Pronksiöö järel enesele antud lubadus asuda abipolitseinikuks on täitmiseks. Avaldus täidetud, koolitus läbitud ning nüüd ka esimene vahetus abipolitseinikuna möödas. Järgnevalt kirjeldan muljeid õhtusest-öisest Järvamaast…

Vaikse neljapäeva õhtul kella neljast kogunes Paide politseijaoskonna saali päris palju inimesi. Enamus oli politseivormis, aga osa mitte. Viimased olid abipolitseinikud, keda politsei oli järgnevaks 12 tunniks appi palunud. Ees ootas politseioperatsioon, mille käigus kontrolliti põhiliselt alaealisi, nende alko- või narkojoovet.

Kõigepealt alustab operatsiooni juht Malle Hermanson instrueerimisega. Abipolitseinikele jagatakse välja helkurvestid, kumminui, käerauad, kummikindad, alkomeeter. Viidi läbi õpetus alkomeetri kasutamise kohta, kuidas ühekordne huulik paigaldada ja kaua puhuda lasta.

Ja lähebki lahti. Minu paarilisteks on kogenud politseinikud Üllar ja Ralf. Esimese ülesandena läheb kogu abipolitseinike ja politseinike vägi Tallinn-Tartu maanteele, Anna. Seal viime üheskoos läbi operatsiooni „Kõik puhuvad”. On nädalavahetuse eelne õhtupoolik, liiklus on tihe. Võib arvata, et alkokontrollist tekitatud mõneminutiline seisak võib inimesi pahandada. Kuid tegelikult on nii juhid kui kaassõitjad heatujulised ja võtavad puhumist kui nende huvides tehtavat. Vaid üks sohver pahandas tekkinud järjekorra peale. Väikeste liiklust vabastavate vaheaegadega kestis masspuhumine poolteist tundi ja me ei tabanud ühtegi roolijoodikut. Kas pidada seda halvaks? Pigem mitte, sest ärahoidev mõju operatsioonist ju oli. Kui mõnigi juht otsustab vahelejäämise kartuses autorooli purjuspäi mitte istuda, on olukord paremaks läinud.

Annast siirdume marsruudile Viisu-Peetri-Sõrandu. Pidasime vastutulevad autod kinni ning kontrollisime joovet ning dokumente. Mitmed autojuhid olid tuttavad ning muudkui pärisid mu käest – kuidas ma juba Toompealt siia olen jõudnud? Vastus lihtne – kes teeb, see jõuab. Enesele peale pronksiööd antud lubadus, et hakkan abipolitseinikuks, on täitmiseks. Eesti riik ja tema kodanikud vajavad kaitsmist nii erakorralistes kui tavaolukordades. Aitan niimoodi kaasa ka Järvamaa turvalisemaks muutmisel.

 

Peetrist suundusime Sõrandu kaudu Koigi poole. Koigi-Sõrandu vahel oli värskelt teed hööveldatud. Madalama põhjaga auto oleks tee keskel oleva valli otsas küll karteripõhja puruks sõitnud, sest nii palju kive oli tee keskele kokku kuhjunud. Me hoidsime targu tee serva. Enne Koigit pidasime kinni vastu tulnud Opeli. Läksin dokumente küsima ning isegi veel enne akna avamist oli selge, et roolijoodik on käes. Nooremapoolne juht tunnistaski kohe, et on alkoholi tarbinud ning puhus mõni hetk hiljem välja keskmise joobe. Sel ajal kui politseinikud pabereid vormistasid, vestlesin mina purjus juhiga. Selgus, et jooma ajas mure surnud lemmiklooma pärast. Kiirelt oli tulemas ka järeldus, et purjuspäi autorooli istumise eest makstava trahvi eest oleks saanud hoopis lapsele midagi ilusat osta.  Kuigi tagantjärele, aga siiski tarkus.

Kõige toredam oli, et peale vormistamist tänas roolijoodik meid kättpidi, et me ta tabasime ning hullemast (avarii, vigastused, surm) päästsime ning hakkas seejärel lähedalasuva kodu poole astuma.

Edasi suundusime Koigi asulasse, kust oli tulnud väljakutse purjus seltskonna ja lärmi kohta. Avastasime eest tõelise punkri. Kahetoaline korter, kus pole aastaid koristatud. Mustus ja laga igal pool, täissuitsetatud elutoas sõna otseses mõttes vedelesid  põrandal purjus noormehed, segamini poolikute viinapudelite ja mahlapakkidega. Mingi poolenisti lammutatud seade tekitas muusikataolist heli. Ei mööblit ega midagi. Masendav. Olid ka mõned alaealised tüdrukud, kelele tuli vormistada protokoll suitsupaki omamise eest ning koju saata. Täisealiste noormeeste puhul ei ole politseil muud teha, kui nõuda vaikust ja rahu. Et kaaskodanikke ei häiritaks. Kuid õhku jääb küsimus – milline on sealse seltskonna tulevik?

 

Koigist Paidesse naastes vaatasime üle Paide mängudemaja. Kui mitte arvestada paari suitsetava alaealise tabamist, oli kord üldiselt majas. Südantsoojendav oli vaadata noorte autoga sõitmaasumist politsei juuresolekul. Püüdlikult  kiskusid kolm  tagaistmel istujat turvavööd peale ning juht näitas igal pöördel suunda, kuigi mõnel juhul oli vaid kurviga tegu. Harjumus ka tagaistmel turvavööd kinnitada tuleb tekitada, sest nii säästab elusid.

Üldiselt oli suhtumine politseisse lugupidav. Ei kohanud kedagi, kes oleks tüli norinud või muidu politseinike  suhtes halvasti käitunud. Võib järeldada, et inimesteni on jõudmas arusaamine, et tegelikult on politsei ju kodanike kaitsja õigusrikkujate eest.

 

Jõudis kätte operatsiooni haripunkt ehk Paide kultuurikeskuses toimuva noortepeo kontrollimine. Kõige suurem ärevus oli isiklikult minu hinges just selle peo pärast. Kartsin kõige hullemat ehk siis majatäit purjus noorukeid, kellest osa veel ka narkojoobes. Kui me peale südaööd kultuurimajja sisenesime, siis midagi taolist õnneks ei leidunud.  Majas oli rahvast päris palju, pidu käis nii väikeses saalis kui suure saali fuajeedes.  Üldine pilt oli hea. Avastasime küll mõned kerges joobes alaealised ja ka kaineid alaealisi. Kuna sellisel kella-ajal ei tohi nad enam avalikus kohas viibida, ootasime nende vanemate järeletulekut. Veerand tunniga oli plats alaealistest puhas. Kohal oli ka narkokoer ning me olime varustatud ka kiirtestidega narkojoobe tunnuste tuvastamiseks. Õnneks ei läinud seda vaja, sest ühtegi narkojoobe tunnustega isikut ei leidnud.

 

Öösel vaatasime veel üle ka Sargvere (oli vaikne ja rahulik) ning pidasime Mäekülas kinni kihutaja. Volvo S80-t roolinud juht jäi radarisse kiirusega + 19 km/ha. Vormistasime kohapeal protokolli. Selgus, et Volvo mehel oli lihtsalt kiire koju Tartusse jõudmisega. Tuletasin talle meelde tõsiasja, et pidev ühtlase kiirusega sõitmine viib kiiremini koju kui kiiruseületamisega riskimine. Viimasel juhul tuleb maksta trahvi ning protokolli vormistamine võtab ju ka aega.  Kiiruseületaja oli täiesti nõus. Võib-olla ta nüüd edaspidi mõtleb varem.

Kella kolme ajal öösel tegime väikese jalutuskäigu  Paides  Lembitu pargis. Kuna kultuurikeskuse parklas seisid kaks autot kõrvuti ning lisaks töötava diiselmootori  „lõksumisele” oli kuulda ka inimeste hääli, otsustasime neid kontrollida. Seni kuni me oma auto juurde jõudsime, olid nad juba liikuma asunud, kuid suhteliselt inim-ja autotühjas linnas polnud tabamine keeruline. Kontrollimisel selgus, et kõik oli korras, juht kaine ja auto ülevaatuse läbinud.

Lähedal, eriti veetornis elavate inimeste jaoks on kultuurikeskuse parklas toimuv melu üsnagi häiriv. Töötava automootori müra, tümpsuv muusika, purjus sõimlemine – kõik see häirib linnakodanike und. Mida teha? Politseinike sõnul on väljakutsete põhjus üha sagedamini inimesi häiriv müra, mida politsei karistuse ähvardusel lõpetama sunnib. Kuigi edasiminekut on märgata, on müra meie ümber siiski veel liiga palju. Aga sellest pikemalt järgmine kord.

Lõpetuseks tänan professionaalseid politseinikke Üllar Kütti ja Ralf Lahesood ning samuti säravat operatsiooni üldjuhti Malle Hermansoni.