Eksellentsid

On suur au esineda konverentsil, mis käsitleb Balti riikide juba kaheaastast kogemust Euroopa Liidus. Alles see oli, kui me seisime ühiselt balti ketis ning alles unistasime EL-i astumisest. Täna saame aga rääkida juba kaheaastasest kogemusest. Oleme astunud pika sammu lääne suunas ja see on olnud ajalooline samm.

Tänan siinkohal konverentsi korraldajaid, et nad on oma tööd hästi teinud ning on olnud huvitavad ettekanded.

Euroopa liit on meie jaoks muutunud juba tavaliseks. Avaliku arvamuse küsitlused Eestis näitavad, et suhtumine EL-i on olnud stabiilselt neutraalne. Eesti kuulumise osas EL-i jagunevad arvamused kahte leeri – võrdselt on neid, kes peavad seda heaks ja neid, kes ei pea seda ei heaks ega halvaks. Nende jaoks on see sedavõrd tavaline asi, et nad ei pea vajalikuks selle kohta isegi arvamust omada.

Hinnates isiklikku elu tervikuna jagunevad elu paranemise ja stabiilsuse prognoosijad Eestis praktiliselt võrdselt (43% ja 45%). Seda, et elu tulevikus muutub halvemaks usub vaid 7% eestlastest ehk kaks korda vähem kui EL-is keskmiselt.

Riigi majandusliku olukorra osas on eestlased ülekaalukalt optimistlikumad kui Euroopa kodanikud. Kiire majanduskasv on viinud selleni, et võrreldes eelmise aasta kevadega on rohkem neid, kes usuvad, et olukord paraneb veelgi. EL tasandil on optimiste kaks korda vähem ja olukorra halvenemist usub kolm korda enam inimesi (39%) kui Eestis (13%).

Üldise arvamuse kohaselt on liikmesolek head mõju avaldanud eelkõige julgeolekule, ekspordile ja teenindusele.

Ükspuha millist eluvaldkonda me vaatame, jõuame ühel hetkel ikka identiteedi juurde. See tähendab, jõuame väärtushinnangute, hoiakute, kultuuri, keele ja traditsioonide juurde. Poliitiliste otsuste langetamine EL-is on sügavalt seotud iga liikmesriigi identiteediga. Igal rahvusel on oma identiteet välja kujunenud omamoodi, sellest ei saa üle ega ümber. Eks Euroopa tugevus seisnebki ühistel väärtustel, mis põhinevad tugeval rahvuslikult identiteedil. Ühised on meil demokraatlikud vabadused, inimõiguste austamine, õigusriigi põhimõtted. Individuaalsed aga rahvuslikku identiteeti kandvad väärtused.

Julgen öelda, et eestlased on saavutanud EL-iga seoses enesekindluse, kaheaastane liikmeksoleku aeg on paika loksutanud ka meie identiteeditunnetuse, mis on oma ja mis ühine. Me tunneme end täisväärtuslike liikmetena, kel on oma sõna sekka öelda päris mitmetel teemadel.

EL konkurentsivõime

Euroopa liit seisab silmitsi globaalse konkurentsiga. Ühest küljest Ameerika Ühendriigid, teiselt poolt kiiresti kasvavad Hiina, India, Jaapan.

EL on seadnud omale Lissaboni strateegias kõrged eesmärgid konkurentsivõime tõstmiseks. Kuigi Lissaboni strateegiat on kritiseeritud, tuleks siiski igal liikmesriigil ise ja täie vastutusega oma riigi olustikku silmas pidades kavandada majanduskasvu ja konkurentsivõime tõstmise meetmeid. Tänased EL-i liikmesriigid on väga erineval majanduslikul järjel ning samuti erineva kasvukiirusega ning neist tõsiasjadest tuleb lähtuda. Eesti plaanidest räägin kõne lõpuosas.

Rääkides Lissaboni strateegiast, on Euroopa Parlamendi president Josep Borell öelnud, et EL-i riigid ei peaks omavahel konkureerima, vaid liit tervikuna peaks konkureerima ülejäänud maailmaga. Ei saa sellega kuidagi nõustuda. Konkurents EL-i sees on edasiviiv jõud ning teeb liitu tervikuna tugevamaks ka globaalses konkurentsis. Üks EL-i sisemist konkurentsi soosiv vahend on kahtlemata ettevõtjasõbralik maksupoliitika, mis on täna ja peab ka tulevikus jääma iga liikmesriigi oma otsustada.

1986 a kirjutati alla Ühtne Euroopa Akt, millega pandi alus neljale ühisturu vabadusele – kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vabale liikumisele. Veel 20 aastat hiljemgi ei toimi nimetatud neli vabadust probleemideta. Nn vanade liikmesriikide piirangud tööjõu ja teenuste liikumisele võivad anda küll lühiajalist tulemust nende endi siseturu kaitsmiseks, aga pika-ajaliselt ainult suurendavad probleeme, nii konkreetses liikmesriigis kui EL-is tervikuna. Poliitiline deklaratsioon neljast ühisturu vabadusest peab väljenduma ka konkreetsetes tegudes.

Energiapoliitika

Jose Manuel Barroso, Euroopa Komisjoni presidendi, ja Andris Piebalgsi, Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku, sõnul on Euroopa energeetika jõudmas uude ajajärku. Viimase kahe aasta jooksul on gaasi- ja naftahinnad peaaegu kahekordistunud. Prognooside kohaselt suureneb Euroopa sõltuvus impordist 2030. aastaks 70 protsendini, sest süsivesinikuvarud vähenevad, kuid nõudlus suureneb ja see mõjutab ka tarnekindlust. Põhilises osas tarnitakse naftat ja gaasi El-i kolmandatest riikidest. Infrastruktuur vajab parendamist – järgmise 20 aasta jooksul on vaja investeerida 1 triljon eurot, et rahuldada prognoositavat energianõudlust ja vahetada välja vananev infrastruktuur.

Ühest küljest on EL-i positsioon tegutsemiseks soodne. Euroopal on piisavalt ostujõudu, ta on maailma suuruselt teine energiatarbija. Teisalt aga on energiakandjate müüjaks ettearvamatu Venemaa, kes oma käitumisega Ukraina ja Valgevene suhtes pidi nägijaks tegema ka viimased pimedad.

Nimelt ei olnud aastavahetuse Ukrainaga seotud gaasikriis sugugi üllatuseks Berliinist ida pool asuvaile riikidele. Venemaa on rakendanud gaasitarneid poliitilise relvana viimased viisteist aastat. Energiat kasutas Moskva aastal 1992, et karistada Baltimaid nende sõltumatu Euroopa-suundumuse pärast, kuid me ei murdunud. 1994 avaldati survet Ukrainale, et tugevdada Moskva haaret energeetiliste infrastruktuuride, seega ka Ukraina poliitika üle. Tosin aastat hiljem üritati karistada Ukrainat Kremlile ebasobiva presidendi valiku eest. Ei õnnestunud. Teises võtmes kasutab Moskva energiahooba oma truu liitlase, Valgevene diktaatori Lukašenka seisundi kindlustamiseks. See on seni õnnestunud.

Gaasitüli ajendas ka ELi oma energiapoliitikat üle vaatama. Balti riikide sõnal, et energia ost kolmandatest riikidest, eriti Venemaalt on ühteaegu nii energiapoliitiline kui välispoliitiline küsimus on rohkem kaalu, kuid kas ka piisavalt palju? Tähtis on energiaküsimuses käituda ühtse Euroopa Liiduna, hoidudes kahepoolsetest kokkulepetest.

Euroopa energiapoliitika on seni olnud lünklik ega ole suutnud ühendada eri poliitikavaldkondi ja riike. Seetõttu avaldas Euroopa Komisjon rohelise raamatu ühtse ja kooskõlastatud Euroopa energiapoliitika väljatöötamise kohta. Selle eesmärk on turvaline, jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline energeetika.

Ära ootamata EL-i ühise energiapoliitika sündi, tegid kolme Balti riigi peaministrid 27.veebruaril 2006 Leedus peaministrite ühisavalduse, mille kohaselt ehitavad Balti riikide energeetikafirmad kümne aastaga senise Ignalina tuumaelektrijaama asemele uue tuumajaama. Lepiti kokku, et uue tuumajaama projekti hakkavad võrdsetel alustel vedama Eesti Energia, Latvenergo ja Lietuvos Energija.

Peaministrid kinnitasid, et Eesti, Läti ja Leedu näevad energiapoliitikat ühtses kontekstis teiste Euroopa Liidu poliitikatega, eriti ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga. Energiavõrkude suurem integreeritus ning tootjate mitmekesisus peavad tagama olukorra, kus Balti riigid muutuvad ELi ühtse energiasüsteemi osaks ja väljuvad senisest isoleeritusest. Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipi sõnul kaalub Eesti kõiki võimalusi, kuidas paremini tagada riigi elektrienergiaga varustamist. Aastaks 2009 peab Leedu sulgema Ignalina tuumajaama viimase energiaploki ning see mõjutab kogu regiooni elektrivarustust. Eestigi peab lähiaastail Narva elektrijaamade vanad katlad sulgema ning mõtlema, mis saab edasi. Väga mõistlik on pika-ajalise energiavarustuse probleem lahendada koos Läti ja Leeduga.

Euro ja Maastrichti kriteeriumid

Kui ma oleks Vilniusesse tulnud autoga, läbi Läti, oleks ma pidanud enne teeleasumist valuutavahetuspunktis osa oma eesti kroonidest vahetama läti lattideks ja leedu littideks. Kui meil kolmel riigil oleks kasutuses euro, poleks rahavahetuse järele mingit vajadust. Loomulikult toob euro kasutuselevõtt kaasa hoopis laiema mõju kogu majandusele ja ühe reisija rahavahetusmurede lahendamine on kõige lihtsam näide euro kasulikkusest.

Kas me oleme valmis eurole üle minema?

Kui me vaatame Eesti, Läti ja Leedu riikide majandusnäitajaid – eelarve ülejääki ja laenukoormust, siis need on päris head. Eriti vanade liikmesriikidega võrreldes.

Eesti kõige suurem takistus eurole üleminekul on hinnastabiilsuse kriteerium, sest kiire majanduskasvu ja hinnatasemete ühtlustumisega käib kaasas ka kõrgem inflatsioon.

Maastrichti kriteeriumid eurotsooni liikmeks saamisel on tehtud 1992 aastal hoopis teistsuguses majandusliku arengu järgus olnud riikidele. Tänaseks on olukord tunduvalt muutunud ning seda peaks arvestama. Maastrichti kriteeriumid vajavad ülevaatamist ja individuaalse lähenemise võimaldamist. Kuidagi ei saa nõus olla, et kiire majanduskasv, madal riigivõlg ning ülejäägis riigieelarve saaksid kuidagi eurotsooni stabiilsust kõigutada.

Eesti ei pea õigeks asuda siseriiklike meetmetega (näiteks aktsiisitõusu pidurdamine, käibemaksumäära osaline alandamine jmt) inflatsiooni kunstlikult alla suruma ning selliselt majandust moonutama. Oleme küll huvitatud nii kiiresti kui võimalik liitumisest, kuid siiski lõpuni ausal moel.

Maastrichti kriteeriumid vajavad kaasajastamist, et Balti riigid saaksid liituda eurotsooniga.

Schengeniga liitumine

Schengeni lepingu eesmärk on isikute vaba liikumise tagamine Schengeni ruumis. Praktikas tähendab see, et piirikontrolli lepinguga ühinenud riikide sisepiiridel ei toimu ning sellest tulenevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi vähendatakse kompensatsioonimeetmete abil. Kompensatsioonimeetmeteks on Schengeni infosüsteem, tugevdatud kontroll välispiiridel, välismaalaste siseriiklik järelevalve, piireületav politseikoostöö, koostöö viisapoliitikas ning justiitskoostöö.

Eesti, Läti ja Leedu üheaegne kuulumine Schengeni viisaruumi on kasulik nii majanduslikult kui Schengeni viisaruumi järelevalve seisukohalt.

See, mis tavainimesele on tajutav lihtsa ja mugava piiriületusena – ei pea autot kinnigi pidama, tähendab vastavatele ametkondadele tänasest hoopis teisel tasandil tööd. On see siis politsei-või justiitskoostöö naabritega, või hoopis välismaalaste siseriiklik järelevalve – uues olukorras uutmoodi tööd mõlemad.

Schengeni lepinguga liitumine on tähtis samm, mille astumiseks oleme teinud ka palju tööd. Tänaseks võib öelda, et praktiliselt on Balti riigid Schengeni süsteemiga liitumiseks valmis ning hindamised toimuvad sel suvel. Meie tööd on lõviosas tehtud ning kui hindamine seda kinnitab, on kõik hästi. Otseselt meie käeulatusest on väljas EL-i ühiste infosüsteemide arendamine, mis lisanduvate riikide andmeid vastu suudaks võtta. Elamislubadele biomeetriliste andmete kandmine on takerdunud tehnoloogiliste lahenduste puudumise taha ning tahaks väga loota, et sama ei juhtu Balti riikide Schengeni süsteemiga liitumisega. Et infosüsteemi arendamisega jõutakse niikaugele, et uutel liitujatel on oma andmetega kuskile liituda.

Me oleme valmis liituma.

Naabruspoliitika

Schengeni lepinguga liitumine teeb EL-i sisese liikumise tunduvalt lihtsamaks, kuid samas ei tohi ta kuidagi raskendada suhtlemist kolmandate riikidega, eriti naabruspoliitika raamides.

Balti riikide julgeolekuhuvi on valdavalt ühine ning riskid lähtuvad ebastabiilsetest lähinaabritest ning rahvusvahelisest keskkonnast.

Julgeolekualane koostöö toimub alates 2004.a. NATO liikmelisuse raames. Tõhus on olnud ka kolmepoolne koostöö, eeskätt Balti mereväeeskaadri (BALTRON), ühise õhuseiresüsteemi (BALTNET) ja Kaitsekolledži (BALTDEFCOL) näol. Oluliseks tulevikuväljakutseks on iseseisev õhuruumi valve ja kontroll alates 2008. a., mida on ära märkinud Balti Ministrite Nõukogu Koostöönõukogu.[1] Balti koostöö kogemus on võimaldanud Eestil, Lätil ja Leedul aidata teisi riike, kes on läbimas samasugust teed Euro-Atlandilises integratsioonis nagu meie mõned aastad tagasi (näiteks Eesti-Gruusia kahepoolne kaitsealase koostöö lepe aastast 2001).

Balti riigid on spetsialistid EL-i lähinaabrite küsimuses. „Tänu” oma keerulisele ajaloole tunnevad Balti riigid EL liikmesmaadest ilmselt kõige paremini lähinaabruse riikide olusid ja tausta, mistõttu on olemas tõsine potentsiaal nii Euroopa Liidus vastava ekspertiisi pakkumiseks kui idapoolsete naaberriikide reformide juures nõu ja jõuga abiks olemiseks.

Balti riigid on viimastel aastatel saanud arenguabi saavatest riikidest arenguabi andvateks riikideks. Euroopa Liidu raames on meil ühiselt pakkuda kogemust demokratiseerimisest ja majandusreformidest riikidele, millega jagati Nõukogude perioodil ühist ajalugu. Nii Eesti, Läti kui Leedu ühiseks arengukoostöö partneriks saab pidada Ukrainat, lisaks peab Eesti oma olulisemateks arengukoostöö partneriteks veel Gruusiat, Albaaniat, Armeeniat, Usbekistani, Moldovat ja Venemaad. Kindlasti on meie ühiseks murelapseks ka Valgevene, kus peale nn „valimiste” toimumist tuleb jätkata tööd tsiviilühiskonna arendamise suunas. Individuaalne lähenemine, töö inimeselt inimesele aitab ära hoida uue nn Berliini müüri ehitamise Valgevene rahva ja euroopa rahvaste vahele.

Balti riigid on meie lähinaabritele eeskujuks. Meie oleme praktikas näidanud, kuidas korraldada ühiskonda ümber, teha reforme ning liikuda hea kiirusega kaasaegse tsiviilühiskonna suunas. Meil on palju kogemusi, mida jagada.

EL-i naabruspoliitika on tähtis Balti riikide jaoks, sest selle poliitika abil me suurendame endi julgeolekualaseid positsioone. Kui su üleaedne on tundmatu, kellega sa ei suhtle, ei tea sa iial, mida ta ette võib võtta. Kui sa aga temaga läbi käid, tunned sina teda ja tema sind. Nii oskad sa võimalikke konflikte ette näha ja mis kõige tähtsam – ära hoida.

Kuna teatavasti naabreid ei saa valida, on lihtsalt arukas nendega suhelda, neid lähemalt tunda.

Eesti tulevikku suunatud lahendused

Nüüd Eesti panusest ja plaanidest pikemalt.

Teatavasti Euroopa rahvastik vananeb, tööealiste arv väheneb ja ülalpeetavate arv suureneb. Sama tendents on ka Eestis. Iive on negatiivne, lapsi sünnib vähe, inimesi sureb palju ja lisaks rändavad inimesed riigist välja. Viimastel aastatel on sündivus mõnevõrra kasvanud, oma mõju on avaldanud Vanemahüvitise seadus, mille kohaselt makstakse ühele vanematest sünnituseelse sissetuleku järgi hüvitist kuni lapse 14 kuuliseks saamiseni. Kel varasem sissetulek puudus, saab hüvitist VV kehtestatud miinimumpalga ulatuses ning maksimaalne hüvitise määr võrdub hüvitise maksmisele eelnenud aasta kolmekordse keskmise palgaga. Märgitud meede on kaasa toonud keskmisest kõrgema sissetulekuga naiste sündivuse tõusu, mis on ainulaadne Euroopa riikide seas. Negatiivne iive on langenud viimase 5 aasta jooksul pea kaks korda, aga on eelmise aasta seisuga siiski 3400 inimese võrra miinuses.

Meie peaminister Andrus Ansip, kes on ka Eesti Reformierakonna esimees, on eesmärgina sõnastanud – Eesti rahva iive on vaja pöörata positiivseks. Selleks on Reformierakond välja töötanud kava töönimetuse all „Saagu meid palju ja elagem kaua”.

Toon välja mõned punktid sellest:

1. eespool märgitud vanemahüvitise edasiarendamine, pikendades maksmise perioodi 18 kuuni (lapse pooleteise aasta vanuseks saamiseni), kolmandate ja neljandate laste sünnitamise ergutamiseks soovime hakata alates kolmandast lapsest maksma vanemale pooleteise-kordset, alates neljandast lapsest aga kahekordset vanemahüvitist ja piirangu kaotamine, mis lubab lapse esimese kuue elukuu jooksul kasutada vanemahüvitist vaid emadel. Las lapsevanemad otsustavad ise, kumb lapsega koju jääb.
2. kehtestada üleriiklik nn ringiraha. Iga 7-18 aastase lapse kohta hakkab riik Reformierakonna plaani kohaselt maksma kohaliku omavalitsuse eelarvesse aastas 2000-kroonist pearaha, mida omavalitsus saab kasutada üksnes lapse spordi- või huvialaringis osalemise eest tasumiseks. Ringiraha eesmärk on hoida lapsed tänavatelt eemal, andes igale lapsele võimalus tasuta osaleda vähemalt ühes spordi- või huvialaringis.
3. Jätkuvalt on vaja hoolitseda ka vägivaldsete surmade vältimise, keskmise eluea pikenemise ning perede elukvaliteedi tõstmise eest. Seepärast tahab Reformierakond kahekordistada ka summasid HIV-, narkomaania-, alkoholismi-, suitsetamise-, liiklushuligaansuse, ebatervisliku toitumise ning väheliikuva eluviisi vastaseks teavitustööks ning karmistada järelvalvet tööohutusreeglitest kinnipidamise üle.

Ülaltoodud kava elluviimine vajab raha ehk siis tugevat majandust, kiire majanduskasvu jätkumist. Me võime öelda, et me oleme 15 aastaga saavutanud rohkem, kui mõni teine riik mitmete aastakümnetega. Aga ei ole aeg jääda loorberitele puhkama ega seada tulevikuks madalaid sihte. Reformierakonna esimees Andrus Ansip ütles 29.aprillil erakonna Üldkogul, „et me ei piirduks oma sihtides Euroopa keskmisele tasemele jõudmisega. Minu soov on, et Eesti jõuaks viie Euroopa jõukama riigi hulka. See ei juhtu aasta või paariga. Ei juhtu viie aasta ega ka kümne aastaga. Aga see ei tähenda, et me ei peaks selle eesmärgi nimel juba praegu pingutama hakkama.”

Samas me saame aru, et ega jõukus ei ole eesmärk omaette. Jõukus on tähtis, sest siis on inimeste valikuvabadused suuremad, rohkem on võimalusi elada täisväärtuslikku, stressivaba ja tervislikku elu. See omakorda tähendab pikemat eluiga ja õnnelikumaid inimesi. Jõukus tähendab rohkem võimalusi reisida ja maailma näha. Rohkem võimalusi kultuuri arendada ja sellest osa saada.

Iirimaa oli veel kümme aastat tagasi Euroopa vaesemate riikide hulgas. Praeguseks on iirlased ostujõult Euroopas teisel kohal. Nende maksukoormus on kahe kümnendi jooksul vähenenud 18% võrra. Nende majanduskasv on olnud kiire ja võimas. See on andnud võimalusi riigi jaoks hädavajalikke kulutusi suurendada, mitte kärpida – kogu sotsiaalsfäär on tänu heale maksulaekumisele saanud juurde olulisel määral lisavahendeid.

Kui Iirimaal õnnestus vaesemate hulgast jõukamate hulka end üles töötada, miks ei peaks see Eestil õnnestuma?

Selge on, et majanduskasv ei ole midagi, mis sünnib iseenesest või mis püsib ilma vähimagi pingutuseta. Praeguseks on käivitunud reaalne konkurents riikide vahel, et meelitada enda juurde need, kes majanduskasvu toodavad – ettevõtjad. Kus on siin Eesti trump?

Meie majanduskeskkond on stabiilne, aga maksukoormus kõrgevõitu. Reformierakond tahab vähendada üksikisiku tulumaksu aastaks 2015 12%ni. Tänane protsent on 23, mis langeb 1 % kaupa aastaks 2009 20 protsendini.

Stabiilse majanduskeskkonna säilitamise nimel ei taha Reformierakond muuta Eestis ettevõtetele kehtivat tulumaksusüsteemi. Reinvesteeritud kasumile peab säilima maksuvabastus. See on süsteem, tänu millele on Eestis loodud väga palju uusi töökohti ja mis on Eestisse meelitanud hulga investoreid. Sellest kergekäeline loobumine oleks suur samm tagasi.

Kui seni on Eestis kehtinud investeeritud kasumilt tulumaksuvabastus vaid ettevõtete puhul, siis Reformierakond tahab, et võrdse kohtlemise osaliseks saaksid ka eraisikust investeerijad. Säästmise ja investeerimise soodustamiseks tahame vabastada väärtpaberitelt teenitud tulu maksust, kui teenitud tulu taasinvesteeritakse 90 päeva jooksul.

Lisaks on vaja oluliselt lihtsustada ettevõtlusega seotud bürokraatiat, eriti ettevõtte loomise faasis. Ettevõte alustatuks kahe tunniga – ka sellise eesmärgi oleme me omale seadnud.

Loomulikult vajavad eelnimetatud Reformierakonna lahendused kõigepealt valijate heakskiitu, kuid me ei näe ühtegi põhjust, miks valijaile ei peaks meie pakutud lahendused sobima. Lubadused on head ja mis kõige tähtsam – nad töötavad. Ja Reformierakond on tuntud kui oma lubaduste järjekindel elluviija.

Kallid sõbrad!

Margaret Thatcher ütles 1988 aastal Brügges Euroopa Kolledzis peetud kõnes, et „Euroopa on tugevam, kui Prantsusmaa jääb Prantsusmaaks ja Suurbritannia Suurbritanniaks, igaüks oma traditsioonide ja identiteediga”. Raudse Leedi mõtet edasi arendades võib öelda, et Euroopa Liit on tugevam, kui ka Eesti jääb Eestiks, Läti Lätiks ja Leedu Leeduks. Oma keele ja kultuuriga, oma traditsioonidega ning ka oma lahendustega erinevatele probleemidele.

Kuid samas on meil palju ühist, ajaloost alates ja ühiste huvidega Euroopa Liidus lõpetades. Ühiselt oleme ka tugevamad, kui vaja asja ajada Euroopa Liidus. Olgu selleks ühisasjaks siis

ühine julgeolekuhuvi, energiapoliitika, naabruspoliitika, Schengeni lepinguga liitumine, euro kasutuselevõtt või miski muu.

Soovin kõigile jõudu olemasoleva ühisosa arendamisel ja ka uue leidmisel!

Vilniuses, 12.mail 2006 aastal konverentsil: "Balti riigid Euroopa Liidus: 2 aastast kogemusi ja väljakutseid"

Lugesin murega laupäevasest JT-st,e et Atko on vaidlustanud riigihangete ametis konkurendi Go Busi pakkumise, mille tulemusel ei pruugigi Paide ja Türi vahel 1.aprillist sõitma hakata uued bussid. Ajalehes välja toodud vaidlustamise põhjused tundusid pigem otsitud kui tegelikud.

Ühistransport on eriline

Bussidega sõidab palju inimesi, pileti hind on sotsiaalselt tundlik, riik maksab ühistranspordile dotatsiooni. Just seepärast peab ühistranspordis toimuv olema selge ja avalik, nii on inimeste huvid kõige paremini kaitstud.
Järvamaa Ühistranspordikeskus (JÜTK) on asjatundlikult läbi viinud hanke ning pea igale liinigrupile on laekunud mitu pakkumist. Nüüd peaks normaalse asjaajamise korral jõutama kõikide protseduuride läbimisel pakkumise võitja kuulutamiseni igas liinigrupis ning peale võitjaga lepingu sõlmimist jätkub häireteta inimeste vedu. Vahetuvad vedajad, uuenevad bussid kuid tõrget ei tohi tekkida. Uus hange muudab reisijatele olukorra paremaks pea igal liinigrupil. Vedajad on konkurentsi tingimustes pakkunud üha uuemaid busse, jäädes samas dotatsiooni küsimisega võimaluste piiridesse. Seega ei tohiks lähitulevikus piletihinna tõusuks alust olla. Järvalased saaks sama raha uuemas bussis sõita. Hea tulemus!

Kui JÜTKi poolt korraldatud hange lõpuni viia ja uued lepingud sõlmida, siis Atko kaotab. Soovimatus kaotada on viinudki vaidlustamisele. Atko on mujalgi Eestis tuntud kui kiuslik hangete vaidlustaja.  Näiteks Põlvas oli olukord jälle vastupidine. Atko võitis hanke, aga vedama ikka ei hakanud. Hanget korraldanud maavalitsusele mõistliku aja jooksul ei teatanud ka, et ei hakka vedama. Lihtsalt loobus ja jättis Põlvamaa hätta. Õnneks oli seal eelmine vedaja nõus lepingut pikendama. Nüüd teeb Põlvamaa uut hanget ja on pannud loobumise leppetrahviks miljon krooni.

Järvamaa hanke on Atko vaidlustanud riigihangete ametis. Viimane teeb otsuse vaidluse kohta loetud päevade jooksul. Selle peale võib aga kaevata kohtusse ning kohtuveskid jahvatavad teadupärast aeglaselt. Nii võibki tekitada olukorra, kus JÜTK-il ei jää muud üle, kui pikendada olemasolevate vedajatega, sh Atkoga lepingut. Atkol on täna kasulik vaielda ja venitada, sest nii ta lükkab oma kaotust edasi. Kui väga kaua venitab, võib olla vajalik uue hanke korraldamine. Aga seni peavad järvakad edasi sõitma vanade bussidega. See ei ole kindlasti bussireisijate huvides, küll aga ühe vedaja – Atko huvides. Ühe ettevõtja huvid kogu Järvamaa bussisõitjate huvide vastu.

Tuletan siinkohal meelde eelmise aasta detsembri keskpaika, Järvamaa Omavalitsuste Liidu esimehe valimise eelset aega. Reformierakond ei toetanud Arvo Sarapuu kandidatuuri JOL-i esimehe kohale. Ühe põhjusena tõime välja, et Sarapuu puhul on kahtlus, et ta ajab üldise ja erahuvi sassi.
Praegune olukord on ilmekas näide huvide sassiajamisest. Järvamaa omavalitsuste liidu esimees Sarapuu oleks rõõmus, kui riigihanke tulemusel saavad järvamaalased uute või uuemate bussidega sõita. Ettevõtja Sarapuu aga on kurb, sest tema ei ole enam vedaja.
Täna toimetab ettevõtja Sarapuu järvamaalaste huvide vastaselt, sõdides otsitud põhjustega uute busside vastu. Ongi käes olukord, mille eest detsembris hoiatasime. Detsembris ei olnud "erapooletu” raadioreporter nõus seda põhjust läbi eetri välja ütlema. Vastus tema tolleaegsele tegevusele on tulnud, täna on ta siirdunud raadiotöölt ühe erakonna teenistusse. 

Ei tahaks uskuda, et Sarapuu läheb oma mõjuvõimu kasutades niikaugele, et hakkab JÜTK-i juhatuse liikmeid välja vahetama endale kuulekate vastu.

JÜTKi juhatusel on suur roll, peavad ju nemad otsustama kui pikaks ajaks sõlmida ajutine leping praeguste vedajatega, mida teha vaidlustatud hankega peale vaidluse lõppu, kas korraldada uus hange või mitte, kui uus, siis milliste tingimustega jne. Kui riigihanke vaidlustamise ajal hakatakse JÜTK-i juhatuse liikmeid vahetama, on kuri karjas. Eriti siis, kui uute juhatuse liikmete nimetamise järel hakkavad tulema Atkot soosivad otsused. Järvamaa Ühistranspordikeskuse juhatus peab arvestama bussireisijate huvidega mitte ühe vedaja huvidega.

Et ei oleks kaksipidi mõistmist: minu jaoks ei ole vahet, kas Järvamaal sõidavad Assotransi, Atko Transi või Go Busi või hoopis kellegi neljanda, viienda bussid. Ei tohiks vahet olla ka bussireisija jaoks. Suur vahe on aga selles, kas bussi  vanus on 16 aastat, 6 aastat või on tegemist suisa uute bussidega. Siin näeme me kõik suurt vahet. Ei tohi lubada, et kui ausa riigihanke tulemusel saaks järvalased sõita uute bussidega, siis keegi püüab trikitamisega ikka vanadega jätkata. Kutsun üles kõiki järvamaalasi selles küsimuses selget seisukohta välja ütlema.

Tõnis Kõiv
Järvamaalt valitud Riigikogu liige

Muudetud kujul avaldatud: Järva Teataja, 9.veebruar 2006

Joomisega on võideldud sajandeid
Kuid samas tuleb möönda, et sama vana, kui on eesti rahva joomine, on ka karskusliikumine ja joomisevastane valgustustöö. Lauluisa Kreutzwald ei alustanud oma kirjamehe-teed mitte „Kalevipojast”, vaid joomisevastasest õpetusraamatust „Viina katk”.
Lisaks tõsine ja järjekindel karskustöö – alates Jaan Tõnissonist ja lõpetades praeguste aeg-ajalt uudisekünnise ületavate karskusliikumise aktivistidega.
Sidumata rahvajoomise absoluutseid mahte tehtava karskuspropaganda intensiivsusega – meil lihtsalt pole metoodikat selleks, et neid seoseid täpselt näha, tundub siiski nii, et seosed on siin kas juhuslikud või pigem siis otsevõrdelised: mida rohkem karskuspropagandat tehakse, seda rohkem juuakse. Loomulikult ka vastupidi: suurem joomine aktiviseerib selle vastu suunatud liikumise. Seost alkoholireklaami ja sellevastase propaganda vahel pole täheldatud, küll aga seda, et lihtsakoeline ja agressiivne karskusepropaganda on koomiline element nii mõneski kirjanduslikus teoses. Põhjus on lihtne: joomisevastast temaatikat on esitanud sotsiaalselt väga aktiivsed, kuid väga sirgjoonelised inimesed, kelle aktsioonid on nende üritusele pigem kahju kui kasu toonud.
Toostide ja pulmanapsu asendamine mahlajoomise või jaaniõhtusest õllekapast limonaadi joomisega pole olnud asjad, mis meie rahvatraditsioonis kuigivõrd kinnistusid. Ainuüksi Gorbatšovi eksperiment viinajoomise piiramisega ja inimeste kohustusliku registreerimisega karskusseltsidesse andis tulemuseks viinajoomise kohvikannudest, teetassidest ja külma-ilma-käes-tänaval. Viga on selles, et enamuse joomisevastaste vahendite taga pole miskit muud, kui – paremal juhul – naiivne aktiivsus ja halvemal – tõelise häda odav ja populistlik ekspluateerimine hetkelise poliitilise võidu huvides.

Viinalembene Savisaar…
Nii võttis majandus-ja kommunikatsiooniminister alkoholireklaami keelava seaduseelnõu Riigikogust tagasi. Kuigi eelnõuga oleks piiratud alkoholi reklaamimist, eriti seda, mis noortele määratud on ja seetõttu kõige ohtlikum.
Riigikogu majanduskomisjonis tehti vähemalt kaks põhimõttelist otsust.
Esiteks võrdsustati lahja alkoholi reklaami kange omaga ning pikendati lahja alkoholi reklaami keeldu kella kaheksast kella üheksani. Telerivaatajad oleksid saanud juurde tunni alkoholivaba aega ning piirang oli suunatud just noori jooma meelitavate lahjade jookide reklaamide vastu.
Teiseks otsustas komisjon kohustada alkoholireklaamide juures näitama hoiatust alkoholi ohtlikkuse kohta tervisele. Analoogselt ravimireklaamiga, kus kiiresti, aga siiski arusaadavalt antakse teada, mida ette võtta näiteks ravimi kõrvaltoimete tekkimisel. Meeldetuletus teleri vaatajale: "alkoholi liigtarbimine on ohtlik teie tervisele" olnuks kindlasti kasuks.
Enamus Riigikogu majanduskomisjoni liikmetest ei pidanud õigeks suruda alkoholireklaami väga kitsasse ajalisse raamistiku, sest see tooks kaasa reklaami arutu kuhjumise ning pigem kasvataks reklaami mõju vaatajale. Kuna me oleme Euroopa Liidu liikmed, tuleb arvestada ka EL-i regulatsioonidega, sealhulgas kohtulahenditega. Näiteks on Rootsis kehtestatud täieliku alkoholireklaami keeld Euroopa Kohtu poolt tühiseks kuulutatud. Otsus on pretsedendi tähendusega, meil tuleb sellega oma seadusi muutes arvestada.

Karskus ei tohi olla naeruväärne
Joomisevastase võitluse käigus käiakse välja liiga palju ja liiga radikaalseid ideid, mis oma kogumis muudavad kogu käsitluse kas mõttetuks või naeruväärseks. Nimetan siinkohal kasvõi aastaalguse hüüatust meedias, et keelame ära aasta-alguse sümfoonia-kontserdi tele-ülekande ettekäändel, et kontserti sponsoreeris konjakifirma Hennessy.
Väidan, et eesti joomarluse probleemid ei alga inimestest, kes joovad elitaarseid margiveine või Hennessy’d, samuti mitte neist, kes sauna järele joovad pudeli või paar normaalset õlut (ja ma ei mõtle siin kaheliitriseid turbodiisleid!). Alkoholismi stardikoht on madalakraadilised ja lastele maitsvad alkopopid (džinn-toonikud, kissid jm), mis on kättesaadavad ja mis on muutunud noorukite trendikäitumise üheks osaks.

Reformierakond soovitab terveid eluviise
Lühidalt kokkuvõttes: alkoholitarbimisega tuleb võidelda, kui seda tuleb teha mitte ainult valimiste eel ja üksnes selliste vahenditega, mille ühiskond ka ise omaks võtab.
Reformierakond peab õigeks, et riik muudab alkoholismivastase teavitustöö oma prioriteediks ning kahekordistab selleks ettenähtud vahendeid riigieelarves. Ehitame spordihooneid, loome avalikult kasutatavaid tervisespordirajatisi ning propageerime tervislikke eluviise. Loome võimalusi juurde tervisliku elu elamiseks ja kahekordistame senist teavitustööde mahtu.
Ühiskonnas moodustavad aktiivsed täiskarsklased küll väärtusliku, kuid ikkagi vähemuse. Olin ise täiskarsklane kuni 25-nda eluaastani, aga peale seda muutusin normaalseks. Ehk siis luban endale mõnikord pokaali head veini või peale sauna õlut. Kusjuures nii on liigjoomise vastu parem võidelda, sest inimesed ei taha täiskarsklast eriti uskuda.

Tõnis Kõiv
Riigikogu liige

Postitatud 25.jaanuaril 2007

Avaldatud: Järva Teatajas, 30.jaanuar 2007; Sakala, 31.jaanuar 2007

Linnapea vastuvõtt on toimunud viimastel aastatel küll Paide restoranis ja kultuurikeskuse väikeses saalis, kuid alguse on see traditsioon saanud ikkagi siit – Raekojast. Täna me oleme ringiga algusesse tagasi jõudnud. Siin ja selline ta on, meie linna tähtsaim hoone. Mis te arvate, kas ta on oma tähtsusele kohane? Kas Paide linn on juba valmis selleks, et esindushoonesse esimesed miljonid paigutada? Eeltöö on tehtud, projekt on olemas, nüüd on vaja vaid üldist arusaamist, et meile on seda vaja. Mitte linnapeale vaid Paide linnale.

Tänane põhjus, miks siin Raekojas koos olla, on lõppeva aasta kokkuvõtmine ja tähtsaimate tegude meenutamine. Neis olete Teie ja paljud linlased samuti, olnud osalised. Missugune ta siis oli – peagi lõppev aasta 2003?

Algas ta valimistega. Õigemini läksid eelmisel sügisel toimunud kohalikud valimised kohe üle Riigikogu valimisteks. Kuna Paide linnas võim muutus, siis jagus rabelemist uue suveni välja. Uued positsioonid vajasid harjumist, olukorrad leppimist. Riigikogu valiti ära, oli suuri ja väikeseid üllatusi, kuid aja möödudes kaotavad nad oma tähenduse. Rõõmu teeb see, et minu fotoga koos suurel plakatil rippunud emapalga lubadus on täna juba seaduseks saanud. Küll vanemapalga nime all ja otseselt ilma minu kaasabita, kuid siiski on see suur ja tähtis samm edasi eestlaste allesjäämiseks, rahva püsimajäämiseks. Ärgem unustagem, et eesti rahvas on hiljutiavaldatud uurimuse kohaselt kõige kiiremini väljasurev rahvas maailmas.

2003.aasta suvi oli linnas mänguväljakute suvi. Noored reformikad värvisid ära olemasolevad, linn koos ettevõtjatega, Paide noorte kommertskojaga ja kultuuriministeeriumiga rajas viis uut lisaks.

Augustis saime varga kätte, kes oli kahjuks juba mitmel aastal vaikselt linnakassast raha kõrvale pannud. Aga vahele jäi, nii nagu nad kõik varem või hiljem jäävad. Sellest tulenevalt on raamatupidamine ümber korraldatud meil ja paljudel teistelgi. Hiljuti Pärnus, omavalitsusfoorumil, kurtis ühe väikese valla vallavanem, et arvatavasti just Paide juhtumi tõttu peavad nüüd ka neil arvestaja ja ülekandja olema erinevad isikud. Väikeses vallas aga ainult üks inimene ongi selle tarvis palgal. Nii pakkunudki siis pearaamatupidaja ülekannete tegemise tööd vallavanemale endale, millest häirituna ta siis seda mulle kurtma tuli. Nali naljaks, kuid Paide jaoks oli tegemist valusa kogemusega.

Vabariigi Valitsus pidas sel aastal Paides väljasõiduistungit. Kolm neid üldse peeti, lisaks meile veel Haapsalus ja Põltsamaal. Meie linna jaoks oli suur au olla ühena kolme seas. Mitmeid erinevaid probleeme sai ministritele teadvustatud ja tervele valitsusele üle antud Kesk-Eesti regiooni loomise vajaduse põhjendus. Kiri sai sedavõrd tõsine, et valitsus menetleb seda siiani. See tähendab, et vastust sellele pöördumisele me pole veel saanud. Teadaolevalt ei ole regionaalhalduses praktiliselt milleski suudetud veel kokku leppida. Võib-olla on ka vastamine selle taga kinni? Pessimistlikumad arvavad, et järgmine valitsuskriis ongi just regionaalhalduse pinnal sündimas. Kindlasti ei ole ebastabiilsus ja pidev kriis meie huvides. Ebamäärane olemine on kahjulik nii Paidele kui Järvamaale, Eesti riigist rääkimata.

14.september 2003 läheb meie ajalukku kui rahvahääletusel Euroopa Liitu astumise otsuse tegemise päev. Sel päeval me tegime valiku lääne kasuks. Just nii üldiselt võiks seda valikut hinnata. Meie asukoht ida ja lääne piiril sunnib meid tegemagi valikuid ühe või teise kasuks. Peale teist maailmasõda olime pikka aega idas ja me mäletame, millega tegu oli. Oma riigi taassünd on meid teinud vabaks ja me oleme pööranud endid näoga lääne poole. Meile meeldib lääne demokraatia, sõna- ja liikumisvabadus, kristlikud väärtushinnangud ja palju muud. Kõige selle juures ei oma suhkru hind ega tubaka aktsiis mingit tähendust. Mul on siiralt hea meel, et eesti rahvas tegi valiku Euroopa Liidu kasuks ja et Järvamaal oli jah-i tunduvalt rohkem kui Eestis keskmiselt.

Euroopa Liit muutub meie igapäevaelu osaks. Olles selle liidu ühe institutsiooni – Regioonide Komitee vaatlejaliige, tean ma kuidas otsustamise protseduur seal käib. Kuna osalisi on palju, siis on ettevalmistusprotsess väga pikk. Näiteks ettevalmistused 2006.aastal algava eelarveperioodil jagatavate toetuste reeglite muutmiseks algasid 2002.aastal. Kujutate ette – 4 aastat varem! Ka meil tuleb asuda pikemaajalise planeerimise ja sügavama läbimõtlemise teele, sest selliselt sündivad lahendused on pikaajalisemad. Kuigi jah, see võtab palju aega ja meil pole aega oodata. Aga kiirustades tehtu pidev parandamine ei tule odavam. Lisaks otsesele rahalisele kulule kaasneb veel pidev stress ning kokkuvõttes kulub ressursse ikka samapalju. Läbimõtlemata tegevus põletab läbi ka meie inimesed.

Umbusaldus oli ka. Pikk ja lohisev, viha ja pettumus läbi aastate kokku kirjutatud. Läbi ta kukkus, andes kogemustepagasisse ühe väärtusliku kogemuse juurde. Olenemata sisust, on igal juhul tegemist emotsionaalset pinget pakkuva protsessiga. Mul on hea meel, et ma nüüd tean, mida see tähendab. Suur tänu selle eest opositsioonile.

2003.a. oli Paide linna jaoks sõpruslinnade aasta. Westminsteri linn USA-st on meie suur sõber käesoleval aastal. Tänu neile on meie raamatukogus ligi 500 uut raamatut, vaba aja veetmise ja omavalitsuse poolt pakutavad teenused on võõra pilguga üle vaadatud, jagatud on kogemusi ja nõuandeid läbi heategevuslike ühenduste kohaliku elu arendamiseks, noortele on juures uus eesmärk, miks õppida ja arendada keeleoskust… Läbi mitmete ettevõtmiste on üle ookeani loodud üsna tugev sild, millel astudes loodame üha rohkem ja rohkem inimesi kaasata kahe linna vahelisse tegevusse.

Teised sõbrad oleme leidnud Ukrainast, Perejaslav-Hmelnitski linna näol. Nemad on veelgi vanemad kui Paide, meie üle 700 aasta kõrval rohkem kui tuhat aastat vana. Suhted ukrainlastega omavad meie jaoks sümboolset tähendust. Me oleme olnud nendega alles hiljaaegu koos ühe impeeriumi koosseisus ja praegu oleme meie neist arengutasemelt mitu-mitu sammu ees. Kusjuures seda viimast toonitavad nad ise. Külaskäik ettevõtjatega Ukrainasse oli õpetlik kogemus. Kuidas tunda end väikerahva esindajana suurena suure rahva seas, sest meid peeti selleks? Kuidas saada teada, mida inimesed seal tegelikult mõtlevad? Kuidas võtta hommikul kell kaheksa viina nii, et mitte solvata pererahvast? Kui meie iseseisvusime, siis aidati meid soomlaste, rootslaste, taanlaste poolt. Nüüd on Eestil võimalus anda oma panus Ukraina arendamisse ning Paidel Kiievi lähedase linna arengusse.

Mööduv aasta on toonud Paide ettevõtetele kaasa kasvu, inimestel on tööd rohkem, palka makstakse rohkem, juurde on loodud uusi töökohti. Eriti tooks ma siinkohal esile aktsiaseltsi Kalev. Alles see oli, kui endine suur ja võimas piimakombinaat andis tööd ainult 50-le inimesele. Peale Kalevi poolt ettevõtte omandamist on elu seal jälle käima läinud. Praegu saab tööd juba üle saja inimese ja lisaks sellele on Kalevi poolt omandatud maja kesklinnas, millest saab Kalevite Kodu ehk siis kohvik, esinduskauplus. AS Paide MEK on tubli ehitusettevõtja, kelle areng on olnud märkimisväärne. Tööd on juurde saanud Paide pagarid – ETK leivatehas suurendab tootmist ja laiendab valikut. Seda loetelu võiks veelgi jätkata.

Aasta 2003 on paljudele Paide firmadele 10.-nes tegevusaasta: Paide EG, Comfort AE, Kesk-Eesti Arenduskeskus, Kuma Raadio jne. Selle ajaga on suudetud oma ettevõte üles ehitada ja panna toimima nii, et tänasel päeval saab ja on huvi investeerida ettevõttest väljapoole – sinna, mida näeb iga linlane ja linna külaline – valmivad kaunid fassaadid ja korrastatakse ümbrust. Selle üle saab ainult rõõmu tunda ja uhke olla nagu ka Vabariigi Presidendi poolt ilusaimaks tunnistatud Keskväljaku üle.

See aasta läheb ajalukku suurinvesteeringuga meie soojamajandusse. Vaieldud on selle üle kõvasti. Käesoleval aastal osaühingu Pogi poolt saavutatud tulemus on isegi parem sellest, mida oleks aastaid tagasi saanud. Paide on esimene Eesti-Soome ühisprojekt, mille tulemusel soomlased siin õhu saastamise vähendamise eest maksavad. Meie kasu on, et soojahind on stabiilsem, õhk on puhtam ja kohaliku kütuse tootmine annab inimestele tööd.

Lahkuv aasta oli kuulutatud rahvusvaheliseks puuetega inimeste aastaks, et ka sellele elanikegrupile pöörata rohkem tähelepanu. Meie linnas on alati abivajajaid aidatud. Mitmed uued toetuste maksmise korrad on just aastal 2003 vastu võetud. Unustatud ei ole puuetega inimeste kõrval eakaid linnakodanikke, lastekodu kasvandikke, suuri ja vähese sissetulekuga peresid.

Mida on teinud Paide inimene lahkuval aastal? Päris kindlasti on ta teinud palju tööd, ta on läbi oma aktiivsuse laiendanud ja tähtsustanud oma ja meie rolli linnast kaugemale Eestis ja välismaalgi. Olgu need näiteks uued kaasaegsed kultuuriprojektid noortele kultuurikeskuses, linnas eestikeelse kooli rajanud ja kiriku ehitanud Hammerbecki kalmistu korrastamine ja avamine kogu välismaal elava suguvõsa juuresolekul, suurepärane raamat “Paide vanadel fotodel”, tegevus andekate laste sihtkapitali suurendamiseks või Ain-Alar Juhansoni sihikindlad plaanid ja püüdlused teel suurele võidule.

Inimeste ja linna jaoks on vaja traditsioone, kinnistada juba meie eelkäijate looduid ja algatada nende kõrvale uusi. Ühelt poolt selleks, et teistest sarnastest kohtadest erineda ja välja paista. Teisalt selleks, et meie inimesi liita ja luua neile rohkem võimalusi tunda end kui üks suur pere. Nii nagu see tunne on jõulupuul tulede süütamisel ja advendiaja algamisel, uut aastat tervitades ja ilutulestikku vaadates Keskväljakul, jõulu- või vabariigi aastapäeva kontserdil kultuurikeskuses, suvisel jaanitulel Vallimäel või hingedepäeva mõtisklusel kirikus.

Inimeste ja linna jaoks on vaja avalikku tunnustust. Nii tähtis on, et väärika teo eest ka vastavaid sõnu ja tänu kogu linna kuuldes välja öeldakse. Tegime seda tänavugi läbi kodukaunistamise, heakorra ja majade korrastamise konkursi parimate selgitamise ning haridus-, kultuuri- ja spordipreemiate määramise, tänukirjade ja noortele tunnustusmedalite andmise abil. Aasta 2003 läheb ajalukku sellega, et paljude teiste tegude kõrval on väga väärikas tegu ka uue linnakodaniku sünd. Juba kolm korda olen näinud siin saalis õnnelikke vanemaid ja kätte andnud tunnistuse linnakodanikuks saamise kohta neile, kes selle peal olevat kirja alles aastate pärast lugeda ja mõista oskavad – Sa kuulud lisaks oma vanemate perre ka Paide linna suurde perre, Sa oled siin sündinud ja oled selle suure pere liige.

Ja enesekindlust on rohkem vaja, et olla uhke enda saavutuste üle, oma linna saavutuste üle. Usku, et see, kui me midagi teeme, on õige, on vajalik ja ka kasulik meie inimestele. Nii nagu me alati ju usume, et uus aasta tuleb tänasest parem. Ja siis tegelikult ta tulebki!

Ja lapsi võiks veelgi juurde sündida! Vaatamata sellele, et neid on juba kahel viimasel aastal sündinud rohkem. Et oleks, kelle jaoks seda linna ehitada ja oma tegevust kavandada, et oleks, keda kasvatada ja õpetada, kelle jaoks teha valmis gümnaasium ja staadion, hoida korras ja puhtad pargid ja tänavad või kasvõi istutada Keskväljakule lilli. Väga tähtis on, et tänastest lastest ja noortest sirguks oma ala tublid tegijad.
Siinjuures ma tahaksin esile tõsta noort meest, kes on lühikese ajaga suutnud endast linna ühe valdkonna juhtimisel märkimisväärse jälje jätta. Terves eluvaldkonnas asjad toimivad hästi. Esiletõstmist väärib Eiki Ilves sellegi tõttu, et uuest aastast magistriõpingutele siirdudes jätab ta senise ameti.

Austatud külalised!
Seda tänast lahkuva aasta kokkuvõtvat kõnet võiks pidada väga pikalt, sest seda, millest rääkida, on palju. Ja sellesse paljusse olete Teie koos kõikide teiste paidelastega andnud omapoolse arvestava osa. Tänan Teid selle eest!

Soovin Teile kõigile meeldivat piduliku õhtu algust siin Raekojas ja selle meeleolukat jätku aastalõpupeol kultuurikeskuses. Soovin Teile kõigile, Teie töökollektiividele, Teie lähedastele meeldejäävaid lahkuva aasta viimaseid, järelejäänud päevi, lõbusat aastavahetust, edukat ja õnnelikku uut aastat!

Tõnis Kõiv
linnapea
27.12.2003

Linnapea traditsioonilisel aastalõpuvastuvõtul Paide Raekojas peetud kõne.

Hetkel on meil maakonnas kahjuks selline olukord, kus Järvamaa asju ei aja eriti keegi. Regionaalhalduse reformi tont tuuritab ringi ning paljud on äraootavas olekus. Maavanem on puudu, kohusetäitja täidab küll kohused ära, kuid aktiivset tegevust ei ole. Järvamaa omavalitsuste liit ei ole samuti suuteline piiratud rahalise ning inimressursi tõttu maakonna asja ajama. Teeb ju sisulist tööd omavalitsusliidus jätkuvalt tegevdirektor, kel ei ole sellel kohal veel aastagi pikkust staazi. Esimees ja juhatuse liikmed on ju siiski eelkõige ühes või teises omavalitsuses ametis. Kui aga maavalitsuse tähtsus väheneb, siis tuleb üha rohkem otsustada omavalitsusliidu tasandil. Läbikaalutud ja mõeldud otsus aga põhineb tugeval eeltööl. Siit need käärid tekivad. Otsustada on vaja, aga kui eeltööd pole tehtud või on vähe tehtud, on raske seisukohale jõuda.
Kas JOL peaks Tapa linna ettepaneku suhtes seisukoha võtma?! Minu arvates jah. Kes eeltöö peaks ära tegema? Kuidas sundida vallajuhte oma igapäevatöö kõrvalt tegelema maakonna pikaajalise tulevikuga? Neile küsimustele vastajad on ju ka olemas.

Ma ei jaga Andres Jalaku optimismi, mis tundub tuginevat täitevkomitee aegsetele mälestustele ja praeguse koalitsiooni lubadusele mitte liita maakondi. Oht Järvamaale ei tulene nõukogude minevikust ega üleriiklikust koalitsioonist. Järvamaa naabrid ei teki ega kao koalitsioonide tekkimise ja kadumisega. Olen täiesti nõus Ants Käärmaga, et tuleb haarata initsiatiiv ning tegutseda. On ju Järvamaa naabrid oma soovidega olemas, mis on meil sellele vastu panna?

Erinevate inimestega tekkinud olukorrast vesteldes võiks piltlikult öelda, et praegu on see aeg, kus nii maavanem kui omavalitsusliidu esimees peaksid elama Lehtse ja/või Ambla vallas. Tõsisemalt väljendudes tuleks päevast-päeva käia inimestega kohtumas, arvutusi esitlemas, tulevikuprognooside üle vaidlemas jne.

Paide linnapeana näen mina esimese emotsiooniga, et ei Ambla ega Lehtse tervikuna ei võida Tapa linnaga liitumisest. Ambla valla jaoks on suurema teenusevalikuga linn Paide, Tapa jääb kaugele maha. Lehtse vallas on teatavasti kaks kogukonda – Lehtse ja Jäneda. Liitumisega Tapa linnaga saaks sellest kogukondade vahelisest võitlusest lahti, kui Lehtse kogukond liituks Tapaga, aga Jäneda mitte. See tooks küll kaasa ühe valla lõhenemise, kuid ega praegugi just ühtse omavalitsusega tegemist ei ole. Jäneda jaoks aga oleks minu arvates mõistlik mõelda pigem Ambla kui Aegviiduga liitumise peale. Aegviidu oma rahvastiku struktuuriga toob pikaajaliselt kaasa pigem muresid, kui neid lahendab. Liitumine Ambla vallaga (või ka Albuga?!) oleks igal juhul positiivsem. Eks Ambla valla puhul ole muidugi probleemiks, et ajalooline vallakeskus Ambla näol ei ole tänasel päeval enam sugugi ainuke tõmbekeskus vallas, Aravete on kõrvale, kui mitte ette tõusnud. Üks on selge, et sellise tuntusega koha kui Jäneda olemasolu on maakonna jaoks võtmetähtsusega. Kõik variandid nõuavad läbitöötamist, rahvaga läbiarutamist ning tänaste otsuste homse mõju välja toomist.
Murranguliste otsuste aeg on ees.

Tõnis Kõiv
Paide linnapea
Järva Teatajas 2003 a detsembris avaldatud lugu