Omavalitsuste tähtsus aina suureneb

Viimaste nädalate uudiste taustal kõlab pealkirjas väljendatu pigem kui lootus, mitte kui tegelikkus. Kui me aga laiemalt omavalitsuste ja keskvõimu suhteid vaatleme, tuleb omavalitsuste tähtsuse suurenemine välja küll.

 

Teatavasti on maakonna tasand üks võimalikest kohtadest, kus põrkuvad riigi ja omavalitsuste huvid. Maakonnas on tavaliselt kaks institutsiooni – keskvõimu esindaja Maavanem ja omavalitsuste ühishuvide esindaja omavalitsuste liit. Mida tugevamaks muutuvad omavalitsused ja nende liit, seda rohkem tahavad nad maakonna asjades kaasa rääkida. Mida aasta edasi, seda selgemaks saab, et tegelikult ei ole Maavanemal maakonna arendamiseks enam mingeid erilisi hoobasid jäänud. Maakonna tasandil jaotatav investeeringuraha on läinud, üha vähem arvestatakse maavanemate ettepanekutega ka kultuuri-ja haridusinvesteeringute tegemisel. Nn. arendusraha suurus on samuti sedavõrd pisuke, et sellega midagi rohkemat kui mõned trükised vmt välja anda ei jagu. Õpetajate palgaraha on poolikult küll kuid siiski omavalitsustele üle antud. Maavanema reservi palgaraha osas jagatakse ühiselt omavalitsusliiduga. Ühistranspordi korraldamine peaks igal pool Eestis olema maavanemate haldusest üle viidud ühistranspordikeskuste süsteemile. Tegelikkuses see protsess veel käib, kuid eks ole seda võimalik ka mõista kuulates Viljandi maavanema sõnu seaduse muutmise vajadusest ja selle funktsiooni maavanematele tagastamisest. Kes siis võimust tahab ilma jääda? Ülaltoodud näited ilmestavad seda, et tasahilju kuid kindlalt mindud maavanematelt omavalitsustele kohustuste üleandmise suunas. Põhimõte selles, et maavanem on riigi keskvõimu kõrgeim esindaja kohapeal, kelle põhiliselt funktsiooniks on kontroll ja järelevalve keskvõimu õigusaktide täitmise üle. Kohalikud omavalitsused üheskoos ehk maakondlik omavalitsusliit peab aga ära tegema kõik ülejäänu, mis kohaliku elu arendamiseks vajalik on.

 

Nüüd võivad kostuda pessimistide hääled, mis hüüavad omavalitsusliitude nõrkusest ja kokkulepete võimatusest ning vähesest huvist ühistöö vastu. Võib-olla tõesti on siin või seal Eestimaal ka sedalaadi probleeme, kuid üldreeglina ei ole minu arvates maakonna kui terviku arendamisel omavalitsuste ühistööle alternatiivi.

Liidu liikmetel – kohalikel omavalitsustel on tegevusteks ühistes huvides olemas vajalikud ressursid, neil on ka ühine huvi maakonna arendamiseks, sest ei saa ju ühel minna hästi, kui teine kõrval kiratseb. Kui ühes maakonnas üldse on kellelgi raha ja võimu arenduseks siis on selleks kohalikud omavalitsused.

 

Riigikogus hiljaaegu vastuvõetud liitude seadus lõpuks ometi ka seadustab nii maakondlikud kui üleriigilised liidud. Seni tegutseti lihtsalt mittetulundusühingute seaduse alusel, omamata erisusi, mis on tegelikult ju kogu aeg olemas olnud. Vastuvõetud seadus lubab maakondlikel liitudel senisest veelgi julgemini ette võtta maakonnas elu arendamise samme, sõlmida lepinguid riigiga funktsioonide ülevõtmiseks jne. Ühest küljest on see oivaline võimalus, teisest küljest jällegi raske kohustus. Seaduse kohaselt peaks lähitulevikus korrastuma üleriigilised liidud. Praegusest kolmest liidust peaks alles jääma Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. Nii nagu nimedestki aru saada, ühendab esimene linnu ja teine valdu. Arusaamatu liikmelisuse ja volitustega omavalitsusliitude ühenduse kadumisega tekib selge ja korrektne olukord, mis annab alust loota ka tulemuslikumale kohalike omavalitsuste seisukohtade kujundamisele ja kaitsmisele.  

 

Suund on aga väga õige. Ei ole olemas mingit müstilist riiki, kus on üksikud targad keskvõimu esindajad ja kari rumalaid käsutäitjaid omavalitsustest. On hoopis selline riik, mille esimene esindaja inimese jaoks on kohalik omavalitsus, mille elu kujundavad ja korraldavad pea kõik aktiivsed inimesed väga mitmetel tasanditel, sh. on eriti oluline linna-valla tasand, seejärel maakonna tasand ja alles siis üleriiklik. Viimatikirjeldatu on minu nägemust mööda demokraatlik riik, kodanike riik.

 

Sellises riigis on tublid ja edukad inimesed igas linnas-vallas, nad juhivad ja arendavad kohalikku elu, suheldes ning võisteldes naabritega lähemalt ja kaugemalt, omades partneromavalitsusi vähemalt igas Põhjamaa riigis ja on võimelised kokku leppima ühises tegutsemises maakonna tasandil. Partnerlus keskvõimuga toimub vastastikku austuse põhimõttel. Mõlemad pooled teadvustavad, et neil on omad huvid ja nende elluviimine on kõige mõistlikum kokkuleppe teel.

 

Loodetavasti astub valitsus seda teed ka maakondlike arenguorganisatsioonide kontseptsiooni otsustamisel, andes loodavate sihtasutuste asutajaõigused eelistusena kohalike omavalitsuste maakondlikele liitudele. Just selliselt võib loota, et Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistamine saab toimuma kohalike omavalitsuste pingelises töös. Andes neile loodavas sihtasutuses juhtpositsiooni, võtavad nad koos sellega ka vastutuse ettevalmistuse toimumise eest. Kui töö saab hästi tehtud, tuleb selle eest ka tasu. Euroopa Liidu abiraha liigub enamasti omavalitsusse ehk lahendab kohaliku elu probleeme. Seetõttu on ju täiesti loomulik, et kohalikud inimesed omavalitsuste volikogudest ja valitsustest üheskoos omavalitsuste liidus kohe protsessi alguses kaasatud on.

 

Artikli algusesse tagasi tulles tasub lihtsalt öelda, et eks erandid kinnitavad reeglit. Mis on aga erandiks ja mis reegliks, eks seda näitab aeg.

 

 

Tõnis Kõiv

Paide linnapea

Järvamaa Omavalitsusliidu esimees aastatel 1999-2002

2002 a november