Eelmine blogipostitus tõi kaasa rekordilise arvu kommentaare, mis enamuses keskendusid siiski probleemidele, mitte müütidele. Edasiviiv on arutleda autoriõiguste üle internetiajastul. Eestil on siin ideaalne võimalus astuda esirinnas, aga kuidas?!
Kindlasti ei vii meid esirinda, kui me kordame Ameerikas toodetud anonüümse videoklipi äärmiselt lihtsustatud sõnumeid “ilma kohtuta vangi”, “salajased seadused”, “kodukoopia keeld”, “interneti kinnikeeramine” jmt. On täitsa mõistetav, et selle peale soovitab Ansip fooliumit mütsi sees kanda või mullivanni võtta (vt AK-s näidatud videot). Vahelepõikena veel, et tegelikult oli väga punk näha veel tund aega pärast laupäevast meeleavaldust Vabaduse platsil ja mujalgi linnas fooliumimütsikesi ja (Ameerikas loodud) näomaskides inimesi. Hea põhjus välja tulla ja tunda end osana millestki suurest (ja hoomamatust).
Suur osa blogipostituse kommentaaridest ja meedias ilmunud analüüsivad artiklid viitavad siiski sisulistele küsimustele – kas internetiajastule on praegused autorikaitse seadused kohased, kust jookseb piir vabakasutuse ja autori õiguste vahel. Olen saanud mitmeid viiteid tõesti kaheldavatele kohtuotsustele (täpsemini küll uudistele kohtuotsustest UK-s ja USA-s), mis ei tundu Eestist vaadatuna kuigi mõistlikud. Samas ega me ei tea ju ka mõlema poole argumente. Loodetavasti jätkub sisuline arutelu, et jõuaksime konkreetse sammudeni, mida peaks algatuseks Eesti õiguses muutma.
Eesti riigi jaoks on Euroopa Liidu siseturu arendamine üks prioriteetidest. Euroopa Liidu riigijuhtide nõupidamisel ehk Ülemkogul arutatakse siseturu arengut ja vähemalt ühel korral on olnud eestkõnelejaks meie peaminister Andrus Ansip. Siseturu üks orgaaniline osa on ka digitaalne siseturg, mis nõuab kaasaegseid reegleid. Ameerikas toodetud videod ja näomaskid on hea vahend mingi teema tähtsustamiseks, inimeste teadvusesse toomiseks, aga ei enamaks. Nüüd on aga vaja edasi liikuda sisuliselt.
Riigikogu Reformierakonna fraktsioonil on järgmisel nädalal ees Võltsimisvastase lepingu teemaline arutelu, sama plaan on ka koalitsioonipartneril. Veel ei ole küll teada, aga kindlasti võtavad ka kaks ülejäänud parlamendierakonda teema ette.
Minu ACTA teemaline postitus tõi aga kaasa rekordilise arvu lugejaid ja kommentaare, aga samuti etteheiteid erinevate fotode kasutamises oma blogis. Nii Delfist kui Järva Teatajast pärit fotode kasutamiseks on mul load olemas. Õhtuleht sai vastuse filmi Autod ajendil kirjutatud artikli juures kasutatud illustreeriva foto kohta. Kirjutasin artikli “Ei Radikaribi linnale”, mis oli ajendatud filmist Autod. Artiklis kasutasin nii Radikaribi linna nime kui nimetasin võidusõitjat Pikne McQueeni. Ärilisi eesmärke mul sellel kasutamisel ei olnud (kui üldse sellest artiklist keegi kasu sai siis oli see filmi levitaja, sest vahetult peale artikli ilmumist Paide kultuurikeskuses esilinastunud film oli väga menukas). Möönan, et tegemist on vaieldava olukorraga, aga erinevalt ACTA vastastest ei karda ma kohtuta vangi panekut, interneti sulgemist ega avaldamata seaduste järgi kohtumõistmist. Ei ole teilgi põhjust kahelda riigi toimimise põhialustes.
Mina ootan uuelt nädalalt, et selguvad Eesti ja laiemalt EL-i digitaalse siseturu arendamise takistused, mille ületamise viiside üle siis aru pidada. Näiteks, et nii Eestis kui mujal Euroopas oleks lihtne internetist muusikat ja filme osta, mitte varastada.
PS! Reedel külastasime koos sotsiaalminister Hanno Pevkuriga Oisu perekodu, Türi tervisekeskust ja kohtusime huvilistega Türi kultuurimajas. Võltsimisvastase lepingu kohta küsimusi ei olnud.
Lugupeetud rahvasaadik!
Esmalt väljendan oma heameelt, et Eestis on veel poliitikuid, kes on valmis inimestele individuaalselt ja konkreetselt vastama, lähtudes oma vastustes isiklikust arvamusest. Vabandan, et juba eelmisesse blogipostitusse jäänud teema uuesti tõstatan, aga tunnen, et see on vajalik. Postitan selle esialgu teie blogi kommentaarina just tänu seotusele sellega.
Olen antud teemaga tutvunud läbi ligi saja artikli, dokumendikatkete, ametlikumate või mitteametlikumate analüüside tsiteeringute ja inimeste postituste mitmes keeles. Olgu siin kohal veel ära märgitud, et olen “ära kuulanud” nii pooldajate kui ka vastaliste seisukohad, nii Euroopa Liidu, Eesti Vabariigi organite, spetsialistide ja rahva tasandil.
Tegemist ei ole kelkimise, vaid tõestusega, kuivõrd tõsiseks ja tähelepanu nõudvaks ma antud teemat pean (kahtlemata olete kirjutamismaneeri järgi nüüdseks fikseerinud minu põlvkonna ja kui minu eneseväljendus ja arvamus on konarlik, siis tuleb see panna suhtumise süüks, mis ei pea minu sihtrühma ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks enamikes küsimustes). Kõige üllatuslikum selle juures on, et ükskõik, kui sügavale sa selles teemas ka kaevuda ei prooviks, jääb ikka osade asjade tuumadeni jõudmata.
Loomulikult olen selle käigus kujundanud oma kindla arvamuse, mis hetkel pole selle teemaga kaasnenud Eesti jaoks šokeerivalt suure pluralismi määra juures enam nii väga oluline. Tahaksin viidata ühele aspektile, mis teie sissekandes ja ühes kommentaaris mulle esmakordselt ACTA-pooldajate juures silma jäi ja üllatas oma senisest kitsama tõlgendusega leppele. Kommunikatsioon on alati kahe arusaama vaheline kompromiss, mitte üksühene ülevõtmine, seega palun mind parandada, kui ma olen valesti aru saanud.
Tsiteerin teid: ” Seega ei too leping kaasa inimeste jälgimist ega karistamist võltstoodangu kasutamise eest, vaid karistatakse võltsimist või võltsitud kaupadega seotud äritegevust majandusliku kasu saamise eesmärgil.” Kogu senine minu silmadeni jõudnud materjal on kujundanud mulje, et teoreetiliselt käsitletakse leppes kogu piraatlust, mitte ainult seda, mis toob kellelegi majanduslikku kasu, nagu teie viitate. Levinud on arusaam, et igasugune intellektuaalomandi kasutamine, mille eest seaduslikud levitajad ja autor kasu ei saa, on kuritegelik, mitte arusaam, et ainult interneti teisend Kadaka turust on kuritegelik.
Filosoofilisemalt lähenedes võiks ju käsitleda majandusliku kasuna kõike, mis ei ole majanduslik kulu, seega ka seda, kui inimene laeb tasuta illegaalselt alla muusikat, sest tal jääb selle arvelt päris palju kulutamata. Üldiselt eeldan aga, et te peate silmas siiski sellist majanduslikku kasu, kus seaduslikule intellektuaalomandi omanikule (olgu selleks autor, filmikompanii, mängude tootja) lõivu maksmata teenib keegi raha.
Juhul kui siiski teie eelnevalt väljatoodud tsitaadiga eksitatud sain, on veel üks teie tsitaat kommentaarina, mida tahaksin lahata: “Võltsimisvastane leping ei käsitle ostetud toote tükkidena laialijagamist.” Enamik inimeste poolt allalaaditavatest filmidest, muusikast, mängudest, telesarjadest jms maailmas toimub üsna keeruka meetodi läbi, millega olete ilmselt kaudseltki kursis. Ei ole IT-spetsialist, aga seletan seda oma arusaamise järgi, mis on lihtsustatud nägemus kogu süsteemist.
Laias laastus laeb inimene alla täiesti seadusliku faili, mis ei sisalda endas intellektuaalomandit. Seega pole ta seda tehes millegi vastu eksinud. Järgnevalt seda faili kindlat tüüpi programmides jooksutades saab ta ühendust piiramatu hulga allalaadijatega (arv oleneb konkreetsest failist), kes kõik tahavad endale saada tasuta lõpp-produkti, milleks on seadusega kaitstud intellektuaalomand. See intellektuaalomand on väga sageli ametlikult ostetud versioon, mida ostja (neid võib ka rohkem olla) otsustab tasuta ülejäänud maailmaga jagada. Seega: tema ainus isiklik kasu sellest jagamises on tema pakutud võimaluse kasutajate tänusõnad.
Kuidas saab aga inimene, kes seda “toodet” või intellektuaalset omandit ostnud pole, selle kätte? Ta saab selle tükk-tüki haaval kasutajatelt, kes on algallikast samuti tükikese juba omistanud. Seega jagab seadusliku versiooni omaja seda tükihaaval ja laevad endale teised tükihaaval alla, mis teie tõlgenduses on legaalne. Lõpptulemusena on aga kõigil see “toode” olemas, kuigi sadadelt erinevatelt inimestel üle maailma juppidena saaduna.
Mis on minu kahe väljatoodud tõlgenduse olulisus juhul, kui Riigikogu ratifitseerib kõnealuse leppe ja see allkirjastatakse? Üks põhjustest, miks just paljud noored tunnevad hirmu, on see, et – võin julgelt väita – kõik aktiivsed internetikasutajad, kes ei piirdu ainult internetipanga ja riigi e-portaaliga, on kas tahtlikult või tahtmatult vähemalt korra eksinud kellegi autoriõiguste vastu (näiteks google otsingumootori pilditulemuste kasutamine on selle lihtsaim näide).
Kui lepe laieneb kõikidele autoriõiguste rikkumistele, tähendab see uue riigikorra tekkimist: nn demokraatlik hirmuvalitsus (hirmu tekitab lepe ja selle rakendamine, mille on vastu võtnud rahva saadikud, kelle rahvas ise on valinud, seega ei saa seda diktatuuriks nimetada). Antud juhul taandub hirmu suurus tõenäosusele: kui suur on selle leppe elluviijate suhe rahvaarvu suhtes. Tekib lotoefekt: kuna enamik meist on ühel või teisel ajahetkel eksinud interneti vahendusel kellegi autoriõiguste, on statistiliselt vaid ajaküsimus, kuni ukse taha tuleb politsei. Praktilises plaanis tuleb mängu muidugi “õnn”, juhused ja nepotism, abiks võib olla ka Suurbritannias puhkamine.
Ma ei pea viimases lõigus esitatud hirmu liiga tõenäoliseks. See on, nagu inglise keeles öeldakse, “worst case scenario”. Ma usun, et nii leppe vastaste kui ka pooldajate tugevaks ühishuviks on, et me sellise absurdsuseni ei jõuaks. Kui aga minu tõlgendus teie leppe tõlgendusest vastab tõele, tuleks ka seda arusaamist korrektsetest argumentidest ja analüüsidest toetatuna rahvale esitleda, mis natukene rahustaks praegust paanilist olukorda.
Kui lepe püüab karistada ainult neid, kes interneti vahendusel illegaalselt raha teenivad intellektuaalomandiga, siis seda pooldavad ilmselt ka noored. Pealegi oleks selline leping mõistlik: see on probleem, milles on võimalik jagu saada, mis ei ole nii massiline ja kontrollimatu. Kasul mitte põhineva piraatlusega võidelda on hetkel aga absurdne: esiteks on see niivõrd massiline, et jõud ei käi üle ja teiseks vajab enne mõtestamist “internetiühiskond”, internetil põhinev mainekujundus ja levitamine ja paljud muud sellised mõisted ning uudsed valdkonnad. Hetkel lähtutakse liigagi sageli raadio- ja televisiooniajastu arusaamadest.
Meenub Ameerika Ühendriikides üks radikaalsete PIPA ja SOPA kaitseks lausutud argument, mis üritas lükata vastuolu nende ajaloolise au ja uhkuse, konstitutsiooniga ümber alusel, et konstitutsiooni kirjutamise ajal puudusid tänased meediumid, mistõttu ei saa need seadused olla vastuolus konstitutsioonis sätestatud vabadustega. See võis ka olla nali, ent näitab, kuivõrd vajalik on kaasaegses tehnoloogiast pakatavas ja sellele toetuvas ühiskonnas nende tehnoloogiate, meediumite, kanalite mõtestamine riiklikul tasandil, enne, kui neid erinevate seadusandlustega suunata või piirata. Mõelge, kui mitu Riigikogu liiget tegelikult teab, kuidas netipiraatlus toimib või mis rahad liiguvad või saaksid liikuda autoritasudena interneti vahendusel? Hoolimata lihtsast sõnastusest, on nende küsimuste sisu keeruline ja vaba ekspertide hinnanguid ja analüüse ja seda igas riigis eraldi, sest Eesti intellektuaalomandi roll internetis on radikaalselt erinev USA või Saksamaa omast.
Lubasin küll mitte oma ACTA seisukohast kirjutada, kuid ei saa ühte killukest sellest mainimata jätta: võib-olla tõesti on selle vastuvõtmine vajalik ja Eestile kasulik. Esialgu aga võiks Eesti kui maine poolest IT-imelaps jääda sellest kõrvale. Nagu ollakse ühisel nõul, on praegune seadusandlus juba küllaltki tugev ja kompetentse selles osas, seega meil ei ole kiiret see lepe vastu võtta. Nagu ütleb vanarahvatarkus: “Seitse korda mõõda, üks kord lõika!” Vaatame, mida sisaldavad endas ACTA alusdokumendid ja kuidas tegelikult kujuneb riikides selle elluviimine. Nagu Linnar Viik andis mõista Postimehe artiklis “Liidriroll kohustab” 11.02.12, peaks olema Eesti roll pakkuda oma lahendusi. See, et me oleme väikeriik, ei tähenda, et me peame kõiges suurriikide kannul lonkima, kõige vähem valdkonnas, kus me oleme paljudest neist riikidest arengus ise ees.
Mu kiri sai küll pikk ja ma pole ainuke inimene, kes oma vastust ootab, ent loodan, et te leiate aega mulle siia või elektronpostile vastata.
Aksel Lõbu
Aktiivne kodanik ja 1. kursuse tudeng
aksel.lobu@gmail.com
Tänan tõesti huvitava kommentaari eest, millest nähtub soov teemasse süveneda ning asi omale selgeks teha. Püüan siis omalt poolt selgust juurde tuua ja omi varasemalt väljaöeldud mõtteid selgitada.
Esiteks reguleerib Võltsimisvastane leping tõesti kaubandust, nii nagu nimigi ütleb – Võltsimisvastane kaubandusleping Euroopa liidu ja selle liikmesriikide ning Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Jaapani, Kanada, Korea Vabariigi, Maroko Kuningriigi, Mehhiko Ühendriikide, Singapuri Vabariigi, Sveitsi Konföderatsiooni ja Uus-Meremaa vahel. Kogu muu piraatlus ehk interneti abil teisele isikule kuuluva intellektuaalse omandi kasutamine ilma loata (v a tingimustel, kus luba ei nõuta või kasutamine on lubatud) ei käi kaubandusleppe regulatsiooni alla. Kuid ega see ei tähenda, et juba täna kehtivad siseriiklikud regulatsioonid autoriõiguste kaitseks kuidagi Võltsimisvastase leppe tulekul muutuks. Leppe artikkel 2 punkt 1 kohaselt on iga lepinguosalise riigi otsustada mil moel ta lepingust tulenevat oma siseriiklikus õigussüsteemis rakendab. Kordan siinkohal üle, et Eesti seadused seoses Võltsimisvastase lepinguga muutmist ei vaja.
Teiseks minu väide, et Võltsimisvastane kaubanduslepe ei käsitle ostetud kauba tükkidena laiali jagamist. Kirjutasin selle kommentaari konkreetse joonistuse kommentaariks ja rohkem oli tegemist hinnanguga “leiva jagamise näitele”. Teie kirjeldatud näide digitaalsest võimalusest “kaup tükkideks jagada, vahetada ja uuesti kokku panna” ei olnud mul tol hetkel teada. Praeguseks on mulle saadetud veebiaadress, mis lausa reklaamib end “tabamatu piraadina”, pakkudes huvilistele samalaadset jagamise teenust. Üldiselt võttes tuleb tunnistada, et minu teadmiste kohaselt jääb teie kirjeldatud jagamine Võltsimisvastase leppe regulatsiooni alt välja, kuid vajab sellegipoolest lahtimõtestamist. Millega ikkagi täpselt tegu on? Kas “seadusliku vargusega”, millele hetkel juriidilised vahendid külge ei hakka?! Või siiski on olemas lahend ka taoliste teenuste jaoks. Minu arvates oleks suur samm edasi seegi, kui internetikasutajatel tekiks internetti samalaadsed n ö kaubamajad kui reaalses elus. Et interneti abil digitaalset kaupa osta oleks lihtne ja mugav, et me saaksime kauba autentsuses kindlad olla ning et maksmine oleks mugav, turvaline ja muidugi taskukohane.
Ma ei pea võimalikuks, et igat enda tarbeks millegi internetist alla laadijat suudaks või tahakski keegi kontrollima, veel vähem karistama hakata. Esmajoones tuleks ikkagi arendada ausa käitumise võimalusi ehk siis internetikaubandust.
Viskame veel kord pilgu peale Võltsimisvastase lepinguga liituvatele riikidele. Tegemist on igati demokraatlike õigusriikidega. Suured võltsimise probleemid on ju ikka mujal. Uudised toovad meieni, et Hiinas avati võlts Apple esinduspood, laiemaltki toimub massiline võltskaupade tootmine Aasias ja sealt tulevad siis osadele kasumid ja teistele kahjumid.
Eesti on väike riik ja meie elukvaliteeti tõstab, kui meie digituru jaoks muutuvad kättesaadavaks täna meile suletud teenused. Paljukirutud suurkorporatsioonide jaoks on Eesti osaks Ida-Euroopast, kus mine tea, kuidas autoriõigustesse suhtutakse. Kui liitume Võltsimisvastase leppega, on see kui kvaliteedimärk, et ka siinkandis hinnatakse autoriõigusi ning meie inimeste võimalused ausalt käituda avarduvad. Siinkohal ma pean muidugi märkima, et ega see ei ole õigustus, et kui ma osta ei saa siis varastan.
Eesti liidriroll kohustab meid lahti mõtestama autoriõigused internetiajastul, uuesti läbi mõtlema vabakasutuse ja autoriõiguste piirid ning saadud teadmist levitama. Eesti võiks jõuda niikaugele, et näiteks Lotte filmi oleks võimalik osta nii vanamoodsal DVD kujul kui moodsalt failina (loogiliselt peaks faili ost olema odavam). Ma ei tea küll, kes garanteerib faili müügil, et faili ostjad ei hakka siis filmi ise tasuta edasi jagama, kuna see on nii lihtne. Tõesti ei tea, kas ilma arengutasemelt järgmisele tasemele arenemiseta oleme suutelised vastu panema “varastamise lihtsuse kiusatusele”. Ikka see sama näide, mida Ansip Riigikogu eeski tõi. Kui ikka ainult luud on ukse taga, kas siis lähme võtame toast, mis meile meeldib või hoopis vastupidi, saame aru, et kedagi ei ole kodus ja lahkume.
Eks ta nüüd kokkuvõttes sai rohkem mõttearendus Võltsimisvastase lepingu teemal kui konkreetne vastus, aga loodetavasti on abiks.
Lugupidamisega
Tõnis Kõiv
Sorry, Tõnis, aga sa panid jälle pange.
Sa linkisid YouTube videole, mis on autoriõiguste vastuolus. ACTA järgi oled selles sina süüdi… niiet võta kiirelt see youtube link siit maha 🙂
Kulla Markus, sa kardad ikka veel, et Youtube keelatakse ära või muudetakse tasuliseks. Ära palun karda!
Pealegi käitume me täna ja ka homme ikka Eesti seaduste järgi.
Head Youtube kasutamist!
Tõnis