Kui Daschle kandidaat avalikuks sai, ei jäänud ka luukere kolin tulemata. Nimelt selgus, et Daschle kasutas kolmel aastal autot koos autojuhiga, mille oli tema kasutusse andnud sõber. Daschle pidas autojuhiga Cadillaci kingituseks, aga maksuamet tuluks, mille pealt oleks tulnud tasuda maksud. Maksuamet nõudiski tagantjärele Daschlelt sisse 140 tuhat dollarit.

 

Esialgu tundus, et sellega on piinlik lugu möödas. Daschle vabandas avalikkuse ees ning tema ametisse nimetamist ei paistnud enam midagi varjutavat. Valge Maja pressiesindajagi andis kommentaari, et ega keegi ei ole eksimatu („nobody is perfect“) ja Daschle on Presidendi arvates täiesti sobilik inimene uuele ametikohale.

 

Senati rahanduskomisjon kuulas 75 minutilisel koosolekul Daschle selgitusi ning jõudis samuti järeldusele, et eksimus on olnud tahtmatu ning eksija on veast aru saanud. Washington Post toob aga välja, et alles mõni aeg tagasi jäi maksude tasumata jätmisega vahele Riigikassa töötaja, nüüd senaator Daschle. Need näited jätavad mulje, et „ainult väikesed inimesed maksavadki makse“. Kui oled kõrgel positsioonil, siis elu näitab, et leitakse ikka viis maksude tasumisest kõrvale hoida ja ega mingeid erilisi tagajärgi sellest ei sünni. Aga mida mõtleksid need inimesed, kes lootsid Barack Obamalt muutusi?! Kas „maksupetturist“ Daschle nimetamine ehk siis tema ühemõtteline kaitsmine Obama poolt petab inimeste lootusi, mis neil uue presidendi ja ka tema administratsiooni suhtes on?

 

Ilmselt neile küsimustele vastust otsides sündiski otsus, et Thomas A. Dashle loobus ise Tervishoiuministri kohale kandideerimast.