Möödunud nädalal Washingtonis tuumarelva leviku vastasel konverentsil viibides olid põhilised meeleolud, et külm sõda ida ja lääne vahel on möödas ja on aeg USA tuumarelvad Euroopast välja viia. Jagasin muret, et Venemaa imperialistlikud ambitsioonid pigem tugevnevad ning näitena Georgias 2008 a toimunu. Ukrainasse ei olnud Vene väed siis veel sisenenud….

Washingtonis toimus 25-27. veebruaril organisatsiooni Parlamendi liikmed tuumarelva leviku vastu ja desarmeerimise poolt (PNND) korraldatud konverents „Seadusandjate tegevus maailma tuumarelvavabaks muutmisel“ , millele järgnes PNND aastakoosolek.

Ilmselt ei taha meist keegi, et tuumarelvi keegi kuskil kunagi enam kasutaks. Nagasakile ja Hiroshimale heidetud tuumapommide tappev mõju on olnud väga suur ja negatiivsed tagajärjed kestavad aastakümneid.  Kasahstanis asuva Semipalatinski tuumapolügooni saastava mõju alas elab poolteist miljonit inimest ja nende tervisehädad on märkimisväärsed.

Tuumarelva omavatest riikidest on USA, Venemaa, UK, Prantsusmaa ja Hiina ühinenud Tuumarelva leviku vastase lepinguga (NPT), kuid India, Pakistan ja Israel ei ole. Viimane ei tunnista avalikult ega lükka ka ümber tuumarelva olemasolu. Ka Põhja-Korea puhul usutakse (kindlate andmete puudumisel), et tegemist on tuumariigiga. Tuleb tunnistada, et tuumarelvade heidutusroll on jätkuvalt aktuaalne ja seda eelkõige Israeli ja Põhja-Korea puhul, aga samuti India ja Pakistani vastasseisus, rääkimata USA ja Venemaa omast.

Avalikele andmetele tuginedes on maailmas ca 17 000 tuumalõhkepead, millest lõviosa on Venemaal (8500) ja USAl (7700), kolmandana Prantsusmaa (300) ja teistel veelgi vähem.

USA-l on Euroopas ca 200 tuumalõhkepea suurune arsenal, mis asub kuues sõjaväebaasis Belgia, Saksamaa, Itaalia, Hollandi ja Türgi territooriumil. Kaks neist baasidest on USA baasid, kus asetsevad ka USA lennukid pommide kohaletoimetamiseks. Ülejäänud neljas baasis on asukohariigi lennukid kohustatud vastavat võimekust omama.

USA tuumapommid tähistusega B61 on pärit kuuekümnendatest aastatest ja seega vanimad relvad USA tuumaarsenalis. Kuna nende pommide kasutusaeg on lõppemas, tuleb otsustada, kas pommid utiliseerida või investeerida kasutusaja pikendamisse.  Keeruline eelarve seis USA-s kasvatab militaarkulutuste kärpijate hulka ning ca 10 miljardit dollarit maksma minev B61 pommide kaasajastamine on üks võimalikest kokkuhoiukohtadest.

Kulutusi tuleb teha ka Euroopas. Väidetavalt ei vasta tänased sõjaväebaasid, kus tuumapomme hoitakse, NATO turvastandarditele ning seega tuleb investeerida. Lisaks tuleb panustada ka pommide kohaletoimetamiseks vajaliku lennuvõimekuse säilitamiseks.

Ameerikas on mitmeid organisatsioone ja lobbygruppe, kelle arvates on külm sõda läbi ja seetõttu tuleks USA-l Euroopast tuumapommid üldse ära tuua. Kostub ka Euroopast hääli, et eelmise sajandi ohud tuleks unustada ja pühenduda 21.sajandi ohtudele ning see tähendab ütlejate arvates Euroopast USA pommide äraviimist. Eks vastuseisu põhjustab ka eelarvete pingelisus, sest kaitsekulutuste arvelt saaks ju midagi muud teha. Arutelude trooniks on arusaam, et Euroopas julgeolekuga probleeme ei ole. Kas tõesti?!

Mul oli võimalus mitmel korral rõhutada, et täna on julgeolek Euroopas tasakaalus ning selle ühepoolne vähendamine mõjub halvasti eelkõige EL-i piiririikide suhtes. Kui USA oma tuumapommid Euroopast ära viib siis tuleb saavutada ka Venemaa tuumapommide liigutamine Euroopa piiridest kaugemale. Juhtisin ka tähelepanu Venemaa jätkuvale imperialistlikule käitumismustrile, mis avaldus ilmekalt Georgias 2008 a ning avaldub täna Ukrainas. Käitumismuster ja õigustused selleks on samad. Ikka on vaja kaitsta venelaste huve ja siseneda sõjaväega suveräänse riigi territooriumile. Georgialt vallutatud alad on ka aastaid hiljem Venemaa kontrolli all, kas nüüd toimub sama Ukraina puhul?

USA ja Venemaa vahelised läbirääkimised tuumarelvade vähendamise osas on soikunud ja seda mitmel põhjusel. Esiteks arvab Venemaa, et USA tavarelvastuse võimekus on nii kõrge, et Venemaal ongi ainuke võimaluse sellele vastu seista suurema tuumalõhkepeade arvuga. Teiseks soovib Venemaa läbirääkimiste laual näha mitte ainult tuumarelvade vähendamise plaani vaid ka mitmeid kolmandaid riike puudutavad küsimusi. Sisuliselt on tegu sooviga „maailma jagada“ ehk leppida USA-ga kokku teisi riike puudutavaid küsimusi.  USA aga ei ole sellise lähenemisega nõus. Eriti meiesugused väikeriigid peaksid end ohustatuna tundma, kui kaks suurt hakkavad omavahel maailma jagama. Meenutame Molotov-Ribbentropi pakti  ja sellele järgnenud sündmusi.

USA president Barack Obama 2009 a Praha kõnes väljendatud eesmärk tuumarelva vabast maailmast tuleb saavutada läbirääkimiste teel, mitte ühepoolseid samme astudes.

Mõni sõna ka Ukrainast. Sealne olukord on väga hull. Ma ei soovi sugugi näha uut külma sõja tulekut, ei soovi Lääne-Ukraina ja Ida-Ukraina tekkimist ega Krimmi Venemaaga ühendamist, ei soovi verevalamist Ukraina pärast.  Soovin, et ukrainlased saaksid ise oma saatust kujundada. 

PS! Lisan veel mõned fotod ilmestamaks Washingtoni visiiti. Kõigepealt üllatas positiivselt Estonian Air, pakkudes rahvusvärvides lipukesega kaunistatud võileiba 24.veebruari varahommikul Tallinnast väljudes. Eesti riigi sünnipäeva sain tähistada ka 26.veebruaril kui Eesti suursaadik USA-s pr Marina Kaljurand saatkonna vastuvõtule kutsus. Seal kohtasin ka mitmeid toredaid kohalikke eestlasi. Suurepärane mulje jäi nii saadiku kui asejuhi Tanel Sepa tööst ja tegemistest. Olen uhke meie esindajate üle! Marylandi osariigi ja Eesti vahel on tihe koostöö ning sel teemal arutlesime Thomas Beyardiga Marylandi Rahvuskaardist. Lisaks sain kingiks pildi, kus kajastatud ameeriklaste võidukas lahing inglaste vastu aastal 1814.