Järvamaa Koostöökojast

Kui detsembris kogunes esimest korda Järvamaa Koostöökoda (JKK) siis oli kohe õhust tunda valmisolekut midagi üheskoos ära teha. Midagi sellist, mida varem pole suudetud. Järvamaa põhjanurk oli (ja on) küljest rebenemas, teadvustati ohtu ja sellest tulenevalt sooviti reageerida. Lepiti kokku, et maakonna tuleviku nimel teeb igaüks midagi. Kõigepealt suhtlevad omavahel maavanema kohusetäitjad, omavalitsusliidu esimehed, linnapead, et teada saada, mida naabrid mõtlevad.

JKK jaanuari koosolekuks aga oli ind juba silmnähtavalt raugenud. Pea sama suur hulk inimesi istus koos kui detsembris, aga koostöövaimu ei paistnud, sädet inimeste silmis samuti mitte. Räägiti küll tähtsatest asjadest, näiteks Järvamaa koolivõrgu arengukavast, aga kuidas seda maakonna püsimise vankri ette rakendada, jäi avamata. Samuti ei huvitanud koosoleku kokkukutsujaid, kuidas siis naabritega rääkimine läks. Mida arvasid näiteks Tapa linnapea ja volikogu esimees Järvamaa asjadest, kui Paide kolleegid neil külas käisid.

Jaanuaris ei jagatud ka mingeid ülesandeid kokkukutsutud JKK liikmetele. Kas seepärast, et detsembris öeldugi maavanema kohusetäitja, JOL-i esimehe poolt täitmata jäi?!

Minu arvates sai JKK-le jaanuari koosolekul sisse programmeeritud üks suur juhtimisprobleem. Nimelt valis koda juhiks maavanema kohusetäitja Tähve Mildi. Tunnistab Milt isegi, et teda on pikaajaline kohusetäitja olek ära tüüdanud ning tahaks rahandusosakonna juhataja kohale tagasi. Maavanemaks ta ei taha. Kust ta võtab nüüd selle soovi ja tahtmise vedada JKK, kui maavanema tulekul tal see ülesanne niikuinii kaob? Teise kandidaadina oli üleval Üllar Vahtramäe, kes on Järvamaa arenduskeskuse juht. Temal on olemas isikuomaduslikud eeldused ja läbi tulevikku suunatud töö ka võimalused koja juhtimiseks. Isiklikult pidasin Vahtramäed väga sobivaks kandidaadiks, aga kahjuks arvas koda teisiti. Kolmandat võimalust, mis oleks pidanud olema tegelikult hoopis esimene, et koja eestvedajaks saab JOL-i esimees, ei tulnud üldse kõne allagi?!

 

JKK on toimunud kahel korral ja mõlemal juhul oleme me saanud samal päeval Järva Teatajast lugeda, mida arvab asjast üle-eelmine maavanem Arvo Sarapuu. Tema mõtteavaldused on olnud otsesemalt või kaudsemalt sihitud Andres Taimla ja Andres Jalaku pihta, kes samuti ju JKK liikmed on. Kuidas selline avalik kritiseerimine vahetult enne koostööle suunatud kokkusaamist koos töötamisele kaasa aitab?! Ega eriti ei aita. Seega oleks paslik küsida, kas kõikidel koja liikmetel on ikka eesmärgiks koostöö Järvamaa hüvanguks või on hoopis mingid muud sihid?

 

Aga Järvamaa saatus on inimeste jaoks oluline. Näitas ju ilmekalt reformierakonna poolt 11.detsembriks eelmisel aastal kokku kutsutud rahvakoosolek, et Järvamaa tulevik pakub huvi ka neile, kes muidu oma tavapärast tööd tehes sellele ei mõtle. Osalejate arv koosolekul oli suur ning inimeste mure märgatav.

Kahjuks ei ole seni kuulda olnud, et mõni teine erakond initsiatiivi edasi viiks. Aega on parasjagu mööda läinud, oleks paras aeg jälle avalikul koosolekul kokku saada ja Järvamaast rääkida. Kes võtab kinda vastu – Keskerakond, Res-Publica või hoopis Rahvaliit?!

 

Järvamaa ei koosne ainult maavalitsusest ja kohalikest omavalitsustest. On veel ettevõtjad, kolmanda sektori organisatsioonid jpt. Selleks, et maakond mitte ainult ei säiliks, vaid kasvaks ja areneks, oleks vaja kogu spektri arvamusi, plaane teada. Kuigi maakond on mitmetahuline, on halduspiiril inimeste jaoks siiski oma roll. Kui ikka elad Järva maakonna piirides, siis pead end ka järvamaalaseks. Ardu küla elanik ei ole järvakas, Adavere oma samuti mitte, aga Tapa linna põliselanik võiks juba kahelda. Vähemalt Tapa linnavolikogu esimehe arvates oleks avalik dialoog Tapa kuuluvuse teemal kasuks nii Järvamaale kui Tapa linnale. Hea mõte.

 

Ettevõtjate ulatuslikum kaasamine JKK oleks vajalik mitmes mõttes. Esiteks oleks sel juhul esindatud maakonna majandusjõud, kelle otsustel on väga konkreetne mõju, nad loovad töökohti või kaotavad neid.  Teiseks ei lubaks ettevõtja osalemine viita tarbetult aega ega liialdada materjali hulgaga koosolekul. Kui asi piisavalt konkreetne ei ole, ettevõtja lahkub. Aeg on raha. Kolmandaks toob ettevõtja kaasamine riigi-ja kohaliku omavalitsuse ametnikud ja poliitikud välja illusioonist, et nemad ongi maailm ning et nende otsustest sõltubki kõik.

 

Minu arvates peaks JKK olema see koht, kus lepitakse kokku maakonna pikaajalised, strateegilised eesmärgid ja pannakse paika visioon maakonna tulevikust. Tulevikunägemuse puudumisel ei saa tänased otsustajad teha parimaid võimalikke valikuid. Toon ühe näite. Järvamaal on loodud bussiliikluse korraldamiseks Järvamaa Ühistranspordikeskus (JÜTK). Oleme Eestis heas kirjas, kõik toimib hästi, rahul on nii reisijad, omavalitsused kui vedajadki. Läbi JÜTK-i oleks võimalik Järvamaa haaret laiendada naabritegi juurde. Võtta üle bussiliikluse korraldamine Tapal, Võhmas, Põltsamaal. Selliselt JÜTK-I baasil teenust edasi arendades looksime uue ja pikaajalisema sideme Järvamaa ja meie naabrite vahele. See on võimalus. Selle kasutamiseks on aga vaja maakonna juhtide tasemel eesmärgipüstitust ja seejärel kokkulepet selle saavutamiseks. Praegu seda aga ei ole, ei arutata seda ka koostöökojas ning nii juhtubki, et Võhma linna pöördumine JÜTK-i poole abi saamiseks bussipaviljoni korrastamiseks jääb positiivse vastuseta. Milline oivaline võimalus Võhmas n.ö. jalg maha saada, aga jääb kasutamata!

 

Minul oli igatahes kurb meel, kui jaanuarikuu koostöökoja koosolekult lahkusin. Kurb,

et inimeste silmis oli säde kadunud,

et maakonna tuleviku teemat sai vähe arutatud,

et koosmeel jätkuvalt vähene on,

et koja liikmete vahel ülesandeid ei jaotatud,

et nii palju väärtuslikku õhtust aega kaotsi läks, oleks parem pojaga tegelenud…

 

 

Tõnis Kõiv

Koostöökoja liige

Järva Teatajas 2004 a algul avaldatud lugu