Ukraina ja Eesti, mida teha?

Ukrainas on Vene sõjaväe sisenemise järel Krimmi tekkinud mitmes mõttes väga ohtlik olukord, mis omab laiemat mõju maailmale, Euroopale ja loomulikult ka Eestile…

Venemaa kasutab sõjalisel sissetungil Ukrainasse läbiproovitud skeemi ja põhjendusi. Kaitsta on vaja venelasi teise riigi võimu tagakiusamise või siis selle teise võimu nõrkuse tõttu tegutsevate “natsionalistide-ekstremistide” tegevuse eest. Kas siis eelnevalt või lausa samal ajal väljastatakse lihtsustatud korras Vene passe, et oleks rohkem neid, keda kaitsta vaja.  Analoogselt on see toimunud mõned aastad tagasi Georgias,  vähemas mahus ka teistes riikides.

4.märtsi seisuga on rahvusvaheline surve Venemaale sedavõrd tugev, et on suudetud otsene sõjaline konflikt sõdurite vahel ära hoida, aga pinged kasvavad edasi. Ukraina sõjaväeüksused on Vene armee üksuste poolt ümber piiratud ja uudised räägivad juba vee ja elektri kinnikeeramisest. Venelased loodavad, et uhke ukraina rahvas ehk ukrainlastest sõdurid annavad alla. Minu arvates naiivne lootus.

Rohkem tuleb panustada liitlastele

Eesti riigile praeguse seisuga otsest ohtu ei ole. Kaudne oht on aga suurem kui kunagi varem. Kui Vene president kordab kõigile (Obamale, Merkelile, Ban Ki-Moonile) oma “õigust” kaitsta venelaste huve  tema enda valitud moel suvalises riigis siis ei saa ükski vene vähemust omav riik end enam endiselt turvaliselt tunda.

Kes tutvustab USA kongresmenidele Eesti seisukohti?
Kes tutvustab USA kongresmenidele Eesti seisukohti?

Eesti riigi julgeolek põhineb lisaks meie enda kaitsevõimele liikmelisusel NATOs ja Euroopa Liidus. Liitlassuhetel põhinev julgeolek nõuab muuhulgas ka suutlikkust ohuolukorras liitlastega tihedalt suhelda ja seda väga erineval tasemel.  Head näited on siinkohal meie välisminister ja kaitseminister, kes on lähimate liitlastega rääkinud, seisukohti ühtlustanud. Riigikogu väliskomisjoni esimees aga püüab hoopis siseriiklikult punkte teenida, selle asemel, et pühenduda liitlasriikide parlamentide kolleegidega suhtlemisele, seisukohtade ühtlustamisele, ühisarvamusele jõudmisele. Kui Prantsusmaa ja Saksamaa on meie arvates oma reaktsioonides liiga leebed, siis tuleks  tähelepanu suunata nende riikide väliskomisjonidele, vajadusel sõita Pariisi ja Berliini kolleegidega kohtuma, arvamusi vahetama, neid veenma.  Eesti meedias esinemine on kasulik meie valija südame võitmiseks, aga tulu riigile tõuseks pigem artiklist ajalehes Le Monde või Frankfurter Allgemaine Zeitung.  Seda loevad need inimesed, kes peaksid mõjutama neid poliitikuid, kellelt me tänasest resoluutsemat tegutsemist ootame, et Eesti riigi julgeolek oleks veelgi paremini tagatud.

NATO põhiline tegija on USA, kus samuti on mitmeid erinevaid meeleolusid. Rõõm oli kuulda, et Toomas H Ilvesel oli telefonivestlus asepresident Joe Bideniga, kahjuks aga ei tea me midagi kontaktidest välisasjade eest vastutavate poliitikutega Kongressis või Senatis.

Riigikaitse 2 protsenti püsib

Venemaa põhjendused Ukrainasse sõjaväega sisenemisel annavad põhjust järeldada, et ka meil ei ole võimalik analoogset olukorda välistada. Seega tuleb harjutada protseduure, mis meid siis aitavad – tihedat suhtlemist liitlastega, ühiste seisukohtade kujundamist, infomürast läbi murdmist jne. Harjutame seda, mida meil võib kriisiolukorras endal vaja minna.

Eesti julgeolek põhineb liitlassuhetel, arendame ja parendame oma võimekust sel suunal.  Riigikogu erakorralise istungi kokkukutsumises ja avalduste vastuvõtmises me oleme niikuinii meistrid, mida siin enam harjutada.

PS! Eesti kaitsevõime tagatiseks on ka meie endi heidutusvõime. Praegu peaksid silmad peast häbenema kõik need, kes alles hiljuti rääkisid kaitsekulutuste kärpimisest.

Üks mõte “Ukraina ja Eesti, mida teha?”

  1. Nõuda Venemaalt nn. “venelaste kaitmise seaduse” muutmist selliselt, et rahvusvahelised seadused oleks ülimuslikud (võõrriiki sõjaväega sisseminekuks peaks ikka olema ÜRO luba)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga