Kristlik maailm peab möödunud nädalat vaikseks nädalaks. Sel nädalal on vägagi kohane kirjutada peatselt jõustuvast seadusest, mis igale inimesele õiguse oma elu korraldamisel annab. Tingimusel, et sellega teist inimest ei häirita…

Korrakaitseseadus jõustub 1.juulist 2014 ning sätestab  põhimõtteliselt teisiti avaliku korra ja inimese käitumise reeglid. Enam ei määratleta avalikku korda kohaliku omavalitsuste avaliku korra eeskirjades ehk inimene ei pea teadma, millise valla territooriumil ta parasjagu asub. Avalik kord tähendab tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas. Suhteid, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi ning see on ühtemoodi kogu Eestis.

 Vabaduse piirid

 Avalik kord on õigusaktidega kooskõlas elukorraldus, kus on kaitstavad isikute eraõiguslikud subjektiivsed õigused ja ühiskonna turvalisus. Elukorralduse mõistega on hõlmatud ka õiguskorraga kaitstavad õigushüved (elu, tervis, vabadus jt). Inimene on vaba realiseerima oma õigusi talle sobival moel kuni piirini, et ta ei takista teisel isikul omi õigusi realiseerimast. Kortermaja ees tänaval autos valjusti muusikat nautija kasutab oma vabadust moel, et sama maja esimesel korrusel elava inimese vabadus mitte kuulata muusikat võib olla rikutud.

Avaliku korra eest on vastutav isik, kelle tegevusest tuleneb avaliku korra rikkumine või oht sellele. Piisab kui ta on oma tegevusega loonud võimaluse, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht avalikule korrale. Omanikul on kohustus mitte kasutada oma omandit üldiste huvide vastaselt ning omandiga kaasneb vastutus asjast avalikule korrale lähtuva ohu eest.

Kui avaliku korra rikkumise oht tuleneb loomast, siis on avaliku korra kaitse looma viimase omaniku või isiku, kellel on faktiline võim looma üle, ülesanne. Kui hundikoer haugub elurajoonis ööd ja päevad läbi, siis sellega rikub koera omanik avalikku korda, sest ta ei võta kasutusele vajalikke abinõusid haukumise kui naabrite häirimise ärahoidmiseks.

Isiku vastutuses eristatakse käitumisvastutust – juhul kui isik tekitab ohu või rikkumise oma käitumisega (keerab öösel kodus olles muusika häirivalt valjuks);

seisundivastutust – oht või rikkumine on põhjustatud loomast või asjast, mille üle isikul on õiguslik või faktiline võim (ei võta midagi ette talle kuuluva koera öise haukumise vastu);

vastutust teise isiku käitumise eest – tuleneb isiku erilisest õigussuhtest oma käitumisega ohu või rikkumise tekitanud isikuga (korteri üürnik (mitte omanik) on vastutav tema poolt tekitatud avaliku korra rikkumise eest).

Kus on avalik koht?

Seadus loeb avalikuks koha, mis on antud määratlemata isikute ringile kasutamiseks, olgu see siis maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk või mida tegelikult avalikult kasutatakse.

Avalik koht on ka selline koht, mille omaniku selge tahe seda avalikuks kasutamiseks anda ei ole tuvastatav, kuid mis on faktiliselt avalikus kasutuses, nt tähiste ja tõketeta eraisikule kuuluv maatükk, mida avalikkus kasutab. Eelkõige on avalikeks kohtadeks avalikud teed, väljakud, pargid, avalikud supelrannad, kasutamiseks avatud metsaalad, kalmistud, ametiasutuste hooned, kaubandus- ja teenindushooned jne. Suletud välisuksega kortermaja trepikoda ei ole avalik koht, avatud uksega aga on. Paljude kohtade kasutusotstarve ja sellest tulenevalt nende avalikuks kohaks olek või mitteolek on ajas muutuv.

 Kuidas käituda avalikus kohas?

Eesti arengusiht on õigusriik ja kodanikuühiskond. Me oleme vabad oma õigusi seaduslikult realiseerima ja piiriks on teise inimese täpselt samasugune õigus. Inimesed on seaduse ees võrdsed ja seetõttu ongi avalikus kohas käitumise üldnõude põhiline kriteerium – mitte häirida teist inimest.

Loomulikult ei tohi teist isikut lüüa, teda tõugata, kakelda, loopida asju teise inimene, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Ei tohi ka teist isikut häirida sõnaga, žestiga või muul moel solvates, hirmutade või ähvardades. Ei tohi viibida alasti seal, kus see oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist, pakkuda isikut häirival viisil talle kaupa või teenust või häirival viisil kerjata.

Ei tohi tarbida alkoholi ühissõidukipeatuses või sõitvas ühissõidukis ja laste-ja terviseasutustes ning nende territooriumitel. Ei tohi magada või telkida viisil, mis oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist. Ei tohi reostada, rikkuda, hävitada või ümber paigutada avalikus kasutuses olevat asja või kasutada seda muul kui ettenähtud otstarbel, sealhulgas panna jäätmeid mujale kui selleks ettenähtud kohta, reostada veekogu või purskkaevu.

Kui eelnevad käitumisreeglid on seotud häirimiskeeluga siis peab olema vähemalt üks inimene, keda nimetatud tegevus reaalselt häirib. Kuna inimesed on erineva taluvuslävega siis on seaduse tähenduses kriteeriumiks keskmine objektiivne isik ja eesmärk, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning ka selle piirkonna tavad. Seega kui häiritu annab häirijale märku, et ta on häiritud, aga nad ei jõua omavahel kokkuleppele ehk häirimine kestab edasi siis kehastub kohalekutsutud politseinik keskmiseks inimeseks, kes siis otsustab. Kui Tartus Pirogovi pargis külitavad päise päeva ajal murul tudengid ja joovad õlut ning möödakäijat see häirib siis on politseiniku otsustada, kas seda kohta on tavaks kasutada õllejoomiseks või mitte.

Müra ja valgusefektid kolm korda aastas

 

Üldiselt on avalikus kohas keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Kõik kaubanduskeskuste parklates, mererandades, kämpingukohtades jm valjusti muusikat kuulavad isikud rikuvad avalikku korda kui häiritakse oluliselt vähemalt ühte inimest.

Korrakaitseseaduse erilise tähelepanu all on öörahu kaitsmine, sest see on esmane ja elementaarne vajadus eelkõige rahvatervise seisukohalt. Välja puhkamata või häiritud unega inimene ei ole töövõimeline ja on pigem stressis. Viimane on aga omakorda südame-ja veresoonkonna haiguste üks põhjustajatest. Öisel ajal eeldatakse, et müra ja valgusefektid häirivad ja seega on nad selgesõnaliselt keelatud. Öine aeg algab tööpäeviti kella 22.00-st ja kestab kuni 06.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl 00.00-st kuni 07.00-ni. Seadus lubab ööl vastu 1.jaanuari, 25.veebruari ja 24.juunit suuremat lärmi ja valgusefekte.

Kohalikul omavalitsusel on õigus anda müra tekitamiseks ja inimeste häirimiseks luba ka muudel aegadel. Sel juhul peab omavalitsuse poolt väljastatud luba olema müra tekitamise kohas selgelt nähtav ja häiritud inimene peab sel juhul pöörduma loa väljaandja poole.

Oma õiguste eest tuleb seista

Korrakaitseseadus seab võtmeküsimuseks häirimise ehk siis kui inimene tunneb end naabri tegevusest häirituna, tuleb sellest naabrile teada anda. Mitte keegi ei tohi oma õigusi realiseerida viisil, et see oluliselt häirib teist inimest. Muusika nautlejal on alati võimalus kasutada kõrvaklappe, aga ta ei saa nõuda naabrilt, et pane tropid kõrva kui vaikust soovid.  Tegeleda tuleb ikka põhjusega (vali muusika), mitte tagajärjega (häiritud naaber).

Naabrile on vaja viisakalt öelda, et tema tegevus häirib. Tavaliselt sellest piisab, kuid mõnikord on vaja teistkordset märkuandmist. Igasugune omavoli ja vägivald on lubamatu, sest see muudab teid koheselt kannatajast õigusrikkujaks. Mäletate Voldemar Kuslapi juhtumit, kes korteris pidutsenud noorukeid korrale kutsudes ühel neist sõrme vigastas ja niimoodi ise kurjategijaks osutus. Kui häirimine tähelepanujuhtimisele vaatamata edasi kestab, tuleb politsei kutsuda.

Muru niitmise või puude saagimise puhul on politsei kutsumise asemel mõistlik naabruskonnas kokkulepe saavutada, millal mürarikkaid töid tehakse. Naabritevahelised kokkulepped on loomulik osa kodanikuühiskonnast. Nad lähtuvad põhimõttest, et mitte keegi ei tohi oma õigusi realiseerida viisil, et see oluliselt häirib teist inimest.
Enamus juhtudel on tegu kirjutamata reeglite ja tavadega. Ka Asjaõigusseaduse kohaselt ei ole lubatud kinnisasja omanikul oma kinnisasjalt tulenevate mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnistule. Naabril on aga õigus keelata müra levimist oma kinnisasjale ja kui peaks olema tõestatud, et mõju kõrvaldamist ei saa majanduslikult eeldada, nõuda kinnistu omanikult hüvitist. Neid küsimusi lahendatakse tavaliselt kohtus. Soovitan pigem rahumeelselt kokku leppida. Et igaüks elab oma kinnistul oma elu ja püüab võimalikult vähe oma elutegevuse mõjudega teisteni jõuda. Nii muutub kogu ühiskond hoolivamaks ja paremaks elupaigaks meile kõigile.

Ülaltoodud arvamus leidis avaldamist 17.aprilli Postimehes.