E-päevast ja kompromissidest

Esimene neist möödus Prandi küla kokkutulekul, kus vaatama vihmasele ja tuulisele ilmale oli päris palju inimesi kokku tulnud. Lapsed laulsid ja kohalikud tutvustasid oma tegemisi. Püstitatud telki oli üles pandud näitus, käsitöömeistrid näitasid oma töid ja õpetasid huvilisi. Väga tore oli. Kohvi ja teed ning „riigipirukat“ sai ilma tasuta ning kõigil tundus huvitav olevat. Eriti rõõmsad olid lapsed, sest nemad jooksid kollaste õhupallidega ringi. Samas aga ei peljanud õhupalle ära ka eakad, nemad hoidsid palle kombekalt käevangus.

Prandi küla rahvas on väga tubli. Koigi valla külaliikumine on üldse aktiivne, Sõrandu külal lausa oma koduleht ning Päinurmes kuulus muuseum. Vallavanem Kristjan Kõljala ajal on külaelu eriti elavaks muutunud. Vallavõimu toetus innustab inimesi tegudele.

Euroopa päeva õhtuse osa täitis täditütre juubel Roosnas. Külalisi oli palju ning pidu vägev. Kõige muu hulgas oli huvitav vestelda tädipojaga, kes Stockholmi ülikooli magistriõpingutele suundub, et tuumafüüsika alal kraad saavutada. Eesti vajab tuumafüüsikuid ja mitte ainult Eesti. Maailmas on veel mitmeid riike, kus tuumafüüsikuid vajatakse. Loodetavasti leiab ta mõne aasta möödudes rakendust ka Eestis.

  

Loodan, et eeloleval nädalal vaibuvad emotsioonid valitsuskoalitsioonis ning saame kenasti üheskoos edasi liikuda. Avaliku sektori palgakärbe vajab tegemist. Kokku vaja leppida madalaim palgamäär, mida kärbe ei puuduta. On selleks miinimumpalk või suurem summa, see on kokkuleppe koht. Peaks olema selge, et ei üksikisiku tasandil ega ettevõttes, mitte kuskil ei saa kulutada rohkem raha kui sisse tuleb. Ettevõtted on tööjõukulusid alandanud, tuleb ka avalikul sektoril alandada. Niipalju, kui suhtlesin nädalavahetusel inimestega, ei vaielnud keegi palgakärpele vastu. Inimeste arvamus oli, et tuleb ära teha.

Teiseks ootab lahendust Töötukassa ja töölepinguseadusega seonduv. 1.juulist kehtima hakkavate uute hüvitiste jaoks ei jagu raha isegi siis, kui töötuskindlusmakse tõsta 3 protsendini. Mis siis saab? Lahendusvariante on kõlanud mitmeid. Minu arvates on parim, kui suudame sõlmida mõistliku kompromiss-kokkuleppe. Esiteks, uus töölepinguseadus jõustub 1.juulist 2009. Teiseks, sotsiaalsed partnerid lepivad kokku uutes hüvitistes ja töötukindlustusmakses. Mõlemad pooled peavad järele andma. Ei ole kivisse raiutud töötuskindlustusmakse 3 protsenti ega töötukassa hüvitiste suurused. Loogika on ju lihtne, kui osapooled tahavad töötukassast rohkem saada, tuleb sinna ka rohkem maksta. Makse ei saa olla ei suurem ega väiksem summast, mis on vajalik hüvitiste väljamaksmiseks.

 

Võib-olla kergendab kokkuleppimist eelootaval nädalal Eestit külastav Rahvusvahelise Valuutafondi delegatsioon, kel kindlasti palju positiivset Eesti valitsuse kohta öelda on. Paistame ju Euroopa Liidus silma, et oleme suutelised eelarve defitsiiti kontrollima ning otsuseid langetama. Äkki aitab väline kiitus senise töö eest kaasa uutes otsustes kokkuleppimisele.

 

Loodan parimat uuest nädalast!