Loomulikult me ju kõik teame, et paekivi on meie rahvuskivi, aga kui palju me teame paekivi liikidest, ajaloost, kasutamisest kuni PAERO-ni välja?
Paekivist sai Eesti rahvuskivi 1992 a 4.mail. Seega on järgmisel aastal paekivi kui rahvuskivi juubeliaasta ees ootamas.
Paekivi ehk paas on karbonaatsete kivimite – lubjakivi, dolomiidi ja mergli üldnimetus. Lubjakivi on enamasti ühtaegu nii keemilise kui orgaanilise tekkega mereline settekivim. Koosneb suuremalt jaolt kaltsiidist.
Dolomiidi lähtematerjaliks on peamiselt laguunide setted. Eristatakse esmasdolomiiti (tekkinud otsesel veekogu põhja ladestunud dolomiitmudast) ja teisest dolomiiti (tekkinud kas algse lubisette või lubjakivi dolomiidistumisel magneesiumirikka põhjavee mõjul).
Mergel on suure savisisaldusega karbonaatkivim. Eristatakse merglit ja domeriiti ehk dolomiitmerglit (sisaldab peal savimineraalide dolomiiti). Mergel esineb vahekihtidena lubjakivi või dolomiidi vahel. Savisisalduse tõttu puudub merglil ilmastikukindlus, mistõttu pole kasutatav ehitusmaterjalina.
Paekivi ajaloost
Väidetavalt oli paekivi esmane kasutusala Eestimaal kivikirstkalmud. Alates esimesest aastatuhandest e.m.a. on märke kivikirstkalmetest, kus paetükid olid laotud madala müürina sõõrjalt või piklikult maapinnale. Keskel oli paeplaatidest kirst, mis oli pealt omakorda kaetud väiksemate paekividega.
Muinas-eestlased rajasid paekivist vallidega kaitstud kindlustusi juba enne ristisõdalaste tulekut. Tol ajal laoti paekivi nn kuivmüürina ehk ilma sideaineta. 13.sajandil Eestimaa pinnale saabunud võõramaalased tõid kaasa lubjapõletamise ja lubjamördi kasutamise kunsti. Paekivist ehitati kindluseid, kirikuid, kabeleid jmt. Hiljem lisandusid läbi sajandite Paks Margareeta, Lutheri mööblivabrik, Tallinna Draamateater, Eesti Rahvusraamatukogu.
Paekivi kasutamine lubjapõletamiseks on 13-sajandist alates olnud suhteliselt piiratud. Lupja põletati peamiselt suuremate ehitiste juures kohapealseks vajaduseks. Koos ehitustegevuse hoogustumisega 17.sajandil hoogustus ka lubjapõletamine. Oluline edasiareng oli lubjatööstuste rajamine 19.sajandi lõpus Tamsallu ja Rakkesse.
Tehnoloogilisena tuntakse paekivi, mis on tooraineks paberi- ja tselluloosi- ning ehitusmaterjalide tööstuses, masinaehituses, põllumajanduses jne. Suurimaks tehnoloogilise lubjakivi tarbijaks on tsemenditööstus. Tsemendi peamine tooraine on lubjakivi, mis purustatakse ja segatakse kokku teise komponendiga – saviga. Tsementi hakati Kundas tootma juba 1870. aastal.
Paekivi tehnoloogilise toormena kasutamise tavapäraste viiside (lubja põletamise, tsemendi ja klaasi tootmise) kõrvale on kerkinud teadusmahukamad suunad, näiteks kõrge valgesusega tehiskarbonaadi tootmine plastmassi- ja parfümeeriatööstuse tarbeks. Ultrapeent lubjakivipulbrit saab kasutada kummi- ja värvitööstuses, ka kuivpahtlites. Pulbrilist hüdraatlupja saab kasutada joogivee puhastamiseks, jahvatatud lubakivi abil on võimalik puhastada soojuselektrijaamade heitgaase. Paesõelmeid on kasutatud põldude lupjamiseks.
Suhkrutööstuses kasutatakse lupja peedimahla puhastamiseks. Keemiatööstus kasutab lubjakivil põhinevaid materjale näiteks plastide, värvi ja liimi tootmisel. Nii karbonaattooteid kui ka kustutatud lupja on vaja kaltsiumkloriidkatte tootmiseks kruusateedele tolmu vähendamiseks.
Lubjapulbrit ja kustutatud lupja kasutatakse toormena nii loomasöötades kui ka väetistes. Mulla viljakus on otseses proportsioonis selle lubjasisaldusega. Enamik põllu- ja aiataimi vajavad lupja nii eraldi toitainena kui ka teiste toitainete absorbeerijana. Paekivi on väärtuslik tooraine paljudele tööstusharudele.
Paide linn on oma nime saanud paekivist. 1265 aastal hakati Paidesse paekivist kindlust ehitama ja sealt tuli alam-saksi keeles nimeks Wittenstein (valge kivi linn). Hilisem nime areng – Weissestein, Paede, Paide.
Paekivi tähtsus skulptoritele – Paides on oma nime vääriliselt 1996 aastast korraldanud Paide Paepäevi ja lasknud tuntud skulptoritel raiuda 10 päeva jooksul paekivist skulptuure. Aastate jooksul loodud taiesed kaunistavad enamuses Paide linna, mõned on leidnud koha ka ümbritsevates valdades. Paekivist on skulptuure raiutud ka Tallinnas ja Jõhvis.
Reedel toimus Pandivere Paeriigis Allikate Allikal ehk Väike-Maarja Rahvamajas konverents paekivist. Minu ettekanne oli paekivi tähtsusest ja kestis koos küsimustele vastamisega pea tund aega. Konverentsi korraldajatelt sain kaasa ka kaks PAERO-t (fotol kalleim) ja veel üht-teist. Suur tänu veelkord paekivi tähtsustajatele, nii akadeemilisele kui kohalikule seltskonnale.
Paekivi on Eesti rahvuskivi , hinnaline maavara, meie maa tähtsaim kiviliik. Seetõttu tuleb teada ja rääkida temast mitte ainult täna vaid ka tulevikus. Et midagi eeltoodust ei tunduks üllatusena.