Ma ei tahaks tegelikult kirjutada pealkirjas kajastatud väljaütlemistest, aga kirjutamata jätta ka ei saa. Reaktsioon taolistele asjadele on ühiskonna jaoks märgiliselt oluline
Peeter Võsa on RK keskfraktsiooni liige ja Juku-Kalle Raid IRL-i fraktsiooni liige. Ma olen oodanud päevi, et fraktsiooni esimehed (naised) saaksid oma kolleegi väljaöeldu hukka mõista. Ei ole hea, kui reformierakondlane hakkab teise erakonna liikmetele “moraali” lugema. Praeguseks aga tundub mulle, et Riigikogu kahe fraktsiooni liikmed on vaikselt aktsepteerimas oma liikmete väljaöeldut ja sellega ei saa ma leppida. Taoline olukord on halb kogu ühiskonnale.
“Pruunid lapsed” tüüpi väljaütlemised on suunatud viha ja vihkamise õhutamisele ühiskonnas, aluseks kas seksuaalne orientatsioon või nahavärv. Jah, ma tean, et viinaklaasi taga tehakse igasugu nalju, aga Riigikogu liige on igas, absoluutselt igas olukorras kõrgema seadusandliku kogu esindaja ja tema ei saa endale selliseid nalju lubada. Viha ja vihkamise õhutajad töötavad vastu ühiskonna üldisele suundumusele heaolu poole. Erinevuse vihkamine on pärit nõukogude ajast, kus igasugune erinevus tähendas ohtu. Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ei ohusta erinevus kedagi, hoopis vastupidi. Teistest erinev peabki olema, et selles maailmas läbi lüüa ja iseseisvalt hakkama saada. Loomulikult on igaüks vaba oma erinevuse avastamises või kujundamises.
Ma ei ole kuulnud hukkamõistu keskfraktsiooni esinaise Kadri Simsoni suust. Kui mõned aastad tagasi Riigikogu liige Kundla oma üürnikke värdjateks nimetas siis oli reaktsioon küll kiire tulema. Riigikogu ase-esimees Jüri Ratas leiab kritiseeriva sõna presidendi “säutsu” suhtes, aga nüüd mitte. Fraktsiooni liikmetelt tuleb pigem poolehoidu, mis tekitab kahtlusi, kas erakond mitte ei plaani järgmise aasta valimisteks ühe teemana homovastasust?! Venemaal juba avaldatakse meelt Eesti selleteemalise poliitika üle. Loodetavasti ma eksin.
Samuti loodan, et keskfraktsiooni juht või erakonna esimees leiab endas nii palju meelekindlust, et väljendada ühiskonna ees selgelt arvamust, et vähemuste solvamine, viha ja vihkamise õhutamine ei sobi parlamendi liikmele.
Mitte grammigi vähem hull ei olnud Juku-Kalle Raidi “blatnoi” stiilis “kuul pähe” nali Yana Toomi suunas. Karmidel üheksakümnendatel ehk paarkümmend aastat tagasi visati neid nalju ja ka siis mitte soliidses seltskonnas. Täiesti lubamatu on mõtteviis, et ühte poliitikat (antud juhul siis Juku-Kalle nägemust demokraatiast) on võimalik ellu viia vaid teise poliitika esindajale “kuuli pähe lastes”. Kui vähe võib ka meile meeldida konkreetse saadiku tegevus siis lahenduseks ei ole mitte kunagi oponendi füüsiline likvideerimine. Isegi sellele viitavad naljad on demokraatlikus ühiskonnas täiesti kohatud.
Kahjuks ei ole minu silm näinud mingit hukkamõistvat reaktsiooni IRL-i fraktsiooni juhilt Kaia Ivalt. Riigikogu esimees Ene Ergma leidis hukkamõistvaid sõnu Võsa suhtes, aga Raidi puhul mitte, miks?
Kui Riigikogu jätab hukka mõistmata viha ja vihkamist õhutavad väljaütlemised, teiste poliitikute füüsilisele hävitamisele suunatud naljad siis mis eeskuju me ühiskonnale anname? Meid ju jälgitakse ja jäljendatakse, tahtmatult või tahtlikult. Koolikiusamise vastu võitlemine on selliste väljaütlemiste taustal kümme korda raskem. Kui sel nädalal kuulsime õõvastavast uudisest, et kaks teismelist panid mänguhoos väikelapse põlema siis mis on nüüd järge ootamas?!
Vabandada ei ole kunagi hilja. Ootan, et nii Peeter Võsa kui Juku-Kalle Raid vabandaksid oma väljaütlemiste pärast avalikult ja tunnistaks, et Riigikogu töö ja Riigikogu liikme rolliga nende väljaütlemised kokku ei sobinud.