ESM-i müütidest

Riigikogu täiskogu arutab Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) ja müüdid levivad. Alljärgnevalt kummutan neist mõned... Euro on Eesti raha ja seega on euroala stabiilsus oluline ja kasulik igale eesti inimesele. Stabiilsust on väikesel riigil alati soodsam ja mõistlikum tagada koos teistega kui üksi. Mäletame ju kõik, millise ründe all oli eesti kroon enne eurole üleminekut. Üks devalveerimise jutt käis kogu aeg. Ükski väike riik ei jõua kogu maailmale tõestada oma tublidust ja suutlikkust rahvusvaluutat ilma devalveerimata hoida. Nüüd me oleme üheskoos kuueteistkümne riigiga eurotsoonis kaitsemas eurot, meie ühist raha. Esimene müüt: Me anname raskustesse sattunud riikidele abi. Tegelikult ei saa raskustes riigid abi, mis on tavatähenduses ju tagastamatu. Raskustes riigid saavad rangetel tingimustel finantsabi ehk laenu, mis tuleb vääramatult tagasi maksta. Üksikisiku tasandil võrdlust tuues - riikidele antakse tingimuslikku saneerimislaenu muudatuste elluviimiseks, mitte tarbimislaenu senise elustiili jätkamiseks. Saneerimislaenude eesmärk on hoida stabiilsust kuni riik oma siseriiklikud reformid läbi viib ja rahanduse korda saab. Teine müüt: Mõni riik jätab kindlasti laenu tagasi maksmata ja siis peab eesti maksumaksja seda tegema!  Teoreetiliselt on selline lühiajalise tõrke risk kindlasti olemas. Samasuguste riskidega on aastakümneid maadelnud Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja seni vähemalt edukalt. IMF ei ole kahjusid kandnud ehk ükski nende väljalaenatud laen ei ole jäänud tagasi maskmata. Ka kõige probleemsematest Aafrika riikidest või korrumpeerunud Ladina-Ameerika riikidest. ESM on sisuliselt Euroopa ehk euroala IMF, reeglid ja ülesehitus on analoogsed. Seega on suhteliselt väike tõenäosus, et mõni laen jääb üldse tagasi tulemata. Lühiajalisi tõrkeid võib ette tulla, aga selle vastu on ESM-is reservid loodud. Kolmas müüt: ESM on loodud finantskriisi lahendamiseks. Ei, ESM ei ole loodud finantskriisi lahendamiseks. Kriisi peavad lahendama siiski raskustesse sattunud riigid ise ehk siis vähendama riigieelarvelisi kulutusi, muutma maksusüsteemi ettevõtlussõbralikumaks, suurendama majandusvabadust, sh muutma paindlikumaks tööturgu jmt. Enamus riike teeb eelnimetatud reforme vabatahtlikult ja iseseisvalt. Osad riigid aga ei suuda ja seetõttu peavad nad samad reformid ette võtma teiste riikide (ESM-i) survel, sest vastavad nõudmised on osaks rangetest tingimustest saneerimislaenu (finantsabi) saamisel.  ESM-ist saadud laen aga aitab riikidel seni stabiilselt toimida kuni reformid ellu viidud saavad ja tulemused riigieelarves kajastuvad.