Kas me mäletame?

Kas me teame ja mäletame repressioone, mis pandi toime Nõukogude Eestis? Kes ja miks asusid esimestena koostööle punavõimuga, represseerima ja taga kiusama kaasmaalasi. Kes ja miks asusid elama küüditatud peredest tühjaks jäänud taludesse, võtsid omale nendest maha jäänud vallasvara, sealhulgas kodused esemed? Need ja paljud teisedki küsimused mõlkusid meeles, kui kuulasin kahe presidendi arutelu mäletamise teemal... Saksa LV president Joachim Gauck ja Eesti Vabariigi president Toomas H Ilves korraldasid teisipäeval Okupatsioonide muuseumis arutelu teemal – „Mida me tulevikus mäletame?“  Arutelu modereeris Maria Mälksoo ja eessõna ütles Toomas Hiio. Saksa president Joachim Gauck ja Eesti president Toomas H Ilves Okupatsioonide muuseumis Hiio sõnul ei kujunenudki Eestis välja kommunistlikku identiteeti. Kompartei jäi enamuse eestlaste jaoks kohaks, kuhu pidi astuma, et midagi saada. Seetõttu oli ka väga lihtne komparteist lahkuda, kui selgus, et sealt enam midagi saada ei ole. Nii astuski enamus eestlasi komparteist välja, isegi veel enne N.Liidu lagunemist. Saksa presidendi sõnul ei olnud sakslased mitte ainult natsireźiimi ohvrid vaid ka kaassüüdlased. Tuleb mõista, et okupantide kõrval on selgelt olemas ka kaasmaalaste süü. Saksa riik läks Ida-Saksa arhiivide avamise teed, et tekiks ühiskondlik  arusaam toimunust ja edasiliikumiseks vajalik arusaamine. Ilvese sõnul on Eesti häda selles, et meil ei ole arhiive, meie arhiivid on Venemaal. Seega võib nii mõnigi väita, et nagu poleks repressioone ja küüditamisi olemaski. Meil on olemas inimeste mälu, kes on seda kõike pidanud läbi elama. Eestilt on küsitud, et miks te sobrate minevikus, miks seda vaja on? Ilvese sõnul põhinevad kõrgelt arenenud ühiskonnad usaldusele. Nõukogude aeg aga hävitas inimeste usalduse, keegi ei usaldanud kedagi. Tegemist on laiemalt post-kommunistlike ühiskondade probleemiga tänaseni, kuidas üle saada usalduskriisist. Saksa presidendi teada käituvadki riigid mäletamise suhtes erinevalt. Teise maailmasõja järgne Saksa liitvabariik lubas kõigil natsireziimiga koostööd teinud isikutel kodumaale naasta, püüti unustada, mitte mäletada. See tekitas ühiskonnas teatud ärevuse pikaks ajaks, natsismiohvrid kannatasid edasi, ühiskonnas ei tekkinud nii vajalikku tasakaalu. Ida-Saksa liitmise järel aga sooviti kiiret lahendust ja tehti kõik saadud arhiivid avalikuks. Gauck loodab, et ka Venemaa annab ükskord oma arhiivid neile riikidele, rahvastele, keda on represseeritud. Eesti presidendi arvates ei ole  ajaloolise mäluga seonduv ainult ajaloolaste küsimus. Nii nagu tuumarelvad ei ole ainult füüsikute ja pilve-tehnoloogia vaid itimeeste pärusmaa. Tegemist on hoopis laiemate, tervet ühiskonda puudutavate küsimustega.  Varasemalt on ajaloolistes küsimustes olnud ka survet, sealhulgas läänest, et ärge avalikustage. Nii baltlastele kui eriti tśehhidele, kes avalikustasid kommunistliku salateenistustega koostööd teinud isikute nimesid. Kas sõnavabaduse piiramine ajaloolise mälu küsimustes on mõeldav? Joachim Gaucki  sõnul ei ole demokraatlikus riigis põhimõtteliselt võimalik piirata sõnavabadust. Saksamaal on holokausti eitamine karistatav, sest seadusandja on niimoodi otsustanud. Aga ega seadusega ei saa kõike reguleerida, ei saa näiteks teha seadust lolluse vastu. Ühiskond peab mõistma, et asjad ei ole ainult must-valged. Saksamaa ei eita oma süüd – ainult nii saabki edasi minna. Toomas H Ilves lisas, et kui ühiskonnad räägitakse mingid teemad läbi siis muutub ühiskond tervikuna vabamaks. Kord rääkis üks küüditatu ära oma loo, mida ta ei olnud kunagi varem rääkinud ning seejärel tunnistas, et alles peale ärarääkimist tundis ta end vabana. Enda sisse jätmine, rääkimata jätmine vabaks ei tee. Joachim Gaucki sõnul ei saa hinnangu andmine Nõukogude armee tegevusele teises maailmasõjas toimuda vaid must-valgel põhimõttel. Kuigi  N.armee vabastas Saksamaa natsismist, aga Ida-Saksamaa (ja paljud teised riigid) vabastati ka demokraatiast. Kui meile tahetakse ette kirjutada müüte,  siis me peame jagama tõest infot. Küsimus saalist , et Saksa presidendi arvates olid tõesti kõik Punaarmee vastu võidelnud fašistid? Gauck vastas sellele, et ka natsiarmees olid kurjategijate kõrval massiliselt noored, värskelt koolipingist tõusnud mehed, kes võitlesid oma isamaa eest. Nad olid tegelikult ohvrid. Niisamuti kui need, kes võitlesid oma riigi ja rahva vabaduse eest. Eesti president on algatanud Eesti Mälu Instituudi, et uurida minevikus toimunut ehk aidata leida teadmist, mis aitab kokkuvõttes ühiskonnal edasi liikuda, kõrgemale arengutasemele jõuda. Tänane kahe presidendi arutelu andis selleks tubli innustuse. Me vajame ajaloos toimunu lahtirääkimist, mis sisaldab ka moraalset hinnangut. Kui vaatame ajaloos toimunut läbi tänapäeva silmade siis kui paljud meist on valmis õnnetuse ohvrit paljaks varastama või kas ja kes kasutavad komparteiga omandatud „võta kust saab“ põhimõtet uue erakonna valikul? Igaüks võib nüüd ise järgmiste näidete peale mõelda…