Regionaalminister Kiisler on ärganud üle poole aasta kestnud unest ja saatnud koalitsioonipartneritele ettepaneku valdade sundliitmiseks. Täpset kava ei ole, kuid see ei sega teda erakondadelt nõusolekut küsimast.

Kusjuures küsimine on väga kategooriline. Vastata saab jah või ei, mingeid muid variante ei olegi.

Kõige rohkem paneb imestama ettepaneku esitamise ajastus. Kohalike omavalitsuste halduskorraldust reguleeriva seaduse kohaselt tuleb valdade piire muutvad Vabariigi Valitsuse ettepanekud esitada asjaomastele volikogudele maavanemate kaudu vähemalt 1 (ÜKS) aasta enne kohalikke valimisi. Järgmised kohalikud valimised toimuvad 2009 a 11.oktoobril. Järelikult on seadust täites aega vastava ettepaneku tegemiseks vaevalt paari nädala jagu tööpäevi. Aga  Kiisleril ei ole veel konkreetset plaani, rääkimata põhjendustest, arvutustest jne. 

Läbi on mõtlemata julgeolekuline aspekt Ida-Virumaal suurte omavalitsuste loomisel. Millised tagajärjed võivad Eestit ees oodata, kui venemeelse enamusega demokraatlik kogu saab hakata otsuseid langetama?

Võib arvata, et regionaalministri ettepaneku taga ei ole midagi muud kui populistlik soov saada haldusreformiga tegeleva ministri maine, kes teiste takistamise tõttu reaalselt midagi ellu viidud ei saa. Ei usu näiteks ministri erakonnakaaslasedki, et mingiks sunniga omavalitsuste liitmiseks läheb. Et ettepanek tehaksegi selleks, et saada eitav vastus.  Eelmise regionaalministri Vallo Reimaa poolt ettevalmistatud omavalitsusliidu ja maavalitsuse tasandit reformiv kava on erakondade vahel kokku lepitud ja Reformierakonna arvates tuleks see ellu viia.

Täiesti omaette küsimus on põhimõtteline valik asuda sunniga omavalitsusi liitma. Ühe käega investeerib riik elukestvasse õppesse, tugevdab kodanikuühiskonda, suunab maksusüsteemiga inimesi üha rohkem ise otsustama ja teise käega asuks vägisi omavalitsuste piire muutma, sisuliselt öeldes inimestele  – te olete ju lollid, te ei saa ise otsustamisega hakkama?!

Minu arvates niimoodi ei saa. Riik peab ikka mõlema käega toetama kodanikuühiskonna arendamist, nimeste õppimist,  iseotsustamist ja sellega lahutamatult koos käivat vastutamist. Tüütuseni leierdatud jutt omavalitsuste väiksusest ja nende võimetusest seda ja teist teha peab jõudma niikaugele, et inimesed ise võtavad midagi ette. Ise otsustavad, kellega ja kuidas nad soovivad midagi koos teha, et elu paremaks läheks.