Nädala alguses tegi Riigikogu ajalugu ja valis suure häälteenamusega riigile uue presidendi. Hoolimata heast tulemusest on kostunud ka hääli, et presidendivalimiste korda tuleks muuta, sest kandidaatide esitamise aeg olevat ebapiisavalt lühike. Kas ikka on?!Esimene emotsioon on lahtunud, nüüd on aeg rahulikult analüüsida, kas valimiskorra muutmiseks on üldse põhjust?
Presidendi valimiste lähtekohad tulenevad 1992. aastal rahvahääletusel vastuvõetud Põhiseadusest. Täpsem regulatsioon aga Riigikogu poolt 1996. aasta aprillis vastu võetud Vabariigi Presidendi valimise seadusest. Me oleme 15 aastat tagasi vastuvõetud seaduse järgi valinud riigile presidenti neljal korral.
1996. aastal toimus Riigikogus kolm hääletusvooru Lennart Meri ja Arnold Rüütli vahel. Kumbki kandidaatidest ei kogunud piisavalt palju hääli. Sellega olid poliitilised jõud ka arvestanud, sest valijameeste kogusse esitati veel kolm kandidaati: Tunne Kelam, Siiri Oviir ja Enn Tõugu. Esimesest voorust pääsesid edasi Meri ja Rüütel ning teises voorus valiti presidendiks Lennart Meri.
2001. aastal korraldas Reformierakond kampaania selgitamaks koos rahvaga välja erakonna kandidaati Eesti presidendiks. Siim Kallas, Märt Rask, Toomas Vilosius ja Toomas Savi kandideerisid ja tutvustasid endid üle-eestilisel tuuril ning nende seast väljus võitjana Toomas Savi. Erakonnaülest kokkulepet aga ei sündinud ning seetõttu kandideerisid Riigikogus esimeses voorus Peeter Kreitzberg ja Andres Tarand. Teises ja kolmandas voorus Kreitzberg ja Peeter Tulviste. Piisavat häälteenamust ei kogunud keegi. Valijameeste kogus lisandusid kandidaatide rivvi Arnold Rüütel ja Toomas Savi. Teises voorus valiti presidendiks Arnold Rüütel.
2006. aaastal oli Riigikogu väga lähedal presidendi äravalimisele. Reformierakonna, Isamaaliidu, Res Publica ja sotside ühine toetus kuulus Toomas H Ilvesele. Keskerakond ja Rahvaliit olid aga sõlminud nn KERA pakti, mille garandiks oli tol hetkel ametis olnud president Arnold Rüütel. Ühiskonna vastukaja paktile oli valdavalt negatiivne, seda eelkõige paktis sisalduvate vanameelsete punktide tõttu. Kõige tipuks oli Keskerakonna otsus mitte lubada Riigikogu keskfraktsiooni saadikutel presidendi valimistel sedelitki välja võtta. Savisaar kartis, et äkki mõni keskerakondlane otsustab salajasel hääletusel toetada Ilvest, puudu oli vaid mõni hääl. Tubli riigiametnik Ülle Aaskivi tegi seepeale Riigikogu kõnepuldist pretsedenditu avalduse, kutsudes Riigikogu liikmeid käituma oma südametunnistuse, mitte parteidistsipliini järgi. „Rahvas on Riigikogu liikmed valinud tööd tegema ja üks osa tööst on riigile uue presidendi valimine. Ei ole õige sellest kõrvale hoida,“ ütles ta. Kahjuks ei mõjunud need sõnad, sest keskerakondlased ja rahvaliitlased ei osalenud Riigikogu valimisvoorudes. Seetõttu jäigi Riigikogus presidendi äravalimisest puudu esimeses voorus 3 ja teises ning kolmandas 4 häält. Väga emotsionaalses õhkkonnas toimunud Valijameeste kogu valis aga kohe esimeses voorus presidendiks Toomas H Ilvese.
Sellel nädalal toimunud presidendivalimiste eellugu algas poolteist aastat tagasi. 2010. aasta jaanuaris otsustas Reformierakonna juhatus, et meie eelistus järgmiseks viieks aastaks on Toomas H Ilves. Pidasime oluliseks väärtusi, stabiilsust ning soovisime end eemale hoida võimalikust eesootavast lehmakauplemisest. Sama aasta detsembris teatasid oma eelistuse sotsid. Oodatult toetasid nemadki endist sotside esimeest ehk Toomas H Ilvest. IRLi volikogu langetas otsuse käesoleva aasta mais, samuti Ilvese kasuks.
Mitte miski ei takistanud Keskerakonnal juunikuus teatada, et nende kandidaadiks saab Indrek Tarand. Keskerakonna volikogu otsustaski, et Tarand on erakonna kandidaat ja luuakse ka ühine platvorm valimisteks. Mingitel põhjustel (loodetavasti mitte intellektuaalsetel) jäi aga platvorm koostamata ning ilmselt seetõttu asuti norima presidendi valimise seaduse kallal. Nagu tekiks presidendikandidaat alles mõni päev enne Riigikogu istungit ja seetõttu ei saagi varem midagi teha. See aga ei ole tõsi.
Vabariigi Presidendi valimise seadus ütleb, et kandidaadiks saab üles seada vähemalt 40 aastase sünnijärgse eesti kodaniku, kes ei ole teist perioodi vabariigi president ega kaadrikaitseväelane. Üleseadmiseks on vaja vähemalt 1/5 Riigikogu liikmete toetust. Seadus ei sea mingit ajalist piirangut kandidaadi ülesseadmisele.
Kandidaadi registreerimine Vabariigi Valimiskomisjoni poolt on ainult tehniline toiming, mille käigus kontrollitakse kandidaadi vastavust seaduse nõuetele. Seda ei ole vaja üle tähtsustada. Meie endi praktika näitab, et varem ei olegi keegi püüdnud selle taha peitu pugeda. Erakonnad on takistamatult kandidaate välja selgitanud ning neid üles seadnud, debatte korraldanud, kandidaatide toetuspinda laiendanud. Ei ole mingit põhjust ega vajadust muuta toimivat seadust seetõttu, et kandideerimist mitte tõsiselt võtnud kandidaat selle ettekäändeks on toonud. Eriti veel arvestades, et esimest korda 15 aasta jooksul on Riigikogu suutnud kehtiva seaduse alusel presidendi ära valida.
Ärme paranda töötavat asja! Küll klounid leiavad uue võimaluse nalja tegemiseks. Kuigi presidendivalimistega naljatada ei tohiks.