Kaine mõistus kaotas

Alkoholi tarbimine, selle kasv, kahanemine ja trendid, joomise kui nähtuse otsesed ja kaudsed tagajärjed ühiskonnale on Eesti poliitika, sotsiaalse mõtte ja tavateadvuse igapäevase elu koostisosa. Tasub vaid viidata joomisele, kui probleemile, kui lahingvalvele asuvad kümned ja isegi sajad karskus-, naiste- ja spordiliidud, arstid ja psühholoogid ja muidugi kogu meie poliitika. Teisiti öeldes – teema on sensitiivne ja väga tuntud: peaaegu igal inimesel on joomisega mingi isiklik suhe: ikka on kas mõni inimene joomise kätte invaliidistunud või hukkunud, saatused murtud ja murenenud ja ikka on neid inimesi, kel seostub joomisega episoode, mida nad parema meelega mäletada ei tahaks.

Joomisega on võideldud sajandeid
Kuid samas tuleb möönda, et sama vana, kui on eesti rahva joomine, on ka karskusliikumine ja joomisevastane valgustustöö. Lauluisa Kreutzwald ei alustanud oma kirjamehe-teed mitte „Kalevipojast”, vaid joomisevastasest õpetusraamatust „Viina katk”.
Lisaks tõsine ja järjekindel karskustöö – alates Jaan Tõnissonist ja lõpetades praeguste aeg-ajalt uudisekünnise ületavate karskusliikumise aktivistidega.
Sidumata rahvajoomise absoluutseid mahte tehtava karskuspropaganda intensiivsusega – meil lihtsalt pole metoodikat selleks, et neid seoseid täpselt näha, tundub siiski nii, et seosed on siin kas juhuslikud või pigem siis otsevõrdelised: mida rohkem karskuspropagandat tehakse, seda rohkem juuakse. Loomulikult ka vastupidi: suurem joomine aktiviseerib selle vastu suunatud liikumise. Seost alkoholireklaami ja sellevastase propaganda vahel pole täheldatud, küll aga seda, et lihtsakoeline ja agressiivne karskusepropaganda on koomiline element nii mõneski kirjanduslikus teoses. Põhjus on lihtne: joomisevastast temaatikat on esitanud sotsiaalselt väga aktiivsed, kuid väga sirgjoonelised inimesed, kelle aktsioonid on nende üritusele pigem kahju kui kasu toonud.
Toostide ja pulmanapsu asendamine mahlajoomise või jaaniõhtusest õllekapast limonaadi joomisega pole olnud asjad, mis meie rahvatraditsioonis kuigivõrd kinnistusid. Ainuüksi Gorbatšovi eksperiment viinajoomise piiramisega ja inimeste kohustusliku registreerimisega karskusseltsidesse andis tulemuseks viinajoomise kohvikannudest, teetassidest ja külma-ilma-käes-tänaval. Viga on selles, et enamuse joomisevastaste vahendite taga pole miskit muud, kui – paremal juhul – naiivne aktiivsus ja halvemal – tõelise häda odav ja populistlik ekspluateerimine hetkelise poliitilise võidu huvides.

Viinalembene Savisaar…
Nii võttis majandus-ja kommunikatsiooniminister alkoholireklaami keelava seaduseelnõu Riigikogust tagasi. Kuigi eelnõuga oleks piiratud alkoholi reklaamimist, eriti seda, mis noortele määratud on ja seetõttu kõige ohtlikum.
Riigikogu majanduskomisjonis tehti vähemalt kaks põhimõttelist otsust.
Esiteks võrdsustati lahja alkoholi reklaami kange omaga ning pikendati lahja alkoholi reklaami keeldu kella kaheksast kella üheksani. Telerivaatajad oleksid saanud juurde tunni alkoholivaba aega ning piirang oli suunatud just noori jooma meelitavate lahjade jookide reklaamide vastu.
Teiseks otsustas komisjon kohustada alkoholireklaamide juures näitama hoiatust alkoholi ohtlikkuse kohta tervisele. Analoogselt ravimireklaamiga, kus kiiresti, aga siiski arusaadavalt antakse teada, mida ette võtta näiteks ravimi kõrvaltoimete tekkimisel. Meeldetuletus teleri vaatajale: "alkoholi liigtarbimine on ohtlik teie tervisele" olnuks kindlasti kasuks.
Enamus Riigikogu majanduskomisjoni liikmetest ei pidanud õigeks suruda alkoholireklaami väga kitsasse ajalisse raamistiku, sest see tooks kaasa reklaami arutu kuhjumise ning pigem kasvataks reklaami mõju vaatajale. Kuna me oleme Euroopa Liidu liikmed, tuleb arvestada ka EL-i regulatsioonidega, sealhulgas kohtulahenditega. Näiteks on Rootsis kehtestatud täieliku alkoholireklaami keeld Euroopa Kohtu poolt tühiseks kuulutatud. Otsus on pretsedendi tähendusega, meil tuleb sellega oma seadusi muutes arvestada.

Karskus ei tohi olla naeruväärne
Joomisevastase võitluse käigus käiakse välja liiga palju ja liiga radikaalseid ideid, mis oma kogumis muudavad kogu käsitluse kas mõttetuks või naeruväärseks. Nimetan siinkohal kasvõi aastaalguse hüüatust meedias, et keelame ära aasta-alguse sümfoonia-kontserdi tele-ülekande ettekäändel, et kontserti sponsoreeris konjakifirma Hennessy.
Väidan, et eesti joomarluse probleemid ei alga inimestest, kes joovad elitaarseid margiveine või Hennessy’d, samuti mitte neist, kes sauna järele joovad pudeli või paar normaalset õlut (ja ma ei mõtle siin kaheliitriseid turbodiisleid!). Alkoholismi stardikoht on madalakraadilised ja lastele maitsvad alkopopid (džinn-toonikud, kissid jm), mis on kättesaadavad ja mis on muutunud noorukite trendikäitumise üheks osaks.

Reformierakond soovitab terveid eluviise
Lühidalt kokkuvõttes: alkoholitarbimisega tuleb võidelda, kui seda tuleb teha mitte ainult valimiste eel ja üksnes selliste vahenditega, mille ühiskond ka ise omaks võtab.
Reformierakond peab õigeks, et riik muudab alkoholismivastase teavitustöö oma prioriteediks ning kahekordistab selleks ettenähtud vahendeid riigieelarves. Ehitame spordihooneid, loome avalikult kasutatavaid tervisespordirajatisi ning propageerime tervislikke eluviise. Loome võimalusi juurde tervisliku elu elamiseks ja kahekordistame senist teavitustööde mahtu.
Ühiskonnas moodustavad aktiivsed täiskarsklased küll väärtusliku, kuid ikkagi vähemuse. Olin ise täiskarsklane kuni 25-nda eluaastani, aga peale seda muutusin normaalseks. Ehk siis luban endale mõnikord pokaali head veini või peale sauna õlut. Kusjuures nii on liigjoomise vastu parem võidelda, sest inimesed ei taha täiskarsklast eriti uskuda.

Tõnis Kõiv
Riigikogu liige

Postitatud 25.jaanuaril 2007

Avaldatud: Järva Teatajas, 30.jaanuar 2007; Sakala, 31.jaanuar 2007

Piimatööstus Paidesse tagasi

Piimandus ja piimatootmine on Eestile väga olulised. Võrreldes teiste toiduainetetööstustega on piimatööstuses toimunud kiire tootearendus. Kauplustes on palju uusi kodumaiseid piimatooteid ning tarbijad kinnitavad toodete headust, tervelt 77 % neist eelistavad 2004 a andmetel kodumaiseid piimatooteid.

Piimatööstusel on perspektiivi just kohaliku tootmisena. On ju ilmne, et ei piima ega muid piimatooteid näiteks Hiinast meile siia ei too. Seega ei ähvarda piimatööstuseid rõiva-ja elektroonikatööstust juba täna kummitav oht, et tootmine tuleb konkurentsisurve tõttu kolida mõnda odavamasse riiki Aasias.

Paideski oli alles mõned aastad tagasi suur ja võimas piimatööstus ning tublid piimatootjad. Tootjad on tänaseni tublid, ainult et toodetud värske piim sõidab Järvamaalt välja. Endise Paide piimakombinaadi asemel tuksub väike Kalevi Paide tootmine. Samas on jätkuvalt alles võimalused hoopis suuremahulisemaks piimatöötlemiseks.

Tunneli lõpus paistab valgust.

Eelmise aastal oli meediast kosta, et Tallinna Piimatööstus kaalub tootmise väljaviimist Tallinnast ning alternatiividena on valida Paide ja  Viljandi vahel. Jätkuvast huvist Järvamaa ja Paide linna hea käekäigu pärast kohtusin enne jõule piimatööstuse juhi Kadi Lambotiga.
Tallinna Piimatööstuse poolt vaadatuna on mõlemasse linna kolimise tingimused ja hind üsna võrdsed. Ühe või teise linna kasuks otsustamisel võib mängida rolli seadmete soetamiseks vajalikud täiendavad kulutused, tööjõu leidmise perspektiiv ja tehase ületoomise juriidilised tahud.
 
Näen siin kohta, kus nii Paide linna kui lähiümbruse valdade võimud saavad aktiivselt tegutsedes eesootavat otsust oma kasuks kallutada. Analüüsides piimatööstuse juhi poolt väljatoodut, on omavalitsus(t)el võimalik teha oma pakkumine, et lõplik otsus saaks langetatud Paide linna kasuks.

Paide linnale annab suure arengutõuke piimatööstuse kui traditsioonilise tootmise taaselustamine. Tootmine vajab tööjõudu ning loob oma olemasoluga veel mitmeid lisatöökohti. Omavalitsuse jaoks on alati eesmärgiks olnud oma elanikele töökohtade loomine. Seega võiks huvi piimatööstuse Paidesse kolimise vastu olla suur mitte ainult Paide linnas vaid ka Paide ja Väätsa vallas ning ka uus Türi vald võidaks sellest kindlasti. Töötasid ju omal ajal piimakombinaadis inimesed mõlemast Järvamaa linnast ning mitmetest valdadest.

Millised on omavalitsus(t)e võimalused tööstuse kolimissihtkohta muuta?

Arvestada tuleb sellega, et tööstuse kolimise otsus on pika-ajaline. Juba kolimine ise – otsustamisest kuni uues kohas tootmise alustamiseni võtab pea kaks aastat. Uue koha eelised peavad olema samuti pikaajalised.
Omavalitsusel on võimalus pakkuda abi just töötajate osas. Tööjõu leidmiseks on vaja kaardistada endine töötajaskond ja uurida nende valmisolekut uuesti õpitud erialal tööle asumiseks. Omavalitsusel on võimalik koostöös tööstusega läbi viia personaliotsing ning toetada uute töötajate väljaõpet.

Kindlasti on üheks aspektiks ka eluasemeturu areng. Milline on praegune turusituatsioon ja milliseks ta võib muutuda näiteks lähima viie aasta jooksul.

Omavalitsus teab ju täpselt, milliseid planeeringuid ta ette valmistab ning kuhu on uued elurajoonid planeeritud.

Piimatööstuse areng selles regioonis on igal juhul omavalitsusele kasuks. Tööstus põhineb kohalikul toorainel, tootmine hõlmab märkimisväärsel arvul inimesi, koos tootmisega saavad tööd mitmed lisateenuste pakkujad (transport, koristus, valve jne) ja laiemalt vaadates paraneb riigisisene tööjaotus.

Paide linnal on kogemusi Tallinnast tootmise ülekolimisega. Näiteks oli Brandner PCB-l mitu varianti, mille seast nad valisid välja just Paide. Meie kasuks otsustamisel tuli kasuks hea asukoht, olemas oli sobiv krunt, potentsiaalsete töötajate arv, eluasemeturu olukord. Lisaks sellele mängis suurt rolli omavalitsuse ametnike suhtumine ettevõtjasse. Linnavalitsuse planeeringu-ja ehitusosakonna juhataja tööajast kulus päris palju konkreetse ettevõtja asja ajamiseks, aga see oli täiesti eesmärgipärane tegevus. Praegu käib tootmishoone ehitus ning mõne aja pärast alustatakse tootmisega. Kokku annab ettevõte tööd 30 inimesele.

Toodetud Paides – see kõlab uhkelt. Teeme kõik selleks, et Tallinna piimatööstus koliks meile ning me saaks jälle Paides tehtud piimatooteid maitsta.

Tõnis Kõiv
Paide linnapea 1996-2004

 

Avaldatud: Järva Teataja, 21.jaanuar 2006

Järvamaa Koostöökojast

Kui detsembris kogunes esimest korda Järvamaa Koostöökoda (JKK) siis oli kohe õhust tunda valmisolekut midagi üheskoos ära teha. Midagi sellist, mida varem pole suudetud. Järvamaa põhjanurk oli (ja on) küljest rebenemas, teadvustati ohtu ja sellest tulenevalt sooviti reageerida. Lepiti kokku, et maakonna tuleviku nimel teeb igaüks midagi. Kõigepealt suhtlevad omavahel maavanema kohusetäitjad, omavalitsusliidu esimehed, linnapead, et teada saada, mida naabrid mõtlevad.
JKK jaanuari koosolekuks aga oli ind juba silmnähtavalt raugenud. Pea sama suur hulk inimesi istus koos kui detsembris, aga koostöövaimu ei paistnud, sädet inimeste silmis samuti mitte. Räägiti küll tähtsatest asjadest, näiteks Järvamaa koolivõrgu arengukavast, aga kuidas seda maakonna püsimise vankri ette rakendada, jäi avamata. Samuti ei huvitanud koosoleku kokkukutsujaid, kuidas siis naabritega rääkimine läks. Mida arvasid näiteks Tapa linnapea ja volikogu esimees Järvamaa asjadest, kui Paide kolleegid neil külas käisid.
Jaanuaris ei jagatud ka mingeid ülesandeid kokkukutsutud JKK liikmetele. Kas seepärast, et detsembris öeldugi maavanema kohusetäitja, JOL-i esimehe poolt täitmata jäi?!
Minu arvates sai JKK-le jaanuari koosolekul sisse programmeeritud üks suur juhtimisprobleem. Nimelt valis koda juhiks maavanema kohusetäitja Tähve Mildi. Tunnistab Milt isegi, et teda on pikaajaline kohusetäitja olek ära tüüdanud ning tahaks rahandusosakonna juhataja kohale tagasi. Maavanemaks ta ei taha. Kust ta võtab nüüd selle soovi ja tahtmise vedada JKK, kui maavanema tulekul tal see ülesanne niikuinii kaob? Teise kandidaadina oli üleval Üllar Vahtramäe, kes on Järvamaa arenduskeskuse juht. Temal on olemas isikuomaduslikud eeldused ja läbi tulevikku suunatud töö ka võimalused koja juhtimiseks. Isiklikult pidasin Vahtramäed väga sobivaks kandidaadiks, aga kahjuks arvas koda teisiti. Kolmandat võimalust, mis oleks pidanud olema tegelikult hoopis esimene, et koja eestvedajaks saab JOL-i esimees, ei tulnud üldse kõne allagi?!
 
JKK on toimunud kahel korral ja mõlemal juhul oleme me saanud samal päeval Järva Teatajast lugeda, mida arvab asjast üle-eelmine maavanem Arvo Sarapuu. Tema mõtteavaldused on olnud otsesemalt või kaudsemalt sihitud Andres Taimla ja Andres Jalaku pihta, kes samuti ju JKK liikmed on. Kuidas selline avalik kritiseerimine vahetult enne koostööle suunatud kokkusaamist koos töötamisele kaasa aitab?! Ega eriti ei aita. Seega oleks paslik küsida, kas kõikidel koja liikmetel on ikka eesmärgiks koostöö Järvamaa hüvanguks või on hoopis mingid muud sihid?
 
Aga Järvamaa saatus on inimeste jaoks oluline. Näitas ju ilmekalt reformierakonna poolt 11.detsembriks eelmisel aastal kokku kutsutud rahvakoosolek, et Järvamaa tulevik pakub huvi ka neile, kes muidu oma tavapärast tööd tehes sellele ei mõtle. Osalejate arv koosolekul oli suur ning inimeste mure märgatav.
Kahjuks ei ole seni kuulda olnud, et mõni teine erakond initsiatiivi edasi viiks. Aega on parasjagu mööda läinud, oleks paras aeg jälle avalikul koosolekul kokku saada ja Järvamaast rääkida. Kes võtab kinda vastu – Keskerakond, Res-Publica või hoopis Rahvaliit?!
 
Järvamaa ei koosne ainult maavalitsusest ja kohalikest omavalitsustest. On veel ettevõtjad, kolmanda sektori organisatsioonid jpt. Selleks, et maakond mitte ainult ei säiliks, vaid kasvaks ja areneks, oleks vaja kogu spektri arvamusi, plaane teada. Kuigi maakond on mitmetahuline, on halduspiiril inimeste jaoks siiski oma roll. Kui ikka elad Järva maakonna piirides, siis pead end ka järvamaalaseks. Ardu küla elanik ei ole järvakas, Adavere oma samuti mitte, aga Tapa linna põliselanik võiks juba kahelda. Vähemalt Tapa linnavolikogu esimehe arvates oleks avalik dialoog Tapa kuuluvuse teemal kasuks nii Järvamaale kui Tapa linnale. Hea mõte.
 
Ettevõtjate ulatuslikum kaasamine JKK oleks vajalik mitmes mõttes. Esiteks oleks sel juhul esindatud maakonna majandusjõud, kelle otsustel on väga konkreetne mõju, nad loovad töökohti või kaotavad neid.  Teiseks ei lubaks ettevõtja osalemine viita tarbetult aega ega liialdada materjali hulgaga koosolekul. Kui asi piisavalt konkreetne ei ole, ettevõtja lahkub. Aeg on raha. Kolmandaks toob ettevõtja kaasamine riigi-ja kohaliku omavalitsuse ametnikud ja poliitikud välja illusioonist, et nemad ongi maailm ning et nende otsustest sõltubki kõik.
 
Minu arvates peaks JKK olema see koht, kus lepitakse kokku maakonna pikaajalised, strateegilised eesmärgid ja pannakse paika visioon maakonna tulevikust. Tulevikunägemuse puudumisel ei saa tänased otsustajad teha parimaid võimalikke valikuid. Toon ühe näite. Järvamaal on loodud bussiliikluse korraldamiseks Järvamaa Ühistranspordikeskus (JÜTK). Oleme Eestis heas kirjas, kõik toimib hästi, rahul on nii reisijad, omavalitsused kui vedajadki. Läbi JÜTK-i oleks võimalik Järvamaa haaret laiendada naabritegi juurde. Võtta üle bussiliikluse korraldamine Tapal, Võhmas, Põltsamaal. Selliselt JÜTK-I baasil teenust edasi arendades looksime uue ja pikaajalisema sideme Järvamaa ja meie naabrite vahele. See on võimalus. Selle kasutamiseks on aga vaja maakonna juhtide tasemel eesmärgipüstitust ja seejärel kokkulepet selle saavutamiseks. Praegu seda aga ei ole, ei arutata seda ka koostöökojas ning nii juhtubki, et Võhma linna pöördumine JÜTK-i poole abi saamiseks bussipaviljoni korrastamiseks jääb positiivse vastuseta. Milline oivaline võimalus Võhmas n.ö. jalg maha saada, aga jääb kasutamata!
 
Minul oli igatahes kurb meel, kui jaanuarikuu koostöökoja koosolekult lahkusin. Kurb,
et inimeste silmis oli säde kadunud,
et maakonna tuleviku teemat sai vähe arutatud,
et koosmeel jätkuvalt vähene on,
et koja liikmete vahel ülesandeid ei jaotatud,
et nii palju väärtuslikku õhtust aega kaotsi läks, oleks parem pojaga tegelenud…
 
 
Tõnis Kõiv
Koostöökoja liige
Järva Teatajas 2004 a algul avaldatud lugu

Aastalõpukõne 2003

Tere tulemast Raekotta kallid külalised!

Linnapea vastuvõtt on toimunud viimastel aastatel küll Paide restoranis ja kultuurikeskuse väikeses saalis, kuid alguse on see traditsioon saanud ikkagi siit – Raekojast. Täna me oleme ringiga algusesse tagasi jõudnud. Siin ja selline ta on, meie linna tähtsaim hoone. Mis te arvate, kas ta on oma tähtsusele kohane? Kas Paide linn on juba valmis selleks, et esindushoonesse esimesed miljonid paigutada? Eeltöö on tehtud, projekt on olemas, nüüd on vaja vaid üldist arusaamist, et meile on seda vaja. Mitte linnapeale vaid Paide linnale.

Tänane põhjus, miks siin Raekojas koos olla, on lõppeva aasta kokkuvõtmine ja tähtsaimate tegude meenutamine. Neis olete Teie ja paljud linlased samuti, olnud osalised. Missugune ta siis oli – peagi lõppev aasta 2003?

Algas ta valimistega. Õigemini läksid eelmisel sügisel toimunud kohalikud valimised kohe üle Riigikogu valimisteks. Kuna Paide linnas võim muutus, siis jagus rabelemist uue suveni välja. Uued positsioonid vajasid harjumist, olukorrad leppimist. Riigikogu valiti ära, oli suuri ja väikeseid üllatusi, kuid aja möödudes kaotavad nad oma tähenduse. Rõõmu teeb see, et minu fotoga koos suurel plakatil rippunud emapalga lubadus on täna juba seaduseks saanud. Küll vanemapalga nime all ja otseselt ilma minu kaasabita, kuid siiski on see suur ja tähtis samm edasi eestlaste allesjäämiseks, rahva püsimajäämiseks. Ärgem unustagem, et eesti rahvas on hiljutiavaldatud uurimuse kohaselt kõige kiiremini väljasurev rahvas maailmas.

2003.aasta suvi oli linnas mänguväljakute suvi. Noored reformikad värvisid ära olemasolevad, linn koos ettevõtjatega, Paide noorte kommertskojaga ja kultuuriministeeriumiga rajas viis uut lisaks.

Augustis saime varga kätte, kes oli kahjuks juba mitmel aastal vaikselt linnakassast raha kõrvale pannud. Aga vahele jäi, nii nagu nad kõik varem või hiljem jäävad. Sellest tulenevalt on raamatupidamine ümber korraldatud meil ja paljudel teistelgi. Hiljuti Pärnus, omavalitsusfoorumil, kurtis ühe väikese valla vallavanem, et arvatavasti just Paide juhtumi tõttu peavad nüüd ka neil arvestaja ja ülekandja olema erinevad isikud. Väikeses vallas aga ainult üks inimene ongi selle tarvis palgal. Nii pakkunudki siis pearaamatupidaja ülekannete tegemise tööd vallavanemale endale, millest häirituna ta siis seda mulle kurtma tuli. Nali naljaks, kuid Paide jaoks oli tegemist valusa kogemusega.

Vabariigi Valitsus pidas sel aastal Paides väljasõiduistungit. Kolm neid üldse peeti, lisaks meile veel Haapsalus ja Põltsamaal. Meie linna jaoks oli suur au olla ühena kolme seas. Mitmeid erinevaid probleeme sai ministritele teadvustatud ja tervele valitsusele üle antud Kesk-Eesti regiooni loomise vajaduse põhjendus. Kiri sai sedavõrd tõsine, et valitsus menetleb seda siiani. See tähendab, et vastust sellele pöördumisele me pole veel saanud. Teadaolevalt ei ole regionaalhalduses praktiliselt milleski suudetud veel kokku leppida. Võib-olla on ka vastamine selle taga kinni? Pessimistlikumad arvavad, et järgmine valitsuskriis ongi just regionaalhalduse pinnal sündimas. Kindlasti ei ole ebastabiilsus ja pidev kriis meie huvides. Ebamäärane olemine on kahjulik nii Paidele kui Järvamaale, Eesti riigist rääkimata.

14.september 2003 läheb meie ajalukku kui rahvahääletusel Euroopa Liitu astumise otsuse tegemise päev. Sel päeval me tegime valiku lääne kasuks. Just nii üldiselt võiks seda valikut hinnata. Meie asukoht ida ja lääne piiril sunnib meid tegemagi valikuid ühe või teise kasuks. Peale teist maailmasõda olime pikka aega idas ja me mäletame, millega tegu oli. Oma riigi taassünd on meid teinud vabaks ja me oleme pööranud endid näoga lääne poole. Meile meeldib lääne demokraatia, sõna- ja liikumisvabadus, kristlikud väärtushinnangud ja palju muud. Kõige selle juures ei oma suhkru hind ega tubaka aktsiis mingit tähendust. Mul on siiralt hea meel, et eesti rahvas tegi valiku Euroopa Liidu kasuks ja et Järvamaal oli jah-i tunduvalt rohkem kui Eestis keskmiselt.

Euroopa Liit muutub meie igapäevaelu osaks. Olles selle liidu ühe institutsiooni – Regioonide Komitee vaatlejaliige, tean ma kuidas otsustamise protseduur seal käib. Kuna osalisi on palju, siis on ettevalmistusprotsess väga pikk. Näiteks ettevalmistused 2006.aastal algava eelarveperioodil jagatavate toetuste reeglite muutmiseks algasid 2002.aastal. Kujutate ette – 4 aastat varem! Ka meil tuleb asuda pikemaajalise planeerimise ja sügavama läbimõtlemise teele, sest selliselt sündivad lahendused on pikaajalisemad. Kuigi jah, see võtab palju aega ja meil pole aega oodata. Aga kiirustades tehtu pidev parandamine ei tule odavam. Lisaks otsesele rahalisele kulule kaasneb veel pidev stress ning kokkuvõttes kulub ressursse ikka samapalju. Läbimõtlemata tegevus põletab läbi ka meie inimesed.

Umbusaldus oli ka. Pikk ja lohisev, viha ja pettumus läbi aastate kokku kirjutatud. Läbi ta kukkus, andes kogemustepagasisse ühe väärtusliku kogemuse juurde. Olenemata sisust, on igal juhul tegemist emotsionaalset pinget pakkuva protsessiga. Mul on hea meel, et ma nüüd tean, mida see tähendab. Suur tänu selle eest opositsioonile.

2003.a. oli Paide linna jaoks sõpruslinnade aasta. Westminsteri linn USA-st on meie suur sõber käesoleval aastal. Tänu neile on meie raamatukogus ligi 500 uut raamatut, vaba aja veetmise ja omavalitsuse poolt pakutavad teenused on võõra pilguga üle vaadatud, jagatud on kogemusi ja nõuandeid läbi heategevuslike ühenduste kohaliku elu arendamiseks, noortele on juures uus eesmärk, miks õppida ja arendada keeleoskust… Läbi mitmete ettevõtmiste on üle ookeani loodud üsna tugev sild, millel astudes loodame üha rohkem ja rohkem inimesi kaasata kahe linna vahelisse tegevusse.

Teised sõbrad oleme leidnud Ukrainast, Perejaslav-Hmelnitski linna näol. Nemad on veelgi vanemad kui Paide, meie üle 700 aasta kõrval rohkem kui tuhat aastat vana. Suhted ukrainlastega omavad meie jaoks sümboolset tähendust. Me oleme olnud nendega alles hiljaaegu koos ühe impeeriumi koosseisus ja praegu oleme meie neist arengutasemelt mitu-mitu sammu ees. Kusjuures seda viimast toonitavad nad ise. Külaskäik ettevõtjatega Ukrainasse oli õpetlik kogemus. Kuidas tunda end väikerahva esindajana suurena suure rahva seas, sest meid peeti selleks? Kuidas saada teada, mida inimesed seal tegelikult mõtlevad? Kuidas võtta hommikul kell kaheksa viina nii, et mitte solvata pererahvast? Kui meie iseseisvusime, siis aidati meid soomlaste, rootslaste, taanlaste poolt. Nüüd on Eestil võimalus anda oma panus Ukraina arendamisse ning Paidel Kiievi lähedase linna arengusse.

Mööduv aasta on toonud Paide ettevõtetele kaasa kasvu, inimestel on tööd rohkem, palka makstakse rohkem, juurde on loodud uusi töökohti. Eriti tooks ma siinkohal esile aktsiaseltsi Kalev. Alles see oli, kui endine suur ja võimas piimakombinaat andis tööd ainult 50-le inimesele. Peale Kalevi poolt ettevõtte omandamist on elu seal jälle käima läinud. Praegu saab tööd juba üle saja inimese ja lisaks sellele on Kalevi poolt omandatud maja kesklinnas, millest saab Kalevite Kodu ehk siis kohvik, esinduskauplus. AS Paide MEK on tubli ehitusettevõtja, kelle areng on olnud märkimisväärne. Tööd on juurde saanud Paide pagarid – ETK leivatehas suurendab tootmist ja laiendab valikut. Seda loetelu võiks veelgi jätkata.

Aasta 2003 on paljudele Paide firmadele 10.-nes tegevusaasta: Paide EG, Comfort AE, Kesk-Eesti Arenduskeskus, Kuma Raadio jne. Selle ajaga on suudetud oma ettevõte üles ehitada ja panna toimima nii, et tänasel päeval saab ja on huvi investeerida ettevõttest väljapoole – sinna, mida näeb iga linlane ja linna külaline – valmivad kaunid fassaadid ja korrastatakse ümbrust. Selle üle saab ainult rõõmu tunda ja uhke olla nagu ka Vabariigi Presidendi poolt ilusaimaks tunnistatud Keskväljaku üle.

See aasta läheb ajalukku suurinvesteeringuga meie soojamajandusse. Vaieldud on selle üle kõvasti. Käesoleval aastal osaühingu Pogi poolt saavutatud tulemus on isegi parem sellest, mida oleks aastaid tagasi saanud. Paide on esimene Eesti-Soome ühisprojekt, mille tulemusel soomlased siin õhu saastamise vähendamise eest maksavad. Meie kasu on, et soojahind on stabiilsem, õhk on puhtam ja kohaliku kütuse tootmine annab inimestele tööd.

Lahkuv aasta oli kuulutatud rahvusvaheliseks puuetega inimeste aastaks, et ka sellele elanikegrupile pöörata rohkem tähelepanu. Meie linnas on alati abivajajaid aidatud. Mitmed uued toetuste maksmise korrad on just aastal 2003 vastu võetud. Unustatud ei ole puuetega inimeste kõrval eakaid linnakodanikke, lastekodu kasvandikke, suuri ja vähese sissetulekuga peresid.

Mida on teinud Paide inimene lahkuval aastal? Päris kindlasti on ta teinud palju tööd, ta on läbi oma aktiivsuse laiendanud ja tähtsustanud oma ja meie rolli linnast kaugemale Eestis ja välismaalgi. Olgu need näiteks uued kaasaegsed kultuuriprojektid noortele kultuurikeskuses, linnas eestikeelse kooli rajanud ja kiriku ehitanud Hammerbecki kalmistu korrastamine ja avamine kogu välismaal elava suguvõsa juuresolekul, suurepärane raamat “Paide vanadel fotodel”, tegevus andekate laste sihtkapitali suurendamiseks või Ain-Alar Juhansoni sihikindlad plaanid ja püüdlused teel suurele võidule.

Inimeste ja linna jaoks on vaja traditsioone, kinnistada juba meie eelkäijate looduid ja algatada nende kõrvale uusi. Ühelt poolt selleks, et teistest sarnastest kohtadest erineda ja välja paista. Teisalt selleks, et meie inimesi liita ja luua neile rohkem võimalusi tunda end kui üks suur pere. Nii nagu see tunne on jõulupuul tulede süütamisel ja advendiaja algamisel, uut aastat tervitades ja ilutulestikku vaadates Keskväljakul, jõulu- või vabariigi aastapäeva kontserdil kultuurikeskuses, suvisel jaanitulel Vallimäel või hingedepäeva mõtisklusel kirikus.

Inimeste ja linna jaoks on vaja avalikku tunnustust. Nii tähtis on, et väärika teo eest ka vastavaid sõnu ja tänu kogu linna kuuldes välja öeldakse. Tegime seda tänavugi läbi kodukaunistamise, heakorra ja majade korrastamise konkursi parimate selgitamise ning haridus-, kultuuri- ja spordipreemiate määramise, tänukirjade ja noortele tunnustusmedalite andmise abil. Aasta 2003 läheb ajalukku sellega, et paljude teiste tegude kõrval on väga väärikas tegu ka uue linnakodaniku sünd. Juba kolm korda olen näinud siin saalis õnnelikke vanemaid ja kätte andnud tunnistuse linnakodanikuks saamise kohta neile, kes selle peal olevat kirja alles aastate pärast lugeda ja mõista oskavad – Sa kuulud lisaks oma vanemate perre ka Paide linna suurde perre, Sa oled siin sündinud ja oled selle suure pere liige.

Ja enesekindlust on rohkem vaja, et olla uhke enda saavutuste üle, oma linna saavutuste üle. Usku, et see, kui me midagi teeme, on õige, on vajalik ja ka kasulik meie inimestele. Nii nagu me alati ju usume, et uus aasta tuleb tänasest parem. Ja siis tegelikult ta tulebki!

Ja lapsi võiks veelgi juurde sündida! Vaatamata sellele, et neid on juba kahel viimasel aastal sündinud rohkem. Et oleks, kelle jaoks seda linna ehitada ja oma tegevust kavandada, et oleks, keda kasvatada ja õpetada, kelle jaoks teha valmis gümnaasium ja staadion, hoida korras ja puhtad pargid ja tänavad või kasvõi istutada Keskväljakule lilli. Väga tähtis on, et tänastest lastest ja noortest sirguks oma ala tublid tegijad.
Siinjuures ma tahaksin esile tõsta noort meest, kes on lühikese ajaga suutnud endast linna ühe valdkonna juhtimisel märkimisväärse jälje jätta. Terves eluvaldkonnas asjad toimivad hästi. Esiletõstmist väärib Eiki Ilves sellegi tõttu, et uuest aastast magistriõpingutele siirdudes jätab ta senise ameti.

Austatud külalised!
Seda tänast lahkuva aasta kokkuvõtvat kõnet võiks pidada väga pikalt, sest seda, millest rääkida, on palju. Ja sellesse paljusse olete Teie koos kõikide teiste paidelastega andnud omapoolse arvestava osa. Tänan Teid selle eest!

Soovin Teile kõigile meeldivat piduliku õhtu algust siin Raekojas ja selle meeleolukat jätku aastalõpupeol kultuurikeskuses. Soovin Teile kõigile, Teie töökollektiividele, Teie lähedastele meeldejäävaid lahkuva aasta viimaseid, järelejäänud päevi, lõbusat aastavahetust, edukat ja õnnelikku uut aastat!

Tõnis Kõiv
linnapea
27.12.2003

Linnapea traditsioonilisel aastalõpuvastuvõtul Paide Raekojas peetud kõne.

Järvamaad päästma!

Tapa linnavolikogu on teinud kahele Järvamaa omavalitsusele liitumisettepaneku. See tähendab, et kui Lehtse ja Ambla vald ettepanekuga nõus on, tekib kohe järgmisena küsimus uue ühinenud omavalitsuse maakondlikust kuuluvusest.
Ma näen siin suurt ohtu Järvamaale tervikuna. Kui läheb käiku see stsenaarium, et Järvamaa servad ühinevad nende naabruses asuvate suuremate keskustega siis ongi ajaloolisel Järva maakonnal kriips peal.

Hetkel on meil maakonnas kahjuks selline olukord, kus Järvamaa asju ei aja eriti keegi. Regionaalhalduse reformi tont tuuritab ringi ning paljud on äraootavas olekus. Maavanem on puudu, kohusetäitja täidab küll kohused ära, kuid aktiivset tegevust ei ole. Järvamaa omavalitsuste liit ei ole samuti suuteline piiratud rahalise ning inimressursi tõttu maakonna asja ajama. Teeb ju sisulist tööd omavalitsusliidus jätkuvalt tegevdirektor, kel ei ole sellel kohal veel aastagi pikkust staazi. Esimees ja juhatuse liikmed on ju siiski eelkõige ühes või teises omavalitsuses ametis. Kui aga maavalitsuse tähtsus väheneb, siis tuleb üha rohkem otsustada omavalitsusliidu tasandil. Läbikaalutud ja mõeldud otsus aga põhineb tugeval eeltööl. Siit need käärid tekivad. Otsustada on vaja, aga kui eeltööd pole tehtud või on vähe tehtud, on raske seisukohale jõuda.
Kas JOL peaks Tapa linna ettepaneku suhtes seisukoha võtma?! Minu arvates jah. Kes eeltöö peaks ära tegema? Kuidas sundida vallajuhte oma igapäevatöö kõrvalt tegelema maakonna pikaajalise tulevikuga? Neile küsimustele vastajad on ju ka olemas.

Ma ei jaga Andres Jalaku optimismi, mis tundub tuginevat täitevkomitee aegsetele mälestustele ja praeguse koalitsiooni lubadusele mitte liita maakondi. Oht Järvamaale ei tulene nõukogude minevikust ega üleriiklikust koalitsioonist. Järvamaa naabrid ei teki ega kao koalitsioonide tekkimise ja kadumisega. Olen täiesti nõus Ants Käärmaga, et tuleb haarata initsiatiiv ning tegutseda. On ju Järvamaa naabrid oma soovidega olemas, mis on meil sellele vastu panna?

Erinevate inimestega tekkinud olukorrast vesteldes võiks piltlikult öelda, et praegu on see aeg, kus nii maavanem kui omavalitsusliidu esimees peaksid elama Lehtse ja/või Ambla vallas. Tõsisemalt väljendudes tuleks päevast-päeva käia inimestega kohtumas, arvutusi esitlemas, tulevikuprognooside üle vaidlemas jne.

Paide linnapeana näen mina esimese emotsiooniga, et ei Ambla ega Lehtse tervikuna ei võida Tapa linnaga liitumisest. Ambla valla jaoks on suurema teenusevalikuga linn Paide, Tapa jääb kaugele maha. Lehtse vallas on teatavasti kaks kogukonda – Lehtse ja Jäneda. Liitumisega Tapa linnaga saaks sellest kogukondade vahelisest võitlusest lahti, kui Lehtse kogukond liituks Tapaga, aga Jäneda mitte. See tooks küll kaasa ühe valla lõhenemise, kuid ega praegugi just ühtse omavalitsusega tegemist ei ole. Jäneda jaoks aga oleks minu arvates mõistlik mõelda pigem Ambla kui Aegviiduga liitumise peale. Aegviidu oma rahvastiku struktuuriga toob pikaajaliselt kaasa pigem muresid, kui neid lahendab. Liitumine Ambla vallaga (või ka Albuga?!) oleks igal juhul positiivsem. Eks Ambla valla puhul ole muidugi probleemiks, et ajalooline vallakeskus Ambla näol ei ole tänasel päeval enam sugugi ainuke tõmbekeskus vallas, Aravete on kõrvale, kui mitte ette tõusnud. Üks on selge, et sellise tuntusega koha kui Jäneda olemasolu on maakonna jaoks võtmetähtsusega. Kõik variandid nõuavad läbitöötamist, rahvaga läbiarutamist ning tänaste otsuste homse mõju välja toomist.
Murranguliste otsuste aeg on ees.

Tõnis Kõiv
Paide linnapea
Järva Teatajas 2003 a detsembris avaldatud lugu

Pöördumine EV peaministri poole

Hr Juhan Parts
EV Peaminister 26.08.2003

Kesk-Eesti regiooni loomine

Eestis on juba mitmendat aastat edukalt ellu viidud „hiilivat“ haldusreformi. Ilma üldpoliitilist otsust omamata on erinevad riigiasutused vähendanud esindatust maakondades ning koondanud oma tegevuse erineva suurusega regioonidesse. Järvamaa kui Eesti keskne maakond on selle tulemusel osutunud kõige kehvemas olukorras olevaks. Meilt on asutusi läinud nii Tallinna, Tartu, Pärnu kui Jõhvi (vt. lisa).

Paide linnast erinevate riigiasutuste keskuste äraviimine on kaasa toonud töökohtade kadumise, tarbimise vähenemise, samuti mõningate investeeringute ärajäämise. Samal ajal on inimestel kasvanud transpordikulud kaugemates punktides asjaajamise tõttu.

Eesti riik on edukas siis, kui riigi kodanikud on edukad. Kodanike edule aitab kaasa ka see, kui riigi poolt pakutav teenus on võimalikult võrdselt kättesaadav igaühele. Vaatamata väidetele, et regioonidesse koondumine ei vii teenust kodanikust kaugemale, on seda siiski juhtunud. Sageli sõltub asjaajamine otsustajast, kes aga asub ca saja kilomeetri kaugusel.

Selliselt jätkates võib keskvõimu tegevuse tulemusena Kesk-Eestist tekkida ääremaa. Riigi tasakaalustatud arengu huvides on igati mõistlik ja vajalik luua Kesk-Eesti regioon keskusega Paides. Sinna võiks kuuluda Rapla, Järva ja Viljandi maakond. Selliselt moodustuks tugev ja elujõuline regioon, mis omaks piisavat potentsiaali arenguks.
Palume Teiepoolset abi ja toetust Kesk-Eesti ja Paide edasise arengu tagamiseks.

Lugupidamisega

Andres Taimla
ERE Järva MKO juht

Veljo Tammik
ÜVE RP Järvamaa piirkonna esimees

Ants Käärma
ERL Järva mk org esimees

Tõnis Kõiv
050-65300
Vabariigi Valitsuse väljasõiduistungil peaministrile üleantud pöördumine

VV väljasõiduistung Paides 2003

Lugupeetud Härra peaminister,
Austatud ministrid,
Kallid külalised

Täna on Järvamaal ajalooline päev. Eesti Vabariigi valitsus pidas oma väljasõiduistungi. Viimati oli Paides Mart Siimanni juhitud valitsus ja seda 24.märtsil 1998.a. Rohkem kui 5 aastat tagasi. Leidsin sellekohase märke oma tolleaegsest märkmikust. Eks nii mõnigi asi on nüüd teistmoodi kui siis oli.
Järvamaalased on valitsuse istungist oodanud palju. Ministritele kava ettevalmistamisel oli mitmeid ettepanekuid, probleeme ja muresid, kuid ka rõõme, millest rääkida, mida tutvustada.
Küll pakuti täna ministritele nii tühjaks jäänud algkooli maja kui töötavat toimetulekukooli, kurdeti maaharimise muresid veekaitsealal ja uuriti vanemapalga saamise võimalusi. Värvitud said mänguväljakud ning loodetavasti selgemaks kutsehariduse tulevik. Üks suur mure sai lahendatud aga isegi enne ministrite tulekut. Nimelt oli Järvamaal oht saada ühendatud idaga. Meie jõupingutused viisid aga sihile ning me siiski pääsesime lääne koosseisu. Kas ei kõla sümboolselt – Järvamaa ei taha itta vaid läände. Jutt on tulevasest politseiprefektuurist.
Meie ettevalmistused seoses väljasõiduistungiga kandsid ühtainust eesmärki- et sellest tekiks maksimaalne kasu.

Järvamaal läheb üldiselt hästi. Kuigi koolides õpilaste arv väheneb (nii nagu kogu Eestiski), on siiski meeldivalt palju olümpiaadidel edukalt osalejaid, riigieksamite alusel on näiteks Paide linna koolides tulemused kaugelt üle keskmise. Sportlased toovad medaleid nii Eestist kui kaugemaltki, ärimehed müüvad oma kaupa nii Euroopas kui Ameerikas. Põllumehed harivad maad ja töötlevad üheskoos toodangutki. Elu areneb.

Inimesed on saanud juba päris mitu aastat vabalt omi asju ajada, oma tuleviku eest hoolt kanda.
Kui kõige selle juures teeb meile muret see, et keskvõimu asutused, otsustajad kipuvad meist kaugenema – küll Tallinnasse ja Tartusse, aga ka Pärnusse ja Jõhvi. Niimoodi kaovad töökohad ja tarbijad, kuid mis veelgi olulisem. Selliselt väheneb ühe piirkonna osatähtsus, olulisus, atraktiivsus. Kolme võimul oleva erakonna maakonnaorganisatsioonide juhid on allkirjastanud pöördumise peaministri poole, mis on mul au siinjuures üle anda. Selle sisu väljendab muret Paide, Järvamaa kui laiemalt Kesk-Eesti tuleviku pärast.

Eesti riik on edukas siis, kui riigi kodanikud on edukad. Kodanike edule aitab kaasa ka see, kui riigi poolt pakutav teenus on võimalikult võrdselt kättesaadav igaühele. Vaatamata väidetele, et regioonidesse koondumine ei vii teenust kodanikust kaugemale, on seda siiski juhtunud. Sageli sõltub asjaajamine otsustajast, kes aga asub ca saja kilomeetri kaugusel. Ka kõige kaugeleulatuvam standardiseerimine ja/või e-teenuste tormiline areng ei võta ära inimliku otsustamise taset ega vajadust selle järele.
Võimaliku regionaalhalduse reformi taustal muutub veelgi olulisemaks riigi erinevate osade toetamine seal asetsevate asutuste, teenuste pakkujate kaudu. Riigi kui tööandja rolli vähenemisest tingitud koorem peab samuti jaotuma võimalikult ühtlaselt. Nii geograafiliselt kui ajaliselt.

Riigi tasakaalustatud arengu huvides on igati mõistlik ja vajalik luua Kesk-Eesti regioon keskusega Paides. Sinna võiks kuuluda Rapla, Järva ja Viljandi maakond. Selliselt moodustuks tugev ja elujõuline kooslus, mis omaks piisavat potentsiaali arenguks ja mis tasakaalustaks Eesti erinevaid osi. Regioonidevahelised ebavõrdsused väheneksid.

Lugupeetud külalised!

Täna õhtul, just siin ja praegu on teil võimalus nautida maitsvaid sööke ja jooke klassikalise köögiga Paide restoranis. Vaadake seda lage, neid lampe ja mõelge sellele, et sugugi mitte kõik vana ei ole uueks tegemist väärt. Vaadake siit akendest välja kaunile keskväljakule, millesarnast Eestis on raske kui mitte võimatu leida. Vabariigi Presidendi autasu muudab ta lausa unikaalseks. 30.septembril 712. aastaseks saav linn haub juba plaane linna kaheksasajanda juubeli tähistamiseks.
Soovin, et meie riiki juhtival valitsusel jätkuks plaane nii lähikuudeks kui aastateks ning ideid aastakümneteks.

Soovin teile meeldejäävat õhtut.
Linnapea Tõnis Kõiv´u kõne Vabariigi Valitsuse väljasõiduistungi päeva lõpus antud õhtusöögil Paide restoranis.

Euroliidu sidususpoliitika tulevik

Euroopa liidus käib arutelu selle üle, milline peaks olema regionaalpoliitika peale aastat 2006. Meie oleme selleks ajaks samuti liidu liikmed ning  seetõttu tuleb juba täna Eestis mõelda sellele, mis hakkab toimuma kolme aasta pärast. 2003 a mai alguses toimus EL nõuandva staatusega organi, Regioonide Komitee korraldatud konverents tuleviku ühtekuuluvuspoliitika teemal. Tuntud messilinna Leipzigisse oli kokku kogunenud üle 500 esindaja nii liikmes- kui peatselt astuvatest riikidest. Arutelu toimus nii töötubades kui mitteametlikes vestlustes kogu konverentsi ajal. Konverentsi lõppdeklaratsioonis leidsid kajastamist küll vähesed kohapeal arutatud mõtted ja ettepanekud, kuid mõttevahetus oli siiski oluline.
Millest siis räägiti?
 
Uute riikide lisandumine sunnib mitmeid seniseid seisukohti ümber vaatama. Laienemise tulemusel lõhed Euroopa sees suurenevad, sest praegu kõige vaesem riik ei ole seda enam peale liitumist. See on küll mehaaniline muutus, kuid seda enam seab see ootusi uuele ühtekuuluvuspoliitikale.
Üks oluline tähis uue regionaalpoliitika loomisel oli Leipzigi konverents, kus vastu võetud põhimõtteid alljärgnevalt tutvustan. Konverentsil osalesid lisaks liikmesriikidele ka kandidaatriikide esindajad.
Konverentsi tulemusel vastu võetud lõppdeklaratsioon sisaldab kuut põhiprintsiipi, millest peaks lähtuma ühtekuuluvus-ja regionaalpoliitika reformimisel.
Esimene neist väljendab soovi püüelda ühenduse kui terviku tõelise regionaalarengu ja sidususpoliitika poole.
Teisena rõhutatakse, et arvesse tuleb võtta laienenud Euroopa arengusituatsiooni ning teha seda koostöös regionaalsete ja kohalike valitsustega lihtsalt, võrreldavalt ja läbipaistvalt.
Kolmandaks märgitakse, et regioonid ja kohalikud omavalitsused on väga sobivad tasemed regionaal-ja sidususpoliitika otsuste vastuvõtmiseks kui eelnimetatud poliitikate elluviimiseks. Regionaal-ja kohalikud valitsused peavad saama veelgi rohkem kaasatud, nende häält kuulatud ja vastutust suurendatud.
Lisada territoriaalne dimensioon majandusliku ja sotsiaalse sidususe kõrvale. Ainult selliselt saab arvestada liitumise järel ilmnevaid erinevusi territooriumide sees ja vahel. Siinjuures peab regionaalpoliitika olema koordineeritud ka teiste sektoraalpoliitikatega.
Viiendaks ei tohi koordinatsiooni käigus ära unustada territooriumide jätkusuutliku arengu ja tasakaalustatud konkurentsivõime printsiipe.
Kuuendaks märgitakse, et summad Ühenduse eelarvest regionaalpoliitikale võivad peale 2006.a. vajada lisa tulenevalt laienemisest ning globaliseerumise ebavõrdsest territoriaalsest mõjust.
 
Lisaks sellele rõhutatakse, et tuleviku regionaal-ja sidususpoliitika väljatöötamisel on olulised neli järgmist elementi:
  1. regioonid, kes on tihedas koostöös oma linnadega peavad olema väga otseselt seotud eesmärkide seadmisega, Ühenduse raha manageerimise ja tulemuste jälgimisega. Selleks tuleks sõlmida vastav kolmepoolne lepe Euroopa Komisjoni, liikmesriigi ja regiooni vahel.
  2. Regioonide positsioon peab olema selles leppes kui võrdne teistega, omades kasvavat rolli Ühenduse poliitika täideviimisel ning mõjuvõimu regionaalarengus.
  3. on vaja ühtlustada olemasolevate struktuurifondide reeglid, lüües ühe ühtse reeglistiku või lausa üheainsa fondi programmi tarbeks.
  4. struktuurifondide reeglistikke tuleb lihtsustada tarbetute kontrollimiste ärahoidmiseks, samuti tuleb paindlikumaks muuta maksete liikumise protseduure.
 
Tõnis Kõivu märkmed EL-i Regioonide Komitee Leipzigi konverentsilt mais, 2003.

Omavalitsuste tähtsus aina suureneb

Viimaste nädalate uudiste taustal kõlab pealkirjas väljendatu pigem kui lootus, mitte kui tegelikkus. Kui me aga laiemalt omavalitsuste ja keskvõimu suhteid vaatleme, tuleb omavalitsuste tähtsuse suurenemine välja küll.
 
Teatavasti on maakonna tasand üks võimalikest kohtadest, kus põrkuvad riigi ja omavalitsuste huvid. Maakonnas on tavaliselt kaks institutsiooni – keskvõimu esindaja Maavanem ja omavalitsuste ühishuvide esindaja omavalitsuste liit. Mida tugevamaks muutuvad omavalitsused ja nende liit, seda rohkem tahavad nad maakonna asjades kaasa rääkida. Mida aasta edasi, seda selgemaks saab, et tegelikult ei ole Maavanemal maakonna arendamiseks enam mingeid erilisi hoobasid jäänud. Maakonna tasandil jaotatav investeeringuraha on läinud, üha vähem arvestatakse maavanemate ettepanekutega ka kultuuri-ja haridusinvesteeringute tegemisel. Nn. arendusraha suurus on samuti sedavõrd pisuke, et sellega midagi rohkemat kui mõned trükised vmt välja anda ei jagu. Õpetajate palgaraha on poolikult küll kuid siiski omavalitsustele üle antud. Maavanema reservi palgaraha osas jagatakse ühiselt omavalitsusliiduga. Ühistranspordi korraldamine peaks igal pool Eestis olema maavanemate haldusest üle viidud ühistranspordikeskuste süsteemile. Tegelikkuses see protsess veel käib, kuid eks ole seda võimalik ka mõista kuulates Viljandi maavanema sõnu seaduse muutmise vajadusest ja selle funktsiooni maavanematele tagastamisest. Kes siis võimust tahab ilma jääda? Ülaltoodud näited ilmestavad seda, et tasahilju kuid kindlalt mindud maavanematelt omavalitsustele kohustuste üleandmise suunas. Põhimõte selles, et maavanem on riigi keskvõimu kõrgeim esindaja kohapeal, kelle põhiliselt funktsiooniks on kontroll ja järelevalve keskvõimu õigusaktide täitmise üle. Kohalikud omavalitsused üheskoos ehk maakondlik omavalitsusliit peab aga ära tegema kõik ülejäänu, mis kohaliku elu arendamiseks vajalik on.
 
Nüüd võivad kostuda pessimistide hääled, mis hüüavad omavalitsusliitude nõrkusest ja kokkulepete võimatusest ning vähesest huvist ühistöö vastu. Võib-olla tõesti on siin või seal Eestimaal ka sedalaadi probleeme, kuid üldreeglina ei ole minu arvates maakonna kui terviku arendamisel omavalitsuste ühistööle alternatiivi.
Liidu liikmetel – kohalikel omavalitsustel on tegevusteks ühistes huvides olemas vajalikud ressursid, neil on ka ühine huvi maakonna arendamiseks, sest ei saa ju ühel minna hästi, kui teine kõrval kiratseb. Kui ühes maakonnas üldse on kellelgi raha ja võimu arenduseks siis on selleks kohalikud omavalitsused.
 
Riigikogus hiljaaegu vastuvõetud liitude seadus lõpuks ometi ka seadustab nii maakondlikud kui üleriigilised liidud. Seni tegutseti lihtsalt mittetulundusühingute seaduse alusel, omamata erisusi, mis on tegelikult ju kogu aeg olemas olnud. Vastuvõetud seadus lubab maakondlikel liitudel senisest veelgi julgemini ette võtta maakonnas elu arendamise samme, sõlmida lepinguid riigiga funktsioonide ülevõtmiseks jne. Ühest küljest on see oivaline võimalus, teisest küljest jällegi raske kohustus. Seaduse kohaselt peaks lähitulevikus korrastuma üleriigilised liidud. Praegusest kolmest liidust peaks alles jääma Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. Nii nagu nimedestki aru saada, ühendab esimene linnu ja teine valdu. Arusaamatu liikmelisuse ja volitustega omavalitsusliitude ühenduse kadumisega tekib selge ja korrektne olukord, mis annab alust loota ka tulemuslikumale kohalike omavalitsuste seisukohtade kujundamisele ja kaitsmisele.  
 
Suund on aga väga õige. Ei ole olemas mingit müstilist riiki, kus on üksikud targad keskvõimu esindajad ja kari rumalaid käsutäitjaid omavalitsustest. On hoopis selline riik, mille esimene esindaja inimese jaoks on kohalik omavalitsus, mille elu kujundavad ja korraldavad pea kõik aktiivsed inimesed väga mitmetel tasanditel, sh. on eriti oluline linna-valla tasand, seejärel maakonna tasand ja alles siis üleriiklik. Viimatikirjeldatu on minu nägemust mööda demokraatlik riik, kodanike riik.
 
Sellises riigis on tublid ja edukad inimesed igas linnas-vallas, nad juhivad ja arendavad kohalikku elu, suheldes ning võisteldes naabritega lähemalt ja kaugemalt, omades partneromavalitsusi vähemalt igas Põhjamaa riigis ja on võimelised kokku leppima ühises tegutsemises maakonna tasandil. Partnerlus keskvõimuga toimub vastastikku austuse põhimõttel. Mõlemad pooled teadvustavad, et neil on omad huvid ja nende elluviimine on kõige mõistlikum kokkuleppe teel.
 
Loodetavasti astub valitsus seda teed ka maakondlike arenguorganisatsioonide kontseptsiooni otsustamisel, andes loodavate sihtasutuste asutajaõigused eelistusena kohalike omavalitsuste maakondlikele liitudele. Just selliselt võib loota, et Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistamine saab toimuma kohalike omavalitsuste pingelises töös. Andes neile loodavas sihtasutuses juhtpositsiooni, võtavad nad koos sellega ka vastutuse ettevalmistuse toimumise eest. Kui töö saab hästi tehtud, tuleb selle eest ka tasu. Euroopa Liidu abiraha liigub enamasti omavalitsusse ehk lahendab kohaliku elu probleeme. Seetõttu on ju täiesti loomulik, et kohalikud inimesed omavalitsuste volikogudest ja valitsustest üheskoos omavalitsuste liidus kohe protsessi alguses kaasatud on.
 
Artikli algusesse tagasi tulles tasub lihtsalt öelda, et eks erandid kinnitavad reeglit. Mis on aga erandiks ja mis reegliks, eks seda näitab aeg.
 
 
Tõnis Kõiv
Paide linnapea
Järvamaa Omavalitsusliidu esimees aastatel 1999-2002
2002 a november