Autoga Euroopasse, I osa

Vähemalt paari postituse jagu (koos fotodega võib-olla isegi rohkem) sai kokku lugu meie pere Euroopa sõidust, kokku pea viie ja poole tuhande kilomeetri pikkusest autoreisist. Ehk leidub saadud kogemusest midagi õpetlikku või lihtsalt huvitavat lugemist teistelegi... Täiesti korralik tee, kui teepeenra puudumist mitte arvestada Kõik algab loomulikult sihist ehk kuhu ja miks on soov välja jõuda.  Seejärel kulus meie perel pool pühapäeva, et booking.com ja maps.google.com lehekülgede abil marsruut paika panna. Ikka nii, et mina ütlesin linna, kuhu ümbrusesse öömaja vaja ning abikaasa otsis sobivaima variandi. Salvestasin juba enne väljasõitu kõik ööbimiskohtade aadressid auto GPS seadmesse. Kui seade aadressi ei leidnud siis telefoni Google kaart ikka leidis. Esimese ööbimise Poolas leidsingi nii üles, et auto GPS-i salvestasin suvalise lähima aadressi ja sealt edasi sõitsin telefonisse salvestatud kaardi põhjal. Kontrollisin kõik ööbimiskohad üle ka Googli tänavavaate abil. Austriat seal ei ole, aga see-eest on väga kvaliteetsed aerofotod. Vähemalt kahest eelnevalt broneeritud hotellist loobusime, sest tänavavaade ei olnud lootustandev. Broneerisime paremad. Meie reisisihiks oli Viini ja Baierimaa kaudu Veneetsia, ehk Läti, Leedu, Poola, Tśehhi, Austria, Saksamaa, Itaalia ning seejärel tuldud teed pidi koju tagasi. Päevane läbisõit   Poolas jäi silma kohvitassidega krohvitud maja Kohe alguses on oluline Lätist, Leedust läbi sõita ja Poola välja jõuda. Üle 700 km  pikkune ots on esimeseks päevaks täiesti sobilik, saab kohe kodustest asjadest eemale.  Teiseks ja järgmisteks päevadeks panime väiksemad läbisõidu sihid, et jääks aega rahulikeks peatusteks ja ümbruskonna nautimiseks.  Kolmsada kuni viissada kilomeetrit päevas on täiesti paras, jagub aega kõigeks, sh teeäärsete majade pildistamiseks. Tagasiteel pingutasime ühe päevaga pea 850 kilomeetrit, Brnost Augustowini. Seda teha ei soovita, sest Varssavist Leedu suunas on tee niikuinii kitsam ja tiheda liiklusega. Kui sinna veel lisada sõiduväsimus ja õhtuhämarus siis võib kokku saada liiga ohtlik kokteil. Meie reisi ainuke ohuolukord oligi paarkümmend kilomeetrit enne Augustowit, kui vastutulijast rekkamees ei jõudnud möödasõitu lõpetada ja sundis mind ja minu ees sõitvat Taani numbrimärgiga autot paremale teepervele pöörama, järsult pidurdama. Aga kõik lõppes siiski hästi. Tankimine Enda tankimiseks sobib võimlemine, kohvi ja kerge eine Loomulikult on kütus kõige odavam Eestis ja järgmine on Poola ning Tśehhi.  Austrias ja Saksamaal on sisuliselt sama hind, aga Itaalias soovitan tankimisest hoiduda, sest seal maksab bensiin üle 1,7 euro liiter. Kõige kindlam on tankimiseks peatuda üleilmselt tuntud kaubamärkide juures nagu Statoil ja Shell. Alati saab kaardiga maksta, hind pigem odavam konkurentidest, maitsev kohvi ja tingimusteta tasuta WC. Poolas pidin kohaliku firma kiirtee äärses tanklas eurodega maksma, sest vaatamata kutsuvatele kleebistele ükski kaart ei töötanud (terminal ei aktsepteerinud). Päris tüütu olukord, kui oled paagi täis tankinud, aga kaardiga maksta ei saa ning zlotte ka ei ole. Lõpuks maksad tanklatöötaja öeldud (kehva) kursi alusel eurodes, et mitte edasi vaidlema jääda ehk kokkuvõttes oled raisanud raha, aega ja närve. Kiirus Kogu reisi kõige aeglasemad paarsada kilomeetrit sõitsime Eestis, kusjuures Ikla poole sõites ei tundunudki nii hull kui pärast tagasi tulles. Eks kojujõudmisel oledki kärsitum, eriti kui oled eelnevalt kiiremini liikunud. Euroopa kiirtee kiirus, pildistatud kusagil Austrias Alustades Lätist, aga ka järgnevates riikides tuleb jälgida ja arvestada kohalikke sõidukeid. Kõige kindlam on sõita nende järel, hoides ca 500 meetrist vahemaad. Nii jõuad õigeaegselt pidurdada kui kohalik ka kiiruseületajaks osutub. Kui tundub, et kiirus läheb liiga suureks, oota natuke, küll tuleb järgmine (natuke aeglasem) kohalik. Varssavist allapoole on korralikud kiirteed, kus saab rahulikult 120-130 sõita, ikka kohalike järel. Riiki sisenedes pildistasin informatiivseid märke kiiruspiirangute kohta, aga ega seda vaja küll ei läinud. Kui tasasel maal on kiirusehoidja väga hea abimees, hoiab kiiruse ühtlasena, säästab kütust ning vabastab tähelepanu ümbritseva jaoks siis Saksa, Austria ja Itaalia mägedes soovitan seda pigem mitte kasutada. Seal hakkab kiirusehoidja võitlema mäkketõusul langeva ja orgu laskumisel tõusva kiirusega ning kulutab arutult kütust. Muide, kõige ökonoomsem on sõita rekka taga tunnelis, oled nagu tolmuimeja järel. Politseist, GPS-st, kultuurielamusest ja sõidu tasuvusest kirjutan järgmises postituses. Mõned vaated: Päikeses sillerdav purskkaev Itaalias Üks paljudest päikesejaamadest Valimisplakat BMW muuseumi ees Varssavis käisime Saksoonia aia peol