Rahast jahinduses

Uus jahiseaduse eelnõu lähtub eeldusest, et jaht toimub maaomanike ja jahimeeste vahelisel kokkuleppel. Nii lahendatakse ka tekkivad ulukikahjustuste hüvitamise küsimused. Et teha pilti selgemaks vaidluses, kus soovitakse maksumaksja rahast ulukikahjustuste hüvitamise fondi luua, tegin mõningad arvutused.

Jahipidamise eest tuleb maksta

Et pakkuda võimalust jahipidamiseks neile  ca 4000 jahimehele, kes ei kuulu kuskile jahiseltsi ega ole metsaomanikud, korraldas RMK kaks aastat tagasi avaliku enampakkumise. Huvilised said omandada raha eest õigust teatud piirkondades jahti pidada. Enampakkumisel pakutud keskmise jahipiirkonna hektari eest makstava tasu suurust ja jahiulukite laskmise lubasid arvestades saab välja arvestada jahiulukite kaalutud hinna.  Arvestuse aluseks on, et 1 põder = 1punahirv = 2 metssiga = 2 metskitse.

RMK läbiviidud oksjoni tulemusel maksavad jahimehed jahipidamise eest maaomanikule 1,57 eurot hektari eest ning jahiulukite kaalutud hinnaks tuli põdra puhul 533,4 eurot, metssea puhul 266,7 eurot ja metskitse puhul 133,4 eurot.

Liialdamata võib öelda, et jahiulukite küttimise hinnaks on eelnimetatud summad uluki kohta. Igal pool Eestis ei pruugi liikuda raha vaid selle asemel hoopis vorst või konservid, aga needki on rahaliselt hinnatavad väärtused.

Teeme veel konkreetsema arvutuse ühe jahipiirkonna näitel. Harju Jahindusklubi majandab Ida-Harju jahipiirkonnas, mille suuruseks on 120 011 ha, kasutusõiguse tasu tuleb riigile maksta 11 252,45 eurot (2012 a andmed) aastas.

Jahipiirkonna kasutajal on kohustus tagada, et jahiulukite arvukus oleks etteantud piirides. Põtra minimaalselt 40 ja maksimaalselt 258 isendit, metssiga vastavalt 41 ja 326,  metskitse 203 ja 1796.

Kohustus ulukeid loendada on jahimeestel ja ulukikahjustusi tuleb maaomanikule kompenseerida vaid juhul, kui ulukeid on maksimaalmäärast rohkem.  Kuna jahipiirkond on sedavõrd suur siis praktiliselt puudub võimalus alternatiivselt loomi loendada ja seega mis ulukikahjustuste hüvitamisest me üldse räägime?!

Aga kui palju saab küttida?

Jahiulukitest võis lasta 222 põtra, metssigu oli kohustus lasta vähemalt 417 ja metskitsede puhul puudus piirmäär sootuks. Kuna kahel viimasel aastal oli metskitsede jaoks raske talv siis nende arvukus langes ja neid ilmselt väga ei kütitud.

Korrutame nüüd Ida-Harju näitel küttimismahu läbi oksjonil saadud kaalutud hinnaga. Saame tulemuseks ulukite kaupa järgmised numbrid: metssiga – minimaalselt  111 213,9 eurot, põder –  118 414,8 eurot, metskits (hinnanguline arv 50 isendit) 6 670 eurot. Seega hinnanguline kogusumma 236 298,7 eurot ehk 3,7 miljonit krooni vanas rahas.

Kui võtta ühe metssea lihakaaluks tagasihoidlik 50 kg siis saame 417 metssea küttimisel 20 850 kg liha. Hea on hõisata, et loom on peremeheta vara. Kui aga jahimees on looma ära küttinud siis ta peab saaki enda omaks. Müüb liha kokkuostjatele või laseb teenusena vorstiks, konserviks teha. Poes on kõrvuti kodusea lihast toodetud vorst ja metssea lihast toodetud vorst. Hinna poolest peaks metsseavorst tunduvalt odavam olema, sest erinevalt põllumehest ei kata jahimees mingeid looma pidamisega seotud kulusid (v a sööda metsa viimine ja lastud looma välja toomine).  Minge nüüd poodi ja vaadake, kas on odavam? Ega ikka ei ole küll. Kõrvalepõikena loodan, et kõik ulukilihaga seonduvad rahalised tehingud on dokumenteeritud ja maksud makstud.

Loomulikult tuleb jahimeestel kanda ka kulusid. Kasutusõiguse loa kohaselt peab olema vähemalt 73 metssigade söödakohta, 102 soolakut ja vähemalt 32 ha söödapõldu. Sööta tuleb metsa viia vähemalt kord nädalas, kui mitte harvemini. Üks soolak peab ca ühe aasta vastu ning söödapõldu tuleb harida (kui just ei ole kokkulepet põllukultuuri harijaga, et ta oma põldu söödapõlluna näitaks). Ka riigile tuleb eespool nimetatud summa ära maksta.

Võtame kulud maha ja lisame jahituristidelt teenitava tulu juurde. Eestis käis eelmisel aastal ca 5000 jahituristi (võrdluseks, et Eestis on jahimehi kokku ca 14 000) ning näiteks haruldase ilvese ning karu laskmise võimaluse eest ollakse nõus maksma tuhandeid eurosid.

Miks sorida jahimeeste rahakotis?

Ega ei peakski. Aga kui jahimehed soovivad, et maksumaksja maksaks kinni nende poolt metsas kasvatavate ja hiljem kokkuostu müüdavate loomade ärasöödud põllukultuurid ja metsaistikud siis tuleb ka jahimeeste raha lugeda. Väidan, et jahipidamisest võib märkimisväärselt tulu teenida, samas ei saa välistada ka jahindust kui kulukat hobi.  Nii nagu ikka, üks teeb ühtmoodi ja teine teistmoodi. Seni kuni maksumaksja kaukasse kätt ei suruta, jäägu jahipidamine maaomanike ja jahimeeste vaheliseks kokkuleppeks. Vastasel korral aga  tulude veelgi täpsemast lettilöömisest ei pääse.

Tulud ja kulud riigile?

Kui riik ehk maksumaksja peab kandma kulu siis tuleb riigil teenida ka tulu. Alternatiiviks ongi lahendus, kus riik hakkab jahiulukite laskmise lube avalikul enampakkumisel müüma, et saadud tulust katta jahiulukite tekitatud kahjud. Sel juhul saaksid kõige valusamini (ja ebaõiglaselt) pihta need maaomanikud ja jahimehed, kes on juba täna (uue jahiseaduse valguses) omavahel ulukikahjustuste hüvitamises kenasti kokku leppinud. Loodan, et nii siiski ei lähe.

Tõnis Kõiv

63 mõtet “Rahast jahinduses”

  1. Härra Kõivul soovitaks enne sääraste meelevaldsete rehkenduste tegemist tutvuda tema enda koduerakonna poolt juhitava Keskkonnaministeeriumi poolt koostatud Jahiseaduse eelnõu seletuskirjaga. Lk 24-25 on Tõnis Kõivu poolt mainitud RMK oksjonite asjus märgitud järgmist: “…Eelnevasse tuleb siiski suhtuda selliselt, et üldjuhul olid oksjonite võitjateks jahiturismi teenust pakkuvad ettevõtted, mistõttu ilmselt ei peegelda see n-ö tavajahimehe tegelikku maksevõimet.”
    Härra Kõiv jätab sujuvalt tähelepanuta, et Ida-Harju jahindusklubi on vaid katusorganisatsioon. Jahimaid majandavad siiski konkreetsed jahiseltsid.
    Jahituristidest rääkides võiks hr Kõiv viidata, millistes piirkondades lõviosa neist käis. Pole saladus, et vaid saarte ja lääne-Eesti ulukiressurss suudavad tõsiseltvõetavat jahiturismi ülal pidada. Muu Eesti paraku siiski mitte.
    Selliseid meelevaldseid ekstrapolatsioone leiab sellest tekstist mitmeid. On kahju, et jahiseaduse teemaga tegelev Riigikogu liige ei ole vaevunud asja süvitsi uurima ja opereerib pinnapealsete andmetega. Tõesti on kahju.

  2. Kas sa oled peast päris soe või? Palun vii ennast ikka jahindusega enne kurssi, kui hakkad sellist jama ajama. Kurb tunnistada, et olen siiamaani Reformierakonda valinud. Kui sa oled exeli tabelis nii tugev, siis ole hea ja pane kirja ka need kulud, mis siis jahimeestel on. Ma ei näe kusagil söödaviljale kuluvat summat, soolakivide maksumust, söödapõllule kulutatud summat ja bensiini raha, et sööt metsa ja siga kütitud saaks. Miks sa neid summasid ei ole välja toonud. Leia mõni tuttav jahimees ja ta ütleb sulle, et poest vorsti osta on kordades odavam. Minul isiklikult kulub jahindusega seotud sõitude peale igas kuus vähemalt 200 eurot. Selle raha eest saab poest ikka päris palju vorsti. Eestis ei ole palju uluki lihaga tegelejaid. Ole hea ja korja andmed kokku, kui palju põtru ja sigu siis müüdi. vaata, kas need numbrid klapivad sinu numbritega. Räägid oksjonist ja hindadest, mida Eesti jahimehed on nõus maksma. Miks sa ei räägi sellest, et neil oksjoni korras müüdud aladel peavad jahti just need samad turistid, keda sa nimetasid. Turismijahiga tegelevaid jahiseltse on Eestis ikka päris vähe.
    Kui avaldad mõne üllitise, ära tee seda ühte poole kaldu.

    1. Viljar ja Jaan! Saan aru, et olete jahimehed ja oskate seetõttu jahimeeste rahalisi liikumisi paremini selgitada kui mina. Aga palun, kirjutage postituse kommentaari jahimeeste tegelikke kulutusi ja tulu arvesse võtvad arvutused. Kordan uuesti postituse lõpus kirjutatut – kui soovite maksumaksja raha siis tuleb enne oma tulud-kulud avalikuks teha. Jään siis täpsemate arvutuste ootele!

    2. mida sa jorss siis halad, kui sul on nii palju raha , et 200 eurot kuus sõidu peale kulutada. mina maaomanikuna ei kavatse küll sinu hobi ja tapakirge oma rahakotist finantseerida.
      kui su hobi sulle liiga kallis tundub olevat, siis on viimane aeg endale muu tegevus leida – soovitan raamatute lugemist, see treenib pisut mõtlemisvõimet ka. viimastel aegadel jahibojaaride kommentaare lugedes olen veendumas, et tegemist on suuremalt jaolt matsikarjaga, kel eetikast ja tõenäoliselt ka jahieetikast puudub igasugune arusaamine. ja sellised vennikesed jõlguvad meil relvastatuna metsas ringi! see pidu lõppeb teil sõltumata sellest, millisel kujul uus jahiseadus vastu võeakse ning mida rohkem te tatti pritsite, seda vähem on teil oodata, et maaomanikud teiega mingitki koostööd tegema hakkavad. püüate annst küll vagurate lambukestena näidata avalikkuse silmis, üks riigikogulane koguni kirjutas mulle, et “90% jahimeestest on loodusenautlejad”. sellisel tasemel jabur lollus ei aja isegi naerma. olek shuvitav teada, kes need ülejäänud 10% jahimeestest siis on? ja miks peab “loodust nautlema” jahipüss olal ja kuul rauas?
      Jaani härra käest küsiks, et kus on siis sinu mittepinnapealsed arvutused, kas ei suuda või ei julge neid esitada. häma ei maksa ajada, jahimeeste poolt pakutud fondi idee tähendabki metsaomaniku jaoks seda, et kõige pealt kannab metsaomanik ca 90% ulukikahjustustest ja siis läheb tema kui maksumaksja rahadest veel maksuosa nimetatud fondi! saan aru, et olete 20 aastat pidanud metsaomanikke lollideks, ja harjunud neid pügama, aga iga pidu saab kord otsa. oma lärmamisega teete kahju vaid korralikele jahimeestele.

  3. Eks siis katsume kalkuleerida. Kuigi pole seda varem teinud.
    Jahihooaeg 5 kuud, ca 20 nädalavahetust. Ka nädala sees käin vähemasti korra metsas sööta viimas, soolakuid vaatamas jne. Jahimaa on kodust ~30 km kaugusel, seega sõidan ma 40×60 km pluss veel jahis sõidetu. Ca 3000-4000 km hooajaga tuleb ikka ära. Jahiauto võtab 10-14 l kütust sajale, seega ca 250 -300 liitrit kütust pluss auto amortisatsioon. Nu ütleme et vähemasti 600 EUR on puhtalt transport.
    Suurema osa söödast ja lakukivid ostame jahiseltsi ühisest katlast, seega väga palju kulusid sinna ei lähe. Seltsi maks on 100 EUR aastas. Sellest kaetakse ka jahimaa aksutusõiguse tasu jm. maksud ja ühiskulud.
    Laskemoonakulu, jahiriiete-püssi-raadiojaama jms. varustuse maksumust on raske hinnata – ja äkki naine näeb, palju tegelikult raha metsa läheb!

    Mis ma selle eest saan? Esmalt põhjuse, ettekäände käia metsas ja hoida näppu looduse ringkäigus sees. Tunnen, et olen osa loodusest.
    Kui lihast rääkida, mis hr Kõivul hinge peal, siis lasen söödalt aastas 2-3 metssiga, konditustatult kaalub kesik miski 20kg, põrsas palju vähem. Kraavide pealt ehk 3-4 kobrast püssiga, mõned pardid augustis ja paar hane põllust. Hunti ja ilvest ning karu pole oma 20 – aastase karjääri sees veel tabanud. Ühis-aju-jahtidest saan (kui loom tabada õnnestub) paarikilose põdra- või seaportsu. Meie selts laseb ca 8 põtra aastas, liikmeid 40 kanti.
    Mis see liha maksab, mis ma saan, pole iial kokku löönud. Sest ma söön oma saagi ise ja jagan oma vanematele, ämmale-äiale jt. sugulastele tasuta.
    Jahiselts teeb põdrajahis liha- või vorstiportsud ka piirkonna suurematele maaomanikele. Vajadusel käime kopratammi juures passimas, kui kellelgi metsakahjud tekkimas. Seni ei ole kahjutasunõuetega tülitama tuldud. Mitmed suuremad põllumehed-maaomanikud käivad koos perega ajujahis ajamas, elamuste, seltskonna ja jahijuttude pärast.

    Las hr. Kõiv nüüd lööb kokku tulud ja kulud. Odavam on poest sealiha osta.
    Seda on muidugi raske uskuda, et rõhuv enamik jahimehi ei käigi metsas suurt tulu taga ajamas. Mina olengi eesti keskmine jahimees ja minu selts on eesti keskmine selts. Loomulikult on saartel ja lääne-Eestis jahiseltse, kus elatakse jahiturismist. Lausa mõni OÜ. Ent sellistele saab kuidagi teistmoodi päitseid pähe ajada. Ahjah, mul on paar hektarit metsa ka endal, nii et olen samuti maaomanik.
    Mina ei taha miskit maksumaksja raha. Ärgu hr. Kõiv spekuleerigu!

    1. Suur tänu Jaan, eriti meeldib mulle see osa vastusest kus kirjas koostöö maaomanikuga ja et Jaan ei tahagi maksumaksja raha. Loodan, et see on kogu Jaani jahiseltsi arvamus. Kui maksumaksja raha ei küsita siis ei ole ka põhjust avalikult oma tulu-kulu demonstreerida. Nii lihtne see seos ongi.

      1. ei ole siinkohal nõus sinuga. loom on peremehetu vara ehk sisuliselt riigile kuuluv ressurss. kui riik ostaks konkursi korras teenusena sisse uluki arvukuse reguleerimist, siis ei peaks konkursi võitja deklareerima oma tulusid-kulusid.

        praegu riik ei osta teenust sisse konkursi teel, mida üldjuhul riigivaraga ümberkäimine nõuaks, vaid võimaldab tegeleda oma riigi kodanikel hobiga ja üritab läbi selle reguleerida ulukite arvukust. sellisel juhul peab riik teadma, mis on sellise jahikorralduse hind riigile ja milline on jahimeest tulu-kulu.

        1. Kalle, me vaatame siinkohal erinevast vaatenurgast. Kui maksumaksja raha ei taheta, ei pea avalikkusele oma tulusid-kulusid tõestama. Maaomanikule peab seda ikka tegema, sest maaomanikuga tuleb ju jahipidamises ning kõiges sellega seonduvas kokku leppida. Maaomaniku jaoks peab olema selge, kui palju on tal võimalik ulukikahjusid ära hoida või tekkinud kahjusid kompenseerida. Eks siia kivi alla olegi üks suur hirm maetud – jahimehed ei taha, et nende rahalisi liikumisi keegi kriitilise pilguga vaataks, hindaks. Aga see tuleb, paratamatult.

  4. Tervist, hr Tõnis Kõiv. Kui Te seda teemat lahkate, siis olete kindlasti kursis ka ulukite kokkuostul kehtiva reegliga, et lähemal kui 20 kilomeetrit riigipiirist (ajutisest kontrolljoonest) kütitud ulukeid kokku ei osteta! Olge hea ja selgitage täpsemalt, mis moodi sobituvad Teie poolt välja toodud tulude arvestusse need jahtkonnad, kes peavad jahti just selles 20 km piirkonnas?

    1. Tere Üllar Tamm. Minu näide kajastas Ida-Harjumaad. Kui teil on andmeid ja soovi neid edastada teiste jahipiirkondade kohta siis palun.

  5. Tõnis, sina viskasid siia suured numbrid välja näitamaks, kui palju justkui jahimehed teenivad. Sina peaksid siis tooma välja ka jahimeeste kulud, et asi oleks tasakaalus. Aga me mõlemad teame, miks sa seda ei tee. Tegelikkuses näitasid sa ju numbreid, mis sinu arvates on jahimehed võimelised välja käima vastavalt oksjoni hindadele. Palun vasta ühele küsimusele: Kui sa ise oled varem öelnud, et oksjoni hinnad ei peegelda Eesti jahimehe maksevõimet, vaid need olid seotud jahituristidega, kuidas sa siis nüüd saad oma arvamusloos tulla välja risti vastupidise väitega? Sa tood meelevadselt välja numbrid, mida maaomanikud justkui võiksid hakata teenima. Mina ei saa sulle anda andmeid Eesti jahimeeste kogukuludest, sest minul neid andmeid ei ole. Oskan sulle öelda vaid niipalju, et keskmiselt jääb minu kulu 250-300 euro vahele kuus. Seda siis peaasjalikult kütuse ja jahikoera ülalpidamise kuludena. Relva, riideid, optikat, laskemoona ja jahiseltsi aastamaksu ma siia juurde ei arvesta. Sinu arvutuse kohaselt võiks näiteks Viljandimaa jahimehe kulu olla 1000 eurot aastas. Jagame selle aasta peale ära ja saame tühised 83 eurot. Seltside aastamaksud on väga erinevad, aga võtame näiteks 80 eurot. Sellise summa saame umbes siis, kui selts müüb kolmandiku põtradest ära. Nagu sa tead, siis põdravasikaid kokku ei osteda ja vasikate osakaal on kogu limiidist ~30%. Mõni lask läheb natuke nihu ja ei kõlba müüa ning natuke tahaks ise ka liha lauale. Niiet üle kolmandiku on suht keeruline nagunii müüa. Jagame 80 eurot aasta peale ära ja ümardades 7 eurot. Jahimees, kes aktiivselt söötmisega ei tegele ja käib peamiselt ühisjahtides, suvel natuke viljapõldudes ja ühisjahtides, noh kütus, moon, laskekatsed 100 eurot kuus. Ehk siis vähe aktiivse/keskmiselt aktiivse jahimehe kuumakse 190 eurot. Viljandimaa keskmine netopalk oli hiljaaegu 600 eurot kuus. Ehk siis peaaegu kolmandik jahindusse? Oled sa kindel, et keskmine jahimees suudab seda maksta? Väga suur osa Eesti jahimeestest on kas pensioni eas või koolipingis alles ja nende inimeste jaoks tegemist veel vägagi suure summaga. Ma saan aru, et inimeste jaoks, kellel on aastas 12000 eurot kuluhüvitiste jaoks, on tegemist äärmiselt väikeste numbritega, aga ehk oleks aeg maapeale tulla. Ütlen veelkord, et minu näide ei anna terviklikku pilti Eesti jahimehe kuludest. Inimesed on erinevad ja kulud on erinevad. Mõni kulutab oluliselt vähem, mõni kordades rohkem. Et loom tabada, ei piisa laupäeva hommikul metsa sõitmisest.
    Sellest, miks riik peaks panustama ulukikahjustuste fondi, on teile räägitud minu teada korduvalt. Miks mina pean kinni maksma huntide toidulaua? Miks pean mina kinni maksma kevadel tekitatud kahjud(nagu sa jahindusega kursis oleva inimesena tead, siis kevadel põtra ja kitse lasta ei tohi), kui ma olen riigi kehtestatud laskelimiidid täitnud ja rohkem küttida ei tohi? Tean vastust ette: jahipidamis võimaluse eest. Aga ma olen juba riigile igal aastal maksnud selle eest. Miks pean mina kinni maksma põdra tekitatud kahju, kui põder tuleb riigi kehtestatud kaitsealalt, astub üle tee ja sööb erametsa omaniku männi ära? Kuidas ma saan neid kahjustusi ära hoida? Keegi ei ole palunud maksumaksja raha selleks kulutada. Suunake siis fondi see sama raha, mida te korjate igal aastal jahimeeste käest. Suunake see siis jahindusse tagasi ometigi. Kui sa tahad maksumaksja raha kulutamisest rääkida, räägime siis parem kuluhüvitistest. Ärge raisake siis ometigi maksumaksja raha. Ma ei hakanud kõiki numbreid täpselt kokku lööma, aga aritmeetilinekeskmine riigikogulase kuluhüvitise summa jääb vist sinna 7000 euro kanti aastas? Natuke ümardamist ja kogu riigikogu kuluks 700000.- eurot. No andke sealt 10% maaomanikele ulukikahjustuste katteks ja nad kummardavad teid veel järgmised 5 aastat. Rohkem kui 3000 eurose kuupalga juures võiks ju ometigi jõuda oma raha eest kodus käia. Aga tänastes uudistes kuulsime, et 12000 eurot kulub kütuse peale. No jah, võtame siis targa exceli tabeli appi. Kui auto võtab keskmiselt 10 liitrit 100km kohta, siis saame umbes 8500km kuus(nii suurele kütuse tarbijale on reeglina head allahindlused ja läbisõit peaks veelgi suurem tulema). Keskmist kiirust on raske arvutada, kui linn ja maantee kokku, siis ta kipub jääma sinna 60km/h kanti ikkagi. Pigem vähem isegi. Ja mis me siis saame: Iga kuu, iga päev koos puhkepäevadega ~5 tundi autosõitu päevas. Ja siis räägime hämamisest. Tublid olete. Loodetavasti jõuate kunagi tööle ka.

    1. Viljar on nüüd kõik oma mõtted ühte kommentaari kirja pannud. Nii läheb fookus paigast. Mul on hea meel, et Viljar on jõukas mees, ta suudab aastas ca 4000 eurot jahindusele kulutada. Ta on isegi nii jõukas, et tulu teenimisest üldse ei hooli, ulukiliha sööb ise ära (seda ju rahaliselt hinnata ei saa, loom ju jahimehe oma???) või jagab tasuta sugulastele. Ilmselt on ka Tallinna restoranid mõne jahimehe sugulasena kirjas. Kahjuks aga seal pakutav ulukiliha praad ei ole tasuta vaid üpriski krõbeda hinnaga.
      Võrrelda tuleb võrreldavaid. Kui mina tõin välja Ida-Harju kohta üldise tulude arvutuse siis seda ei saa ümber lükata Viljandimaa kulude arvutusega. Harjumaa ja Viljandimaa ei ole üks ja sama. Et Viljari arvutustesse tõsiselt suhtuda, tuleb sinna kõrvale panna asukoha jahipiirkonna kütitud ulukite andmed. Aga ma ei hakka kriitiliselt hindama iga toodud numbrit, jäägu see maaomanike ülesandeks, kelle maa peal jahti peetakse.
      Üks tähelepanek siiski veel. Jahimehe või iga teise maksukohuslase poolt riigile makstud raha muutub äramaksmise hetkest maksumaksja rahaks. Samal ajal on Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu enam-vähem samas ulatuses toetatud jahimeeste esitatud projekte, küll koolitusi ja teadlikkuse tõstmist, küll ajakirja välja-andmist.

      1. Tõnis. Mul on hea meel, et sul on hea meel. Kulutan oma hobile niikaua, kui saan ja kui enam ei jaksa, siis ei kuluta. 4000 eurot päris kokku siiski ei lähe, sest märtsist juulini on suhteliselt rahulik. Sööta tuleb kevadel veel küll vedada ja kopraid jahtida, aga see ei nõua enam nii suurt kulu, kui aktiivne jahiperiood. Kõiki kulusid ainult jahinduse arvele on sama meelevaldne panna nagu sinu toodud tulu numbrid.
        Miks sa küsimustele vastamise asemel hakkad taaskord huupi lahmima? ma esitan konkreetsed küsimused, aga vastamise asemel tuleb “poliitiliselt korrektne” häma. Tuleb tunnistada, et ühtegi ulukit ei ole ma tõesti isiklikult müünud. Selts on küll müünud on tegevuskulude katteks. Ja seda just selle sama pärast, et saaks hoida aastamaksud võimalikult madalal. Liha, mis metsast saan, söön ise, annan vahest pereliikmetele ja olen viinud ka maaomanikele ja talunikule, kes on lubanud oma maale söödakoha rajada või on aidanud sööda varumisega. Ühtegi restorani omanikku tutvusringkonnas ei ole. Oleksin toonud sulle ka näite harjumaa kohta, aga minul puuduvad andmed, palju neil liikmeid on jne. Võrrelda tuleb võrreldavaid ja seda nii kulude kui tulude poolt. Mitte välja hõigata suured numbrid, mida justkui jahimehed oma taskutesse topivad ja jättes märkimata kulud, mis sellega kaasneva. Küttimis andmed on avalik info ja ka sinule vabalt kättesaadavad. Sama moodi riigile makstavad tasud.

        1. Olemegi siis koos rõõmsad. Paljudes kohtades Eestis ongi asjad korras ehk siis maaomanike ja jahimeeste suhted head. Ilmselt aga need, kellele meeldib maaomanikust n ö “üle sõita”, kardavad (põhjendatult) kõige rohkem uut seadust.
          Mina tõin näiteks Ida-Harju numbrid ja neid ei saa Viljandimaa numbritega ümber lükata. Seega me räägime numbrite mõttes erinevatest asjadest. Viljandimaa jahinduse kulude hindamisel tuleb kõrvale panna Viljandimaa jahinduse tulu. Siingi on suured eripärad, kes tulu teenib ja kes mitte. Need erinevused ei ole ainult jahiseltside vahel, vaid ka seltside sees.

          1. Hr, Kõiv jõuab nüüd selleni, mida juba ammu on räägitud, ent paraku kurtidele kõrvadele. Et paljudes, kui mitte öelda enamikes kohtades ongi asjad korras. Kas vähemuse huvides peab hakkama süsteemi muutma? Ka olemasolev jahiseadus annab üsna tugeva hoovastiku maaomanikule.
            Ma pole veel näinud jahimeest, kes maaomanikuga hästi läbi saada ei tahaks.
            Need jahiseltsid – vähemus neist, seejuures – mis teenivad tulu, tuleb liistule tõmmata ja kogu lugu.
            Ent siiski. Kui jahiseaduse kirjutaja, Keskkonnaministeeriumi endine ametnik E-N. on avalikult välja öelnud, et uus JS on Reformierakonna poliitiline tahe, siis sellel taustal mõjub hr. Kõivu siinne blogijutt veidi silmakirjalikuna…

          2. Jaani väites on loogikaviga. Kui paljudes kohtades on asjad korras siis ongi ju loogiline ka vähemus sundida oma asju “korda ajama”. Seaduseelnõud ei tehta mitte vähemuse huvides, hoopis vastupidi, enamuse huvides. Isegi arvuliselt on maaomanikke kordi rohkem kui jahimehi. Te olete õnnelik inimene, kui te ei ole näinud jahimeest, kes maaomanikuga hästi läbi saada ei taha. Mina olen küll näinud, kahjuks.
            Riik ei hakka kedagi “liistule tõmbama”, ikka maaomanikud ja jahimehed peavad omavahel hakkama saama.
            Reformierakonna poliitika rajaneb lihtsatel liberaalsetel väärtustel, nagu üksikisiku vabadus ise otsustada, ettevõtlike inimeste ja ettevõtjate kaitse, madalad maksud ja sallivus. Liberaalsete ideede sihtgrupiks on vabad omanikud, kes konkureerivad üksteisega erapooletute reeglite alusel. Pikemalt siit: http://reform.ee/et/reformierakond/erakond/Maailmavaade
            Jahinduses tähendab see, et kõige lähtekohaks on maaomanik ja jahiõigus on eelkõige maaomaniku õigus. On ammu juba aeg ka jahinduses üle minna omandiõigust austavale korraldusele. Juba täna maaomanikega häid suhteid omavaid jahimehi (jahiseltse) ei peaks uus Jahiseaduse eelnõu üldse erutama. Nende jaoks ei muutu ju põhimõtteliselt midagi.

          3. Täna maaomanikega häid suhteid omavad jahimehed peavad kahjuks ka natuke muretsema. Just selle minu varasema näite pärast, kus suures massiivis on mõnel kinnistul jahikeeld peal ja selle tõttu ei saa selles piirkonnas jahti pidada. Paratamatult on “kõvasid pähkleid”, kellega kokkuleppele saada on väga keeruline või hoopis võimatu. nagu eelpool viitasin, siis selleks võib olla kasvõi asjaolu, et maaomanikule ei meeldi jahipidamine. Loomulikult on musti lambaid ka jahimeeste seas, kes rajavad söödakohti maaomanikuga kooskõlastamata või lõhuvad metsateid. Seal ei ole peale iseenda kedagi teist süüdistada. Aga alati ei ole see nii must-valge.
            Ma olen sinuga nõus, et maaomanikega peab arvestama ja uluk kahjustuste fond ei ole parim lahendus. Aga igal asjal on kaks otsa. Ei soovi ka mina jahiturismiga tegelejate tõttu tekkinud kahjusid kinni maksta. Fond võiks olla ka maakonna põhine, aga siis läheks asi vist juba niipalju keeruliseks, et fondi haldamis kulud kasvaksid liialt suureks. Samas on jahimehel vaja teada, kui palju tema jahipidamine järgmisel aastal maksab. On asju, milles oleme ühel meelel ja on asju, milles jääme erimeelsustele. Igatahes on äärmiselt positiivne, et lõpuks on tekkinud avalik dialoog. Selle eest sulle tänud

    2. Viljar, lugesin sinu kirjutist ja kahju hakkas sinust. tõesti kulutused on suured. aga võta aega ja küsiendalt, miks sa neid kulutusi teed. ainult ära hakka hämama, et teed neid sellepärast, et kange tahtmine on pühapäeva hommikul soojast voodist välja karata ja minna ulukiarvukust reguleerima. jahil käimine on seotud mitmete motivaatoritega, aga neid kokku võttes võib öelda, et see on sinu lõbu ja sinu hobi. minul on hobiks uluki pildistamine looduses. kas riik või metsaomanik peaks mulle kinni maksma sõidu- ja fotokakulud? ilmselt mitte. kas maaomanik peaks välja kannatama ebaotstarbekalt kõrge uluki arvukuse, näitek skobraste arvukuse, et mul oleks hõlpsam neid pildistada. ilmselt mitte. oma hobid peab igaüks ise kinni maksma. kui riik telliks jahimeestelt konkursi korras ullukiarvukuse reguleerimise, siis oleks teine asi, siis oleks jahimeeste arutlused arusaadavamad. aga praegu riik kingib teile jahipidamise võimaluse ilma konkurssi välja kuulutamata. ja te soovite, et maksumaksja ja metsaomanik teile peale maksaks. ikka leiab kinnitust see mõte, et okupatsiooni aegne mõtlemine ja käitumine on sügavalt juurdunud

  6. Üks näide veel kahjustustest. Meie jahimaadel on üks suur metsamassiiv, kus üks maaomanik keelas jahipidamise. Keeluala jookseb suurest massiivist diagonaalis läbi. Ajujahi pidamine on seal selle tõttu võimatu. varitsust keeruline teha, kuna puuduvad kvartali sihid jne, kus varitseda. Varitsusjahist on nagunii keerulisem põtra tabada kui ajujahist. Samas massiivis on ka männinoorendik. Ilus 2-3m kõrgune. Eelmisel hooajal ei olnud jahikeelu tõttu võimalik seal ajujahti pidada. Põder pole loll ja teab, kus teda ei segata ning kolisid sinna. Tänaseks on suur osa noorendikust kahjustatud. Meie täitsime oma riigi poolt kehtestatud limiidi. Kuidas saan mina sellises olukorras selle kahjustuse ära hoida? Kes vastutab selle kahjustuse eest? Kas jahimees, kes on oma kohustused täitnud või maaomanik, kelle tõttu ei olnud võimalik selles piirkonnas jahti pidada?

    1. Maaomanikuga tuleb kokku leppida. Praegune seaduseelnõu näeb ette kokkuleppe puudumisel 100 eurot ha kohta hüvituse, mis katab vaid ca 10 protsenti tegelikust kahjust. Seega on maaomanik huvitatud kokkuleppest niisamuti kui jahimees. Kui riik maksaks jahimehe eest kahjud kinni siis kaoks jahimehel igasugune huvi maaomanikuga kokku leppida ja see ei ole jahiseaduse eelnõu eesmärk. Sooviks on just vastupidine olukord, kus jahipidamine toimuks maaomanikega kokkuleppel. Kõigepealt on maaomanik ja seejärel tema maal jahti pidav jahimees.

      1. Lp Tõnis. Sa ei vasta ju minu küsimusele. Küsimus on ju väga lihtne: Kes vastutab sellises olukorras kahjustuse eest? Keelajaid on alati olnud ja on ka tulevikus. Kellele ei meeldi põhimõtteliselt jahipidamine ja keelab seetõttu, kellel on muud põhjused. Täpselt sama analoog on riigi poolt kehtestatud kaitsealadega ju. Kaitsealadel elavad loomad käivad ka väljapool ju toitumas.
        Jahimehed ei ole kunagi soovinud, et riik maksaks nende eest ulukite tekitatud kahjud kinni. Jutt käib ju riigi osalusest ühe osapoolena eelpool viidatud põhjustel. Panustab jahimees, panustab riik ja panustab maaomanik oma ennetava tegevusega. Fond ei ole kindlasti parim lahendus, aga fondi ideeks on ju see, et jahimees teaks, kui palju tema jahipidamine järgmisel aastal maksab.

        1. Esiteks on rõhuval enamusel kaitsealadest jahipidamine lubatud. Teiseks on uues jahiseaduse eelnõus olemas reeglistik, kuidas tuleb ulukikahju puhul käituda. Soovitan sellega tutvuda, saate palju infot. Link RK Keskkonnakomisjoni veebilehele: http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=f48b8e85-78e0-4cc3-98e4-20656125fccf&
          Kes jahipidamise keelab, see ka ulukikahjud kannab. Kes jahipidamise lubab, see teeb kokkuleppe ka jahimeestega, kes jahti peavad. Kokkulepe sisaldab ka ulukikahjude ennetamise ja hüvitamise korda.
          Kui soovite, et riik osaleks ulukikahjude hüvitamisel siis peab riik selleks teenima tulu. Üks alternatiividest olekski siis metssea väikeulukiks ja maaomaniku jahipidamise õiguse alla nimetamine, metssea tekitatud ulukikahju oleks maaomaniku vastutus. Teisalt põdra tekitatud kahju riigi poolt hüvitamine (kulu) ja põdralaskmislubade oksjonil müük (tulu). Ilmselt ei ole see lahendus sugugi parem kui praegune eelnõus pakutud maaomanike ja jahimeeste kokkulepetel põhinev jahindus, kus riik rahaliselt ei osale.

        2. neid metsaomanikke on äärmiselt vähe, kes on põhimõtteliselt jahipidamise vastu, seetõttu selliste üksikute ja äärmuslike näidete toomine ei ole mõistlik, kui soovid asja sisuliselt arutada. seadust ei tehta marginaalsete juhtumite ja jäärapeade käitumise reguleerimiseks. tuletagem meelde, kui palju oli jahikeelamist enne jahikeelu aktsiooni käivitamist. see oli praktiliselt olematu, kui arvestada kogu metsa- ja maafondi.

  7. Hea, et riigikogu tasemel hakatakse mõistma jahindust kui majandusharu. Palun ärge urgitsege hr. Kõivu toodud raha -ja kg ühikute väärtustes. Arutlegem põhimõtete üle! Jahipiirkonna kasutajad on selle piirkonna jahimajanduslikud majandajad, ettevõtjad kõige lihtsamas tähenduses. See, et täna on enamik nendest MTÜ vormis, ei ole takistuseks ettevõttlusega tegelemisel. MTÜ`l on võimalik (kohustus) eristada tehingute põhiselt ettevõttlus (ulukite, jahilubade, jahikorralduse müük, kulud soolale, söötadele) ja eesmärgipärane (jahinduse arendamine, jahilaskespordi arendamine jne). Jahimees on selle majandusharu tarbja pool ehk kelle poolt tehtud kulud jahipidamisvõimaluse saamiseks peavad kajastuma X jahipiirkonna kasutaja tulupoolel. Kui räägitakse jahipidamise rahast kerkivad emotsioonid – mis maksab bensiin, auto, vili jne. Iga mees las käitub oma otstarbekusest lähtuvalt ja ei ole mõtet oma priiskamist tuua näideteks (rikkust ja läkaköha ei ole võimalik varjata). Isikud kes ostsid esimesel aastal RMK jahilube ostsid ka teisel aastal ja teevad seda ka kolmandal. On nad rumalad? Tõenäoliselt mitte. Nad oskavad raha teenida, mille aluseks on selle eelnev lugemine eelarvena. Nad ei sõida iga viljaämbri või soolakivi pärast eraldi metsa ja ei kuuluta pärast selle maksumuseks 50 EUR. Maa oma pindalaühikuga on jahimajanduse strateegiline ressurss. Selle saamiseks on vajalik kokkulepe selle omanikuga või soetada see endale. EV Põhiseadus annab kodanikule õiguse elamispinnale. Ei kingita kellegile maad maja ehitamiseks. Tuleb osta või rentida. Kurb, kuid lihtne.

  8. Tundub, et jahimehed pole aru saanud ühest olulisest muudatusest seoses uue jahiseadusega. Nimelt ei pea jahiselts tulevikus enam riigile pindalamaksu maksma. See ebaõiglus kaotatakse ära, kus riik andis õiguse jahirentnikul jahtida eraomanike maadel ja lisaks küsis selle eest veel tasu ka.
    Tõsi, tuleb küll jahimehe maks 10-20 eurot aastas, aga see on nii tühine summa, et selle eest mingeid kahjustusi kinni ei maksa.
    Jahimehed, miks te soovite maksta fondi näol kinni hirve kahjustusi saartel? Nad teenivad seal piisavalt turismist, et erandjuhtudel see 100 eurot maaomanikule maksta. Miks te soovite kinni maksta turismiärikate ideoloogiat, et loomi peab metsas olema niipalju, et turist igal juhul looma tabaks?
    Lisaks pange ennast maaomaniku rolli ja lugege see kahjustuste määrus läbi. Milline maaomanik viitsib sellise jamaga tegeleda? See jama ongi tehtud selleks, et maaomanik on igal juhul huvitatud pigem headest soovidest sõlmida leping ja seda kindlasti kohaliku jahimehega, kui hakata tegelema kahjustuste kompenseerimise bürokraatiaga.
    Mulle tundub ja seda väidab ka EJS, et valdavalt eraomanikega jahimeestel probleeme pole. Kus pole täna probleeme, siis ei teki neid ka tulevikus. Seal kus tänaseni on jahimees türanni mänginud, tuleb nüüd veidi hoolsamaks muutuda.
    Jahimehed, uskuge või mitte,aga täna on veel piisavalt jahiseltse, kus isegi jahinduslikud rajatised pole maaomanikuga kooskõlastatud.

  9. RMK poolt enampakkumisel väljakujunenud hinnad, mida Te üritate võtta jahipidamise tulupoole aluseks, ei kajasta siiski mingil moel jahipidamisest tegelikult saadavat tulu.
    Riigil võis küll olla üllas eesmärk pakkuda jahipidamisvõimalust Teie poolt mainitud
    4000 –le jahimaata jahimehele, aga tegelikult said selle õiguse väga vähesed. Määravaks sai muidugi raha. Miks maksti jahipidamise õiguse eest sellist hinda?
    Üritati teha äri, teenida turismijahiga. Jahihooaja lõpuks oli tulemus aga ühe asjaosalise enda sõnul: „kevadeks olid heinad otsas ja lehm surnud!“ Mõnel võis ka paremini minna.
    Teisel juhul osteti lihtsalt küttimisõigust, osteti emotsiooni! Eestis, aga eriti Norras, Rootsis, Soomes on inimesi, kelle jaoks enampakkumise lõpphind oli „kommiraha“! Juba teadmine, et mul on nüüd teatud alal küttimise õigus, oli kulutust väärt. Iga jahil oldud päev teenis lisaks emotsionaalset kasumit.
    Miks mina ja tõenäoliselt paljud teised jahimehed jahil käivad?
    Kui iga jahipidamisega seotud liigutus tegemata jätta ja kulutamata summa lihtsalt teise taskusse tõsta, saaksime kiiresti aru… mitte konservi, vorsti ega liha pärast. Ka meie maksame tegelikult emotsiooni eest.
    Uue Jahiseaduse sellisel kujul vastuvõtmisel jäävad ulukitoodete hinnad kaupluse lettidel suure tõenäosusega samaks, aga surve jahimehe rahakotile suureneb oluliselt. Kas 4000-st saab 5000, 6000 …? Ühelt poolt muretseb riik maata jahimeestele pärast, teisalt suurendab nende arvu veelgi!?
    Kui Tõnis Kõiv on endiselt seda meelt, et jahindus on igati kasumlik tegevus, siis miks lõpetas RMK riigijahipiirkondade tegevuse, kaotades seeläbi kindla tuluallika?
    Lisaks likvideeris riik seeläbi ka kümneid töökohti!

    Näen mistahes uue jahiseaduse versiooni vastuvõtmisel suurt probleemi maaomanikega lepingute sõlmimisel. Lepingu sõlmimisest keeldumisel takistab maaomanik sisuliselt jahipidamist ja soodustab seeläbi ulukikahjude tekkimist mistahes maavaldusel. Seetõttu peaks lepingu sõlmimisest keelduv maaomanik samuti vastutama võimalike ulukite poolt tekitatud kahjude eest.
    Riik peaks läbi maksumaksja raha osalema ulukikahjude kompenseerimisel seetõttu, et uluk Eesti metsas ei ole ainult maaomaniku ja jahimehe vaheline asi. Või on?
    Ka tavakodanik, loodussõbrast rääkimata, saab üldjuhul positiivse emotsiooni metsloomaga vabas looduses kohtudes. Jahimees maksab selle emotsiooni eest!
    Ka Tallinna Loomaaias peab pileti eest maksma.

    1. RMK jahindus muutus kasumlikuks peale jahipidamise õiguse oksjonile üleminekut. Enne ei saanud RMK kuidagi jahindust kasumlikuks. Kahjumlikke töökohti ei pea keegi üleval, samas kui tänasedki jahirentnikud vajavad jäägreid. Paljudel juhtudel muutus vaid tööandja, mitte ei kadunud töökoht. Ilma jahipidamise õiguseta 4000 jahimehele võimaluse pakkumisel oli oksjon üks võimalustest, järgmised sammud on arutusel. Näiteks väikeulukijahi võimalused riigimetsas nn pileti ostmisel jmt.

      1. Tõsi see on! Riigi jaoks oli jahindus kahjumlik, kuigi tegeleti massiliselt jahiturismiga!
        Seda enam paneb imestama, miks praegu käib jutt jahindusest kui tuluteenimise allikast!?

        1. RMK jaoks oli küsimus korralduses. Püüti aastaid jahindust kasumlikuks saada ise korraldades, ei tulnud välja. Seejärel otsustati ise korraldamisest loobuda ja oksjoni korras välja rentida. Õnnestus, saigi kasumlikuks.

          1. Aga kui jõukas jahiturist ei suutnud jahindust kasumlikuks muuta, kuidas peaks siis tunduvalt õhema rahakotiga Eesti jahimees suutma seda kasumlikuna majandada? Seda enam, kui Eesti jahimees peaks hakkama oksjonilt lube ostma?

          2. Kui majandada ei oska siis ei muutu miski kasumlikuks. RMK oskab hästi majandada ja töötab kasumlikult. Kas ja kui kasumlik on jahipidamine, seda otsustavad maaomanik ja jahimees üheskoos. Löövad tulud-kulud lahti ja hindavad, kas kulud on mõistlikud ja tulud ikka arvele võetud. Kui kogu tulu on värske liha laual, eks siis tuleb liha jagada. Aga see ei ole kõrvalseisjate asi öelda, kuidas maaomanikud ja jahimehed kokkuleppele saavad. Vabad inimesed vabal maal, ise lepivad kokku.

          3. See teema kisub nüüd sõlme!
            Kas jahimees peaks siis ise loobuma jahipidamise õigusest ja selle hoopis enampakkumisele panema!?

          4. Jahipidamine on maaomaniku õigus. RMK korraldas oksjone maaomanikuna, mitte jahimehena.

        2. Siin on paraku suur vastuolu!
          Enamikul maaomanikest ei ole seadusest tulenevalt jahipidamisõigust!

          1. Küll nad selle formaalse jahipidamise õiguse omandavad kui soovi on. Väike-ulukile saab maaomanik jahti pidada iseseisvalt, suuruluki jahiks aga tuleb tuleb kuuluda tsunfti ehk jahiseltsi. Jahiseltside õigus jahipiirkonnas jahti pidada tuleb muuta tähtajaliseks. Maaomanikud ühiselt peavad saama jahipiirkonna rentnikku välja vahetada või ise jahti pidama asuda. Jahipidamine on maaomaniku õigus olenemata sellest, kas igal maaomanikul on isiklikult olemas formaalne õigus jahti pidama minna või mitte.

  10. Olen tavaline jahimees, kes käib tavaliselt iga laupäev jahis ja varitsusjahis kui võimalik. Seoses selle uue eelnõuga pean mainima, et see maks mis juurde tuli tavalisele maksule oli tohutu. Kui eelnevealt läks kokku tavaliselt 50eur aastamaksuks, siis selle aastamaks tuli 92eur + lisakulutused looma soolad ja söödad. Ei ole arvestatud muid tavapäraseid kulutusi.
    Saadud uluki liha läheb enda söögilauale, ühisjahist saadud liha lepitakse kokku, kas vorstiks või siis jagatakse ära. Vorsti tehes jagatakse ka maaomanikele, kellel maal on jahte tehtud.
    Pean mainima, et selline maksu tõus ikka paneb mõtlema, kas ma suudan jahindusega jätkata. Kui on veel jahimehi kes ei saa seda lubada endale enam võib tekkida olukord, kus Eestis ei ole vastavaid inimesi, kellel oleks õigust tegelda antud alaga. Mis saab siis nendest maksudest? Kas riik palkab uued jahimehed või maaomanikud, et hoida ära kahjusid?
    Eelnevas arutlused ka öeldud, et jahimees ei saa kahjut ära hoida, kui mõni maaomanik on keelanud oma maal(metsas) jahipidamise. Paratamatult loom ei ole LOLL. Ta leiab selle koha ja hakkab seal elama ja ümbruskonna põldudele kahju tekitama. Siin ei pruugi olla kokkuleppe võimalust maaomanikuga, kuna maaomanikule ei pruugi üldse jahindus meeldida. Asi põhimõttes seega.
    Võõrad turistid jahinduses ei suuda eeldatavasti küttida piisavalt ulukeid ja selle tagajärjel uluki populatsioon tõuseb ning ka kahjud tõusevad. Seega, kas on mõeldud sellele, et tulevikus, kui ei ole maksujõuliseid jahimehi, kes maksab kinni loomakahjud?

    1. Kehtiva seaduse kohaselt maksavad jahipiirkonna kasutajad riigieelarvesse jahipiirkonna kasutusõiguse tasu, mida arvutatakse jahimaa hektari kohta. Selle suurus on keskmiselt 10 eurosenti. Aastas teeb see kokku ligikaudu 430 000 eurot.
      Uue jahiseaduse eelnõu järgi tuleb jahimehel maksta jahipidamisõiguse tasu, nn jahimehe aastamaksu. Jahipidamisõiguse eest võetava tasu alammäär on 10 eurot ja ülemmäär 20 eurot aastas. Keskkonnaministeeriumi hinnangul peaks aastamaksu tasuma 18 000 jahimeest(koos jahituristidega), mis teeb kogusummaks 180 000 kuni 360 000 eurot. Ehk siis riigile tuleb uue jahiseaduse järgi jahimehel vähem maksta kui täna.
      Kahju saab maaomanik ja seetõttu on maaomanik jahipidamisest omal maal huvitatud. See saab aga toimuda siiski maaomaniku ja jahimehe vahelisel kokkuleppel.

  11. Minu arvates lööb Tõnise kogu matemaatika uppi vale lähteseisukoht: “Et pakkuda võimalust jahipidamiseks neile ca 4000 jahimehele, kes ei kuulu kuskile jahiseltsi ega ole metsaomanikud, korraldas RMK kaks aastat tagasi avaliku enampakkumise. ”
    Oksjonitel ju tegelikult ei osale need 4000 jahimeest, kellel pole oma jahipiirkonda. Oksjonil osalevad väga jõukad ärimehed, kellel on olemas lisaks ka oma jahiselts või mitu. Ja nende ärimeeste eesmärk, on seal oma klientidele, partneritele teha suurejoonelisi jahiüritusi välja, käia ise rahulikult jahil, et mõni tavajahimees neid ei segaks, vahest läheb võib-olla ka kergeks bisnesiks – turistidega. (Ei arva et see tegevus taunitav oleks, kui inimestel on võimalusi, siis miks mitte neilt raha selle eest võtta. Aga ma ei pea kuidagi õigeks seda ühe aasta- kaupa jahiõiguse müüki) See ei ole tavajaht eesti traditsioonilise jahipidamise mõistes. Sellised mehed löövadki need oksjoni hinnad ülesse ning ei saa arvestada, et kogu eesti territooriumit hõlmava jahipidamise eest makstav turuhind ongi selline.

    1. 4000 jahimehele võimaluse pakkumine oli üks lähteseisukohtadest, põhilisem oli siiski vajadus korraldada kasumlikult jahindust riigimetsas. Eesmärk on saavutatud.
      Loomulikult ei saa RMK oksjonil makstavat hinda üks-ühele kogu Eestile laiendada. Siin jälle oli eesmärgiks natuke utreerida, et jahimehed avaldaksid siis tegelikud numbrid. Mõned numbrid ka tulid, aga vähe. Varjatud, liiga varjatud on jahinduses toimuv, eriti mis raha puudutab.

      1. Võib-olla mõni üksik teenibki jahiga midagi aga valdavale enamusele ei ole jaht teenimise koht. Minu jaoks on see puhkus, tööpingete maandamise vahend. Jahitava uluki ma enamasti söön või jagan oma tuttavatele, vahest me seltsi ühiseid loomi (põdrad,hirved) müüme , et saaks oma kulusid natukenegi tagasi. Kindlasti ei teki seal jahi pealt teenimise võimalust. Võib-olla sellepärast, et me ei olegi seda asja selle eesmärgiga ülesse ehitanud. Kindlasti on jahipiirkonna kasutajaid, kes teenivad jahindusega (parim näide on siin RMK , ehk riik ise), aga see on ikka väga väike osa.

  12. Vaatame seda värki pisut teise nurga alt. ja mida me näeme?
    Kas pole nii, et ulukikahjustused, olgu siis metsas või põllul, on vaid üks nn. häiringutest, mis tulevast saaki ohustab. Ja, mõistagi, loodetavat tulu. Uut metspõlvkonda ohustavad kärsakad, (kuusekoore-, harkkidane-, hiid- jne) üraskid, vaablased ja kes nad kõik on. Ja edaspidi igatsugu seenhaigused, tormid jne. Ja muidugi teravahambalised närilised. Mitte vaid kobras vaid (võimalik, et isegi enam) leethiir ja uruhiired. Kes kompenseerib hoolsale metsaomanikule näiteks hiirekahjustused?
    No muidugi, kellegi hobiks pole hiirepüük metsas ja ka mingit tulu see ei too. Ulukite küttimine on hobi – see on ju triviaalne tõde ja loogiline, et selle võimaluse eest tuleb ka maksta. Aga mis siis, kui hobiga tegeledes ühtlasi ka osutatakse kellelegi mingit teenust? Antud juhul siis hoitakse ulukite arvukust vaos, mis peaks maaomanikule meelepärane olema. OK – vähemalt üritatakse seda teha. Kes kellele siis õigupoolest maksma peab? Vähemalt sel juhul, kui kavandatu ka õnnestub.
    Tegelikult taandub kogu see jura vaid ühele küsimusele: kas jahipidamine on kasumlik tegevus või ei ole? Tean kindlalt vaid ühte – minu puhul ei ole (ikka vastupidi), aga ma olen üleüldse majandusasjades naiivne. Aga mis nüüd minust. Peaks teadma, kuidas on selle kasumlikkusega Eestis üldiselt. Selles osas pean tunnistama, et olen sama vähe informeeritud (et mitte öelda loll) nagu hr. Kõiv. Arvaku ta pealegi teisiti. Seda valdkonda lihtsalt pole uuritud. Ja seega: teadmata kuipalju ja kas üldse jahimehed ulukite arvukust reguleerides mingit tulu saavad (aga väike tulu oma töö eest oleks ju igati põhjendatav), on igasugune kahjustuste kompenseerimise jutt sisutühi. Muide, Soome metsaomanikud kes ise jahimehed pole, annavad, s.o. rendivad oma maa jahipidamiseks (valdavalt) tasuta ja just silmas pidades seda, et jahimeeste toimetamine toob kaudset tulu ka neile. Ja põdrakahjustused kompenseerib riik metsaomanikele põdralubade müügist saadus raha eest. Vähemalt veel hiljuti oli see nii.
    Mitte nüüd seda, et ma kõike eelnevalt päris tõsiselt mõtlesin, aga … Ehk on siin väike nüanss, mida tasuks jahimeeste ründamisel silmas pidada?

    1. Kogu Tiidu kirjutatu kehtiks sada protsenti olukorras, kus jahipidamine oleks maaomaniku õigus. Pean seda isiklikult õigeks lahenduseks, aga ilmselt oleks tegu liiga suure muudatusega. Soome näite peale oleme mõelnud küll. Metssiga väikeulukiks ja ei mingeid ulukikahju maksmist metssea kahjude eest. Rahu majas.
      Teiseks riik kompenseerib põdrakahjustused ja müüb kõik põdra laskmise load oksjonil raha eest. Jällegi rahu majas. Jahimeeste organisatsioonid on aga eelnimetatud kahele sammule väga vastu.

    2. Tere Tiit
      kirjutad arukalt aga ei märka üht loogika viga. riik tõepoolest võimaldab ühel grupil kodanikest pidada hobi ja üritab selle hobi võimaldamise kombineerida ka ulukiarvukuse reguleerimisega. siia ongi vastuolu sisse programmeeritud. kui riik lähtuks lihtsalt konkursi korraldamisest, mis oleks ju põhjendatud riigile kuuluva ulukiressursi kasutajana, peaksid jahti ainult need, kes konkursi võidavad ja lõppeksid igasugused jutud täiendavate õiguste nõudmisest jahipidajatele. loomulikult sellise asjade korraldmise tulemusel lõppeks hobikorras jahipidamine paljude jahimeeste jaoks. sotsiaalselt väga ebaõiglane aga majanduslikult igati põhjendatud. minu arvates on praeguse seaduse eelnõu esitajad toiminud tasakaalukalt – võimaldavad hobikorras jahipidamist, aga ei nõustu selle hobi toetamisega maksumaksja rahadest.

  13. Hr. Kõiv võiks oma kalkuleeriva pilgu pöörata hoopis jahiturismi poole. Sest seal need rahad liiguvad, ei mujal.
    Tänases Erametslaste pressiteates on väidetud, et
    1.3 paljud jahipiirkonna kasutajad korraldavad jahiturismi ja realiseerivad ulukiliha kommertseesmärgil – selle äri käive on mitmeid miljoneid eurosid, kusjuures turistidele pakutakse teenust kohati ka “mustalt”;

    Kui sedasi on väidetud, siis tahaks näha ka vettpidavaid numbreid.

    Miks ikkagi peab kannatama lõviosa eesti jahimeestest, kes jahibusinessi ei aja? Hr. Kõiv on eespool maininud, et maaomanikukesksus on müütiline võluvits, mis kõik hädad lahendab. Läti näitel tundub et siiski ei ole… Peale jõnki jahireformi sai lätlaste ulukiressurss ikka kõva hoobi, milelst siiani toibutakse.

    1. Minu arvates on solvav kedagi metslaseks nimetada. Kutsun üles lugupidamisele teise poole suhtes. Siinkohal on sobilik tsiteerida Erametsaliidu pressiteate lõpupunkti:
      2. Eesti Erametsaliit toetab omanike poolt kaua oodatud jahiseduse eelnõu sisukat menetlust Riigikogus ja kutsub üles Riigikogu liikmeid lõpetama nõukogude aeg meie jahinduses ning looma uue seadusega eeldused meie ökosüsteemide terviklikuks majandamiseks ja omanike põhiseaduslike õiguste taastamiseks. Tsitaadi lõpp.
      Erametsaomanike metslasteks tituleerimine on üks jäänuk nõukogude ajast, kus eraomandit ei olnud ja peremehed olid Siberisse saadetud.
      Uus jahiseadus ei too mingeid müstilisi kannatusi jahimeestele, vaid toob kaasa vältimatu vajaduse pidada maaomanikust lugu, sõlmida temaga kokkulepe jahi pidamiseks maaomaniku maal.

      1. Nojah – vastuseks küsimusele võetakse rahvasuus käibel olev nimetus ja asutakse selle ümber moraliseerima.
        Soovitan hr. Kõivile uurida Erametsaliidu kodulehekülje foorumit ja seal jahimeeste kohta kasutatud epiteete. Seal miskipärast hr. Kõiv moraliseerivalt sõna ei võta?
        Maaomanikust peetakse praegugi lugu. Ülbikust metsaärikast ei peeta.
        Ei pea vajalikuks ega võimalikuks enam siin kommenteerida. Loodame, et oma sõna ütlevad Järvamaa valijad järgmistel Riigikogu valimistel.

        1. See siin on minu blogi, kus kehtib minu moraal. Avaldatakse arvamust, mitte ei solvata arvajat. Sisutühjasid kommentaare stiilis, et keegi on loll või ei saa asjast aru, ma ei avalda. Samuti ei avalda ma anonüümseid arvamusi, sest siin keskkonnas ei ole anonüümsusel kohta.
          Ülbikutest ei peeta kuskil lugu ja ülbitsema ei peagi. Lugu tuleb pidada, nii endast kui teistest. Siis arenevad asjad edasi ja elu läheb paremaks.

  14. Senisest arutelust on jäänud välja suurkiskjatega seotud küsimused. Hetkel kehtiva korra järgi hüvitab suurkiskjate tekitatud kahjud riik maksumaksjate rahast. Kuidas näete Teie selle küsimuse edasist lahendust olukorras, kui maaomanik kasutab oma jahiõigust ja majandab ulukiresurssi? Kas suurkiskjate kahjud jäävad endiselt maksumaksjate õlgadele või lähevad need üle maaomanikele, kelle maa peal kiskjad elavad ja kahju tekitavad?

    1. Suurkiskjate tekitatud kahjude osas ei ole muudatusi ette näha. Nii nagu senigi, on suurkiskjate küttimine ja nende tekitatud kahjude kompenseerimine riigi ülesanne, ka metssea väikeulukiks muutmine ei muudaks seda põhimõtet.

  15. Paistab, et hr Kõiv on kõik arvamused blogis avaldanud ja see on kiiduväärt. Küsiks ka paar küsimust:

    1. Kohe blogi päises on näha, et hr Kõiv esindab Järva- ja Viljandimaa valijaid. Miks siis ei tehta arvutisi, näiteid oma valimisringkonna andmetel, vaid Harjumaa näitel?

    2. Eesti on võtnud omale kohustuse tagada teatud kiskjate arvukus (hundid, karud, ilvesed). Väga tore eesmärk, usun, et igale loodusest hoolivale kodanikule meeldib (ka mulle). Paraku eksisteerimiseks vajavad nad süüa ja mitte vähe. Nende söödabaas aga tekitab ka kahjustusi, kes nüüd selle peaks kinni maksma? Kas ainult jahimees? Või ka loodusfotograafid (hr Kalle Põld näiteks)? Või maapiirkondade elanikud (neil on siiski veel loodusega tihedam seos kui linnainimestel)? Või siiski me kõik (maksumaksjad), kuna see on meie ühine asi?

    Tänan vastuste eest

    1. 1. Arvutusi võib teha ühe või teise maakonna näitel. Tavaliselt võetakse kõige ilmekamad näited, mis pealegi olnuks vabalt kasutatavad ka kõigil teistel (asukohaeelis puudub).
      2. Eestis on suurkiskjaid nii palju, et jahimeestel on võimalik neid küttida. Kui aga sõraliste arvukus lausa poole võrra alaneks siis ikka ei oleks sel ohtu kiskjate arvukusele. Kiskjad liiguksid siis toiduahelas lihtsalt väiksemate loomade poole (kits, metssiga, koprad, jänesed, rebased, kährikud jne).
      Eestis ei arvestata eraldi põdra, punahirve ja metssea küttimissoovituste andmisel kiskjate poolt toiduks tarbitavate sõraliste arvu. Küll aga arvestatakse nn loodusliku suremusega, mille üheks osaks on ka kiskluse (peamiselt hundi) mõju. Viimase 10-15 aasta jooksul on olnud kiskluse mõju nende sõraliste liikide arvukusdünaamikale Eestis jahipidamisega võrreldes kordades väiksem ning nii põdra kui ka metssea peamine suremustegur Eestis on jätkuvalt jahipidamine.
      Ei vasta tõele väide, et Eestis on vaja hoida sõraliste kõrget arvukust tingituna suurkiskjate asurkondade tänase arvukuse taseme hoidmise vajadusest. Sõraliste asurkondade senise suuruse hoidmise soov lähtub eeskätt jahinduslikest huvidest. Kuni need pole metsanduse (maaomanike) huvidega vastuolus ja toimivad kohalike kogukondade (maaomanike) ning elurikkuse hoiu huvidega kooskõlas, ei ole põhjust jahinduse huve taunida.

      1. “Eestis on suurkiskjaid nii palju, et jahimeestel on võimalik neid küttida. Kui aga sõraliste arvukus lausa poole võrra alaneks siis ikka ei oleks sel ohtu kiskjate arvukusele. Kiskjad liiguksid siis toiduahelas lihtsalt väiksemate loomade poole (kits, metssiga, koprad, jänesed, rebased, kährikud jne).”

        Oo santa simplicitas!

        1. Ilmselt on mõte jäänud sõnadesse korrektselt edastamata ja kontekstist väljarebituna ei ole enam arusaadav. Proovin uuesti. Eestis on suurkiskjate arvukus suur ja suurkiskjaid saab küttida. Sõraliste arvu aga ei ole mitte sel põhjusel vaja suurena hoida, et suurkiskjate arvukus suur oleks. Sõraliste arvukust hoitakse suurena jahinduslikest huvidest lähtudes.
          Kui sõraliste arvukus ka poole võrra väheneks siis väheneb küll ka kiskjate arvukus, aga siiski ei ole ohtu, et kiskjate arvukus langeks alla suurkiskjate kavaga seatud eesmärgi. Küll oleks aga sõraliste arvu mainitud mahus vähenemise tagajärjeks suurkiskjate küttimisvõimaluste vähenemine. Ehk siis kui sõraliste arvukus oleks võrreldes tänasega poole väiksem ei tekiks probleemi näiteks hundi minimaalse planeeritud arvukuse hoidmisega.

  16. Tegelikult, mina kui pikaaegne Reformierakonna valija, küsiksin ühe küsimuse veel. Mõnevõrra küll teemat laiendades aga maailmavaate selguse huvides – jahimehed justkui rikastuvad täna maaomanike arvel – kas ei peaks selle küsimusega lõpuni tegelema? Tegelikult on ju neid “rikastujaid” veel – näiteks korilased. Mustikate, seente jmt saaduste korjamine ja pahatihti müümine kokkuostjatele või turul on minu kui maaomaniku hinnangul veelgi suurem probleem. Uluk nimelt on peremehetu vara aga mustikas on bioloogilise nööri abil kindlalt ühendatud mulle kuuluva maatüki külge. Ja neid korilasi on palju rohkem kui jahimehi, samas kui tegu on täiesti võrreldavate hobidega. Kedagi ju ei sunnita metsa marjule minema, kauplused on praegu piisavalt hästi varustatud. Laiendame nüüd seda riigimetsale ja Excelis numbreid sobitades näeme, et kahju (õigemini saamata jäänud tulu) on miljonites. Miks peavad kodanikud, kes elus jalgagi paneelrajoonist väljapoole ei tõsta, osalema solidaarselt selle kahju jagamises?

    Sinilillede aeg on kohe varsti tulemas, kas palun oleks võimalik ka selle probleemiga kiiresti tegeleda?

    1. Tore, et Toomas Reformierakonda valib. Valimised on salajased ning seega on kõik vabad oma valimiseelistusi väljendama, õnneks kontrollivõimalus puudub.
      Kui metsamarjade ja lillede korjamine toimub metsaomaniku huve kahjustamata, metsa sea kombel segi pööramata, männilatvu põdra moodi ära murdmata, täies elujõus puude koorimisest rääkimata siis ei ole ju probleemi. Samas kui on aga kõrgendatud tuleoht siis keelatakse üldse metsa minek ära.
      Edasi filosofeerides, mis nende sinililledega siis juhtub kui neid ära ei korja? Midagi ei juhtu. Loodus saab ise hakkama. Jahimehed aga ilmselt ikka viitavad näitele, et nad tahaks metsa minna väetist panema, et sinililled ikka paremini kasvaks, siis nad veel võtaks mõned puud maha, et päike paremini sinililledele peale paistaks. Sinililled müüks nad ka ise maha ja kui maaomanik tuleb küsima, et teenisite siin nüüd minu maa peal raha, minu metsa kahjustades, makske mu kahjud kinni siis maaomanikule öelda, et tegelikult nad ei teeninudki midagi. Ainult sinilillede ilu pärast käisid ja väetasid ja hooldasid ja müüsid.
      Näiteid võib igasuguseid tuua, aga ei ole põhjust vaielda teemal, kas maaomanikul on õigusi omal maal toimetamiseks või ei ole. On küll. Reformierakonna valija kindlasti teab, et reformierakondlased seisavad vabade omanike eest, kes konkureerivad üksteisega erapooletute reeglite alusel. Liberaalid eeldavad, et isiklikes huvides tegutseja ning isikliku vara ja raha kasutaja käitub efektiivsemalt ja vastutavamalt kui võõra varaga opereeriv riigiametnik. Pikemalt saab lugeda erakonna kodulehelt: http://reform.ee/et/reformierakond/erakond/Maailmavaade

  17. Hr. Kõiv,
    uue jahiseaduse loomist on põhjendatud pidevalt sellega, et praegu kehtiva seaduse kohaselt ei ole maaomanikul mitte mingisuguseid õigusi oma maal jahi pidamises kaasa rääkida. Kui nüüd lahti võtta Riigi Teataja ja lugeda hetkel kehtivat Jahiseadust:
    § 3. Jahiõigus

    (1) Jahiõigus on maaomaniku õigus seadusega sätestatud ulatuses ja korras oma maal jahinduse korraldamiseks tingimusi seada, jahti pidada (küttida) või jahipidamist keelata.
    https://www.riigiteataja.ee/akt/130122011007

    siis mina kui mitte jurist vaid hobijahimees loen sellest küll välja selle, et maaomanikul on kõik õigused omal maal jahipidamist reguleerida. Kaasa arvatud selle eest tasu küsida.
    Kuidas kommenteerite kehtiva seaduse §3 Teie kui jurist?

    1. Ei pea mõistlikuks asuda väitlema teemal, et praegune tsunftireeglite järgi toimuv jahikorraldus on hea ja omaniku huve kaitsev. Ta ei ole ju seda. Lugege vahelduseks maaomanike esinduskogude arvamusi, neid leiate hulganisti portaalist http://www.eramets.ee . Neli aastat on läbi räägitud ja jõutud uue jahiseaduse eelnõuni. Ilmselt on läbirääkijate hulgas olnud ka teid esindav organisatsioon ja seetõttu ei ole ratsionaalne uuesti tagasi pöörduda nelja aasta tagusesse aega.

  18. Tere,

    Proovin matemaatiliselt ühe küsimuse esitada:

    Kui RMK praegu kasumlik, siis kuidas oleks neil lubademüük kui tingimused näiteks järgmised:
    Põdraluba xxx € aga sellega kaasneb 1 aasta hoida koprtammidest puhas c.a. mingi ala + lasta xx rebast, kährikut jne ? Eksimise korral, kompentsiatsioon xx €. Lisaks teha ka loendus jne?

    Lp. A.

    1. RMK korraldatud oksjoni võiduga käib kaasas kohustuslik väikeulukite arvukuse reguleerimine, samuti loendusandmete kogumine jm jahimaa kasutusõiguse lepinguga kasutajale pandud kohustuste täitmine.

  19. Mul on 2 tüüpilist näidet elust enesest.

    Esimene näide puudutab koprakahjustusi. Mitmel korral (hetkel kolmel, vist on kohe neljas ka ees) on tulnud teade, et kobras ujutab metsa üle kuid probleemiga tegeleda ei saa. Probleemi ees on tavaliselt 1-2 maaomanikku. Probleem on tekkinud sellest, et kobras teeb tamme kraavile ning ujutab sellega piirkonna üle. Pidev tammide lõhkumine tulemust ei too. Kopra varitsemine pole piisavalt edukas. Kopra liikumine kaootiline, häirimise korral pimeda aja kasutamine jne. Lubatud coni-bera tüüpi raudadesse liigub mingi osa loomasid aga kui asi kahtlane, siis kobras õpib kiiresti neid vältima. Kuna mul on erivarustus, sh koer, siis käingi sellistes kohtades asja konkreetselt ja nulltolerantsiga lahendamas. Kõik on toimiv kuni hetkeni, kus koprapesakond asub hoopis naabrimehe maal. Selliste kohtade maapind on kõrgemal, metsaks lepik mida kobras ei hinda (toitub alla jäävas pajustikus, õunaaias vms). Antud maaomanik aga on koprajahi vastu. Teda kobras ei häiri, majanduslikku kahju ei tekita (pole tal ei õunapuid ega madalamal asuvat metsa). Mõni tahab üle kopratammi oma metsas käia (silda ehitada ei taha, 100 m ringiga minna ka paha), on olnud ka neid, kes soovivad kopra tekitatud üleujutatud alas suplemas käia (forellijõest ja liivase põhjaga ojast saab kiiresti sellele kalale ebasobilik mudase põhjaga märgala). Põhjuseid on erinevaid ja õigusi ka. Kokkulepet naabritega ei sõlmita. Jahimehel jääb üle õlgu kehitada. Kes korvab kahju? a) maaomanik kelle maadel kobras elab ning kelle maadelt liiguvad koprad mujale kahju tegema (nagu mainitud, sellistel käikudel pole võimalik normaalselt korpaid tabada ning tamme maaomanik iga päev lõhkuda ei jõua) b) maaomanik kelle maad kahjustada saavad c) jahimees, kes ei suuda elada kahe maaomaniku piiril, lootusega, et äkki kobras tuleb piiri ületama? Kannatav maaomanik ei ole huvitatud, et ta peaks tegema kõik endast oleneva kahju vältimiseks, so kalda puhastamine võsast, metsast vms-st, millest äkki loodetakse hoopis tulu nt küttepuude näol. Jahimees pole suuteline 24 h-d valvet pidama ning reaalselt toimiv jaht toimiks nende pesitsuspaigas, kus see on aga välistatud. Kellele peaks selline maaomanik kahjunõude esitama?

    Teine näide elust enesest on lepingute sõlmimine. Maapiirkondades on hulk maaomanikke, kes pole nõus kusagile alla kirjutama. Jahti pidada suuliselt lubatakse, kirjalikult aga keeldutakse. Kuidas toimida kui atud piirkonnas tekib probleem? Nt, maaomand ühiskasutuses, 1 omanikest ütleb jahimeeste esindajale, et pidage jahti edasi, tema alla ei kirjuta ja vastu pole. Tekib ulatuslik kahju (nt hävitatakse kartulipõld metssigade poolt). Maaomandi teine pool polnud aga teadlik suulisest kokkuleppest ning soovib kahjude hüvitamist. Lahenduseks on inimliku suhtluse unustamine ning kõikide nüansside paberile panek ning iga lepingu nüansi juristide abiga paika panemine (no, teoreetiliselt annab lepingusse sisse saada mõlemate poolte kahjuks töötavaid punkte… juhuks kui asi peaks kohtusse minema)? Nagu mainitud, riiki sellised olukorrad ei huvita, las jahimehed, maaomanikud lahendavad omavahel… aga pole välistatud, et turismijahipiirkondade najal toodud hiigelsummad tekitavad enamuses maaomanikest arusaama, et just sellised rahad ringlevadki jahinduses ning ongi normaalne küsida jahirentnike käest palju.. see aga tähendab juba majanduslikku lähenemist, see aga tekitab vajaduse vettpidavatele lepingutele mis x-olukorras majandamise jätkusuutlikuse tagaks. Paras paranoiline bürokraatia on lisandumas ja sinna kus seni saadi hakkama ka niisama teretades ning teadmisega, et ühed peavad maadel jahti ning teistel pole selle vastu midagi.

    Sellega seoses, kannatajaks on edaspidi need piirkonnad kus asi toimis ning mitte ainult jahimehed vaid ka maaomanikud. Jah, suurmaaomanikest ettevõtteid see ei huvita, nende majandushuvid saavad paremini kaitstud, tegelikult ei huvita see ka suurjahimeestest ärikaid, nende bisniss ikka õitseb. Kas makstakse mingi piirkond kinni või ostetakse mõni teine koht üle (no, kui minna uute kohta, sinna kus enne said maaomanikud ja jahimehed hästi läbi, keegi ei maksnud kellelegi midagi aga jahimehed olid tublid ja kahjusid polnud ning öelda maaomanikule, et nüüd maksan sulle palju raha, siis ongi kohe suhted muutunud… jahimaa lastakse rahulikult vaakumisse ning edasi vaadaku jälle kohalikud jahimehed ning maaomanikud mis edasi saab). Kannatajaks jäävad lõpuks tevalised maaomanikud ning tavalised jahimehed. Jahinduskulud suurenevad oluliselt, kui hetkel käin ka mõne suurettevõtte omaniku kinnistul tasuta (st, enda rahaline kulu ikka jääb aga vastukaaluks emotsionaalne tulu jahist või materiaalne tuli jahisaagist) kopramuret lahendamas (kui mul selleks võimalus on), siis tulevikus juhtub äkki nii, et ka vaesele väikemaaomanikule tuleb hinnakiri esitada, kulusid arvestades talle ülejõu käiv. Seda küll nt juhul kui maaomanik on tahtnud turismijahi suurusjärgus raha omal maal jahipidamise eest, jahimehed on keeldunud, leping ka tehtud, et jahti ei pea… (aga kui maaomanik seda ei allkirjasta?). Maaomanik on nüüd süüdi, et liiga ahne oli aga kus kohast selline olukord üldse tekkis, tuli uus seadus ning valearusaamade tõttu läksid suhted sassi.

    Kindlasti on võimalik öelda, et see on süüdi, too on süüdi. Lõpuks tekitab uus seadus palju kohtulahendeid. Tulevad isikud, kellel on raha ning huvi jahipiirkondade jahiõiguse üleostmiseks. Siiani näinud kahte varianti… a) jõukad kodanikud maksavad ise julmalt peale oma hobile. Raha tuleb mujalt ning kohe nii palju, et jääb üle, isegi Tele2ga ei pea liituma 😀 Piirkonda majandatakse heaperemehelikult sest suureks kuluks raha jagub (näed, riigil ei tasunud ära aga nüüd on keegi, kes on valmis selle miinuse kinni maksma). Mingi aeg aga saab sellistel isikutel küll, oma seltsis saab palju odavamalt. Raha on parem suunata sinna, välismaal jahiturismiks või kalal käimiseks. b) jahipiirkond võetakse teenimiseks. Turiste veetakse usinasti kohale. Ühest loast saab kümme tabatud ulukit. Liha realiseerimiseks on omad kanalid. Piirkond lastakse vaakumisse, metsakasvatajad on rahul, suurpõllumehed on rahul. Tegelikult paraneb arvatavasti maaspesitsevate lindude olukord, jällegi kena. Rebaste ja kährikute küttimine kirjutatakse küll lakke vaadates loale (sinna läheb ikka palju aega ja raha aga kasumlikult majandavas ettevõttes sellisteks kuludeks kohta pole). Kui ulukitest kasumlik kiht kooritud, siis on aeg uus koht otsida. Kui lõpuks pole midagi enam otsida… äkki siiski hakkab otsast jälle esimene piirkond taastuma, siis on võimalik ka muul alal tegutseda. Arvatavasti on olemas ka variant c.

    Kindel on see, et kummagi variandiga ei taha tavajahimees kaasa minna, kas pole raha või südametunnistus ei luba. Ka varant c ei paku piirkonnata tavalise sissetulekuga jahimehele arvatavasti lahendust. 4000le isikule väikeulukilubasid müüma hakata, kuulge, varsti on tulemas olukord kus seda teenust ei saa enam müüa vaid tuleb riigil sisse osta (vaba turumajadus, loodetavasti pole neid, kes on valmis kellegi teise aia värvimise eest oma õuna ära andma).

    Hea küll, mõtteid ja kirjutamisi oleks veel. Tegelikult saan aru nii maaomanikest ja nende muredest (seda näen ka kuidas mingi osa maaomandisse ja maaomanike muredesse suhtub) kui jahimeeste muredest. Hetkel jääb lihtsalt mulje, et uus seadus hakkab töötama (ja selle nimel ka lobistatakse) suurettevõtete ja maaomanike ning suurjahiärikate huve ning ülejäänud korjaku seeni ja marju (ahjaa, lapsepõlves käisid paar itaalast külas, ei mitte jahimehed :), käisime seenel. Nemad uurisid imestusega, et kas seente korjamise eest maksma ei peagi? Kunagi tundus jahindus olevat ühiskondlik hüve, telepilt tuli nö tasuta. Imelik oli kuulda, et mõned maksavad teleka vaatamise eest. Oodake, küll hakkame veel mustikate ja kukeseente korjamise pealt maksma. Milliseid meeletuid summasid mõned kokku ajavad neid korjates, päriselt ka, ka see arvestadakse iga seenelise-marjulise tavaliseks tuluks ning nii see pilet maksustatud saab.

    PS. Jahipiirkondade tulud-kulud pole mingi jube saladus. Ma niigi pikalt kirjutanud ja kell palju aga kui huvi, siis võin täiesti avalikult Tartumaal Nõgiaru jahipiirkonna 8710 ha-d tulud-kulud tabeli saata.

    PPS. üks soolak tarbib meie kliimas ja loomade olemasolul 2-3 soolakivi, pigem 3. Söödal ei piisa sellest kui käia korra nädalas (kui pole investeeritud söötjasse), pigem ikka 2-3 korda. Kellel sööt maja taga, siis nemad söödavad iga päev (see pole küll kulu aga näide, et toimiva söödakoha jaoks ei ole, ah, vist korra käiakse, näited vettpidavad.

    PPPS. Ma arvan, et muutugu seadus milliseks tahes ja rahade liikumine kuhu suunas tahes, jahti saan ikka pidada. Kahju on lihtsalt, et suurem osa maainimestest ei maksa, ei ole enam ametlikult selle piirkonna kasutajad ning jahti peetakse nagu muiste, mõisahärra tagant.

    1. Pikk jutt. Seadust lobistatakse täna ikkagi osade jahimeeste poolt, kes tahaksid, et maksumaksja maksaks nende eest ulukikahjud kinni ja nemad saaksid edasi metsas loomi pidada, maaomaniku arvelt. Mina ei näe põhjust, miks ei saa täna ja ka tulevikus mõistlikud inimesed mõistlikult kokku leppida. Tänaseid kokkuleppeid seadus ei toeta, homseid hakkab ka seadus toetama. Kogu see salaküttimise oht. Ikka on inimesi, kes ausalt toimetamise asemel kibelevad ebaausa poole. Neid peatab ühiskondlik hukkamõist, vahelejäämise ja karistuse saamise hirm. Kusjuures jahimehed ise teavad salakütte kõige paremini, sest ega siis nii salaja ka asjad ei käi, alati jäävad mingid jäljed maha.
      Kui maaomanikud omavahel kokku ei lepi (kopratammi lugu) siis tuleb kohtu poole pöörduda ja lasta kohtunikul omanikevahelisi suhteid klaarida. Seda tuleb ikka ette.

      1. Jutt oli pikk jah, vabandused selle pärast, aga saaks veelgi pikemalt. Hetkel kehtiv seadus toetab kõike seda sama mida tuuakse näiteks, et hetkel ei saa, uue seadusega saab. Kasvõi kahjude hüvitamine. Juhtusin Vikerraadiost kuulama ühte debatti, kus arutati seda kahjustuste asja. Pr minister avaldas arvamust, et hetkel kehtiv süsteem on nii keeruline ja realiseerumise seisukohast peaaegu võimatu. atukese aja pärast aga avaldati uue seaduse raames arvamust, et kahjude kompenseerimine ei tohigi lihtne olla, et iga kahjukannataja tuleb ja saab. Ikka nii, et kui pole ise kõike teinud, jahimehed pole kõike teinud, siis mingite tingimuste juures ehk. Sõnastus polnud päris see aga mõte jäi samaks. Seega, riik tagandab ennast kenasti sellest teemast samamoodi nagu see nüüdki on. Ilma kohtulahenditeta ei hakka ka keegi midagi kompenseerima. Seega, ikkagi taandub asi kohtuveskite koormamisele. Sama hästi on need võimalused selle seaduse järgi olemas. Maksumaksjate raha kastamine või mitte kasutamine on ainult 1 osa seadusest ning antud juhul madistatakse sellega. Seadus ei piirne siiski sellega. Küsimus on lihtsalt selles, et kes ja kuidas ulukiresursi ära jagab ning kes seda kasutama hakkab ning millisel kujul. Rahaliselt kasumlikult saab seda ressurssi majandada ainult keskendudes kindlatele isenditele kelle pealt teenida saab, eeldusel, et turiste on (kelle arvukus on siiski piiratud). Tavaline kodanik, maaomanik, jahimees ei oma aega ega huvi äritegevuseks, see segaks muud elu. Need kes on asjast huvitatud, omavad piisavalt kapitali ja tahtmist ning ei hooli looduslikust mitmekesisusest (mulli võib ikka ajada aga kui äriettevõtte majandusplaane teha, siis need kulud sisse ei mahu. Ühiskondlike huvide nimel teevad hetkel need kulud nii jahimehed kui maaomanikud). Sellised ettevõtted-isikud omavad ka piisavalt jõudu, et seadusi luua või saada hästi läbi seaduse loojatega. Küsimus ja kaklus käib aga nende nö suurte vahel, et kes saab selle ressursi oma ärihuve teenima panna ja kes ei saa (hetkel on ka probleemid tekkinud just seetõttu, et mõned jahindslikud tegelased teevad seda juba ja maaomaniku arvelt). Uus seadus, võrreldes vanaga ei anna midagi muud juurde kui seda, et jahipiirkondasid annab lihtsalt vahetada, üle osta jne. Ulukite mitmekesisusele see hästi ei mõju.

        1. Kommentaari lõpus jõuate tõele juba väga lähedale. Minu arvates samuti on täna uue jahiseaduse vastu sõdima jäänud vaid käputäis jahimehi, kes tahavad jätkata maaomanike arvel raha teenimist. Suur osa jahimeestest ja rääkimata maaomanikest, ootavad uut seadust ja on valmis oma senist head suhtlust ja suhteid jätkama.
          Uue seadusega astume edasi sammu loomulikus suunas ehk maaomaniku õiguste kasvatamise suunas. Samas on selge, et nii maaomanike kui jahimeeste seas on nn “musti lambaid”, kes käituvad ebaratsionaalselt, ülbelt, teistest mitte lugu pidavalt jne. Ükspuha mis inimeste grupi me võtame, ikka satub mõni “must lammas” sisse. Ega seda jahiseadusega ei muuda:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga