Kanapõder

Tere tulemast, Res Publica 2?


Äraostmatud päästetud, Eesti Eest partei tulevik seni segane

Isamaaliidu liitumine Res Publicaga on kindlasti selle poliitika-aasta sündmus, mis väärib lähemat käsitlemist. Ühe parlamendipartei kadumine mõjutab tulevasi protsesse Eesti poliitikas isegi sõltumata sellest, kuidas see lõpuks välja kukub. Katsuksingi allpool veidi analüüsida, kumb liituvatest parteidest siis ikkagi kaob, kuhu võiks uus erakond suunduda ja kes on selles protsessis pigem võitjate, kes kaotajate poolel.

Kõigepealt, erakondade koondumist tuleb igal juhul tervitada ja  Reformierakond on seda ka teinud. Väiksem arv suuremaid erakondi – see teeb valijatele pildi reeglina selgemaks ja valiku lihtsamaks. Vähem kodanike hääli läheb valimistel kaotsi.

Vormilisest koondumisest olulisem on aga kindlasti see, kas taoline ühendamine toob Eesti poliitikasse kaasa ka midagi kvalitatiivselt paremat. Või jääb see kõigest katseks pakkuda vana asja uues pakendis. Täna ei saa veel sellele üheselt vastata.

Et leida vastust küsimusele, mis suunas võiks asi arenema hakata, küsigem kõigepealt – millised olid taolise välkliitmise motiivid, kellele oli see kasulik?

Kes võitjad, kes kaotajad

Võitja, kui see asi peaks teoks saama, on selles protsessis kindlasti Taavi Veskimägi ja teised Äraostmatud. Res Publica juhtkonnal oli poliitiline surm praktiliselt silme ees, läbi Isamaaliidu endaga liitmise saavad nad sisuliselt teise elu. Eriti õnnelik on ilmselt Veskimägi. Vähe sellest, et ta tõi oma vaevatud jüngrid elusalt läbi kõrbe. Kõik eeldasid, et isegi kui Res Publical õnnestub kellegagi liituda, siis tähendab see Res Publica lõppu ja suubumist mõne teise erakonna lipu alla. Veskimägi aga saavutas selle, et kokkuleppe kohaselt ei kao poliitiliselt maastikult mitte üksnes Res Publica, vaid ka Isamaaliidu nimi.

Veskimägi haaras jämedama otsa uue erakonna väljakuulutamisel ja ilmselt jääbki projektis domineerima. Tema monotoonne, mõneti endassesulgunud, vähimagi eneseirooniata ning jutupartnereid ignoreeriv esinemisstiil kandub ilmselt üle ka uuele erakonnale. Tõnis Lukas oma sõbraliku ja viisaka olemisega jääb sellele agressiivsusele lihtsalt alla.

Kuid võitjaid on ilmselt ka Isamaaliidu poolel. Võitja on ilmselt näiteks Mart Laar. Isamaaliidu senine juhtkond ei olnud Laari kolmanda tulemise juttudest eriti vaimustatud. Mis on ka arusaadav, sest opositsioonis oleku aegade rasket koorma kandis ennekõike tänane juhtkond, Laar ajas rohkem omi asju. Ma ei välista sugugi, et Laar tegi Äraostmatutega konkreetse kokkuleppe – toetan ühinemist, kui Res Publica häältemassiga vedrutate mind uue erakonna etteotsa.

Kaotajatest on täna kindlasti vara rääkida. Kuid võib tõesti kahelda, mis võit on sellest protsessist neil isamaaliitlastel, kes on pidanud ära kannatama kogu selle mõru opositsioonis olemise perioodi ja nägema nüüd, kuidas nende visa töö vilja napsavad taas need, kes eelmiste valimistegi ajal. Sisuliselt kaaperdavad Äraostmatud ju nende tööga loodud Isamaaliidu tõusva trendi. Võib näiteks tõsiselt kahelda, kas Noor-Isamaa liikmed saavad sellest õnnelikumaks, et loodetud karjääriredeli ette kerkib auahnete 30 aastaste äraostmatute müür.

Pole kahtlust ka Res  Publica organisatsioonimasina võimes süüa paekive. See on olnud positiivne, kui on olnud tarvis valimistel kivist vett ehk hääli välja pigistada. Isamaaliidul on sellest puudus olnud. See karm ja küüniline orgmasin on samas viinud omal ajal nii mõnegi inimese lahkumiseni Res Publicast, nimetagem kasvõi Vooglaidu, Taagepera, Einastot, Rahumäge, Leinatamme või Sooäärt. Igatahes pole sellele orgmasinale eriline probleem panna nahka Isamaaliidu habras ja pisut arhailine, seltsiliikumist meenutav sisemine struktuur. Selle avastavad isamaaliitlased ilmselt üllatusena pärast esimest ühist üldkogu.

Kanapõder?

Ka poliitika sisu kohapealt näib, et peale jääb Res Publica liin. Res Publica Narva piirkond juba teatas, et nemad lähevad uut erakonda ehitama suure innuga. Et nende jaoks on esmatähtsad venekeelne haridus ja Eesti kodakondsuse andmine nn halli passi omanikele (EPL, 8. aprill 2006). Vaevalt, et see on meelepärane neile isamaaliitlastele, kes sooviksid Tõnismäe Pronksmehele „Lihulat teha”.

Nii et kuidas ka ei vaataks, täna näib et uue asja nime all pakutakse valijale pigem vana head Res Publicat.

Eks see mõlemapoolne hirm kaotada oma identiteet ja asjade määramise võime ole ka põhjuseks, miks tänaseks on kaks erakonda loonud midagi väga veidrat. Erakonna nimi on olnud üleüldise kriitika all, aga ega see uue nähtuse ülesehituski vähem imelik pole. Kaks pead, kahed juhtorganid jne – see on mingi väga veider loom, umbes nagu kanapõder. Kõik need paralleelsete struktuuride säilitamised annavad tunnistust vaid sellest, et eksisteerib vastastikune umbusk, hirm allaneelamise ees.

Reformierakond on avaldanud lootust, et uuest erakonnast saab meile tubli koostööpartner.
Loodame seda siiralt. Kas nii ka läheb, pole täna aga päriselt selge.

Eesti Eest! deklaratsioon oli väga üldsõnaline, enamus erakondi võiks selles esitatud seisukohtadele rahulikult alla kirjutada. Pressikonverentsil mõisteti hukka vasakpopulism, aga mitte parempopulism. Tahetakse olla konservatiivne rahvapartei, aga nii nime, programmi kui ka juhtkonna leidmiseks on sisuliselt välja kuulutatud üleüldine projektikonkurss, mis meenutab kangesti Res Publica esimest tulemist. Kõik see jätab küsimused esialgu õhku.

Kelle koostööpartner?

Küsimusi tekitab ka see, et uues erakonnas on taas uue elu saanud ka kõik need poliitikud, kes olid Res Publica omaaegse Keskerakonnale lähendamise ja Reformierakonnast tõukumise arhitektid – Palts, Vaher, Raudne ja teised. Neil tekib isegi võimalus oma jõud kahekordistada, sest uues erakonnas on ka need Tallinna isamaaliitlased, kes soovisid pärast viimaseid kohalikke valimisi Keskerakonnaga koalitsiooni teha. Mäletatavasti jäid Keskerakonnaga Tallinnas paari mineku pooldajad eesotsas Toomas Tõniste ja Erkki Noolega Isamaaliidu Tallinna juhatuses alla väga napilt, kõigest häältega 4:5.

Seega – ehkki Eesti Eest! sünniga on avalikkus avaldanud lootust, et see loob eelduse võimaliku tulevase parempoolse valitsuse sünniks, pole see täna tegelikult üldsegi kindel. Võrdselt võimalik on, et uuest erakonnast saab hoopis Keskerakonna tubli partner.

Kuidas ka ei läheks, Reformierakond jätkab majanduse ja rahvastiku kasvule ning isikuvabaduste ja eesti keele kaitsmisele orienteeritud poliitikat ning oleme avatud koostööks kõigi erakondadega, kes toetavad samu väärtusi ja eesmärke.

Tõnis Kõiv
Riigikogu liige
Eesti Reformierakond

Postitatud 12.juuni 2006.

Avaldatud: Hiiu Leht, 13. aprill 2006, Järva Teataja, 18.aprill 2006; Vooremaa, 20.aprill 2006; Meie Maa, 21.aprill 2006; Paremad Uudised, aprill 2006.

Maade munitsipaliseerimine

Mais Vabariigi Valitsuse heakskiidu leidnud maa munitsipaliseerimise kord annab omavalitsustele võimaluse kiiremaks arenguks.

Linnade ja valdade jaoks on maa riigilt munitsipaalomandisse saamine olnud juba aastaid läbirääkimiste objektiks. Omavalitsused tahtsid maad saada, et kohalikku elu arendada. Riik jälle ei tahtnud anda, sest riigi enda vajadused polnud piisavalt selged ning kardeti ka munitsipaali antud maa lihtlabast mahamüümist.

Eelmisel aastal jõudsid omavalitsused ja valitsus ühisele meelele, et maa on kohalike omavalitsuste arenguks tähtis ning reeglid peavad võimaldama maa saamist. Vajadusel tuleb neid muuta.

2005 a 27. novembril jõustus Riigikogu poolt vastuvõetud Maareformi seaduse muudatus, millega täiendati seadust kohaliku omavalitsuse tegevust reguleerivate punktidega riigilt saadud maaga toimetamisel. Maareformi seaduse §-i 25 lõige 4 kohaselt tuleb kohalikul omavalitsusel riigilt tasuta saadud maa võõrandamisest, kasutusvaldusse andmisest või hoonestusõigusega koormamisest saadud rahast 65 protsenti kanda riigieelarvesse. Lubatud on eelnevalt maha arvestada sellesama maa parendamiseks tehtud kulutused.
Näiteks taotleb linn või vald riigilt maad munitsipaalomandisse elamumaaks. Seejärel koostab detailplaneeringu ja selle alusel rajab rajatud kinnistute juurde tsentraalsed kommunikatsioonid (vee-ja kanalisatsioonitrassid, tee, tänavavalgustuse jm). Kui krundid on kommunikatsioonidega varustatud, saab nad volikogu poolt kehtestatud korras maha võõrandada. Riik lubab parendamiseks tehtud kulutused müügist saadud rahast maha arvata, kuid „kasumist” soovib 65 protsenti endale.

Kuus kuud peale seaduse muudatust kiitis Vabariigi Valitsus heaks ka maa munitsipaliseerimise korra. Selle järgi on munitsipaliseerimise otsustajaks maavanem, kui maad taotletakse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluseks ning neid teenindav maaks, munitsipaalomandisse jäävate veekogude aluseks maaks, sotsiaalmaaks, osaühingu, mille ainus osa kuulub kohalikule omavalitsusele, või aktsiaseltsi, mille kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusele, põllumajandusmaaks ja kohaliku omavalitsuse hallatava asutuse ülesannete täitmiseks vajalikuks põllumajandusmaaks.
Kui aga omavalitsus soovib munitsipaalomandisse maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks, siis on otsustajaks Vabariigi Valitsus.

Nüüd, kui seadus muudetud ja kord kehtestatud, on omavalitsustele antud roheline tuli ja maa munitsipaliseerimise taotluste esitamine võib alata. Kui kõik vajalikud eeltööd (planeeringud) on tehtud, läheb ka taotluste läbivaatamine kiiresti.

Paide linnas on üldplaneering kehtestatud 2002 a. Sellega on loodud väärtuslik eeldus järgmisteks sammudeks. Inimesed ootavad elamukrunte. Kuna nüüd on riigi poolt kõik vajalikud eeldused loodud, vaja vaid linnal kiiresti tegutseda. Detailplaneeringu tegemine, kommunikatsioonide planeerimine ja väljaehitamine võtab kõik aega.  Huvilistel on kergem oodata, kui nad näevad, et tööd on alanud. Paide linnavolikogu Reformierakonna fraktsioon esitas eelmisel nädalal menetlusse eelnõu, mille kohaselt tuleb linnavalitsusel algatada detailplaneering Joodi ja piimakombinaadi vahelisele alale. Kehtiv üldplaneering näeb sinna ette uue elurajooni, mis peaks rahuldama vajadust uute elamukruntide järele mõneks ajaks.
Jaguks nüüd vaid linnavalitsusel aega ja tahtmist probleemiga tegeleda.

 

Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees
Reformierakonna fraktsioon

 
Postitatud 5.juunil 2006. 

Muudetud kujul avaldatud: Pärnu Postimees, 7.juuni 2006; Vali Uudised, 7.juuni 2006; Järva Teataja, 8.juuni 2006; Meie Maa, 8.juuni 2006;  Põhjarannik, 8.juuni 2006; Harjumaa, 9.juuni 2006; Nädaline, 17. juuni 2006; Vooremaa, 22. juuni 2006; Valgamaalane 3.august 2006;

Reformierakonna võit!

Reformierakonna võitlus busside eest tõi esimese võidu!

Alates 2.juunist on Atko Trans toonud Järvamaa liinile ühe uue bussi, teatab meile Järva portaal aadressil www.jarva.ee

Järvamaa Ühistranspordikeskusega sõlmitud lepingu järgi oleks pidanud uuem buss liinile tulema alates 22.aprillist. Tuli 2.juunil, seega 40 (loe – nelikümmend) päeva hiljem. Sellegipoolest on mul hea meel, et Reformierakonna võitlus Järvamaa inimeste õiguste eest sõita uute bussidega on kandnud oma esimese vilja. Esimene positiivne samm on astutud, nüüd ootame kõik üheskoos järgmisi.

Juba 7.juunil, järgmise nädala kolmapäeval jõustub kolmas Sarapuu firma ja JÜTK-i vahel sõlmitud leping. See toob kaasa järjekordse kohustuse uute busside liiniletoomise osas. Loodan siiralt, et selle lepingu täitmine ei võta 40 päeva aega, sest vahepeal võib niimoodi bussiliiklus suisa seiskuda.

Ka Paide ja Türi vahet sõitvad inimesed on ootel – millal lõpeb vaidlus ehk millal saavad inimesed kasutada oma õigust sõita sama raha eest uute bussidega?

Esimene võit on käes, küll tulevad ka järgmised.

Tõnis Kõiv

RE Järva MKO juht

Postitatud 2.juunil 2006

Jäätmevedu inimestele odavamaks

Kui Riigikogu võtab vastu valitsuskoalitsiooni halduskoostöö seaduse muutmise seaduse, muutub omavalitsuste koostöö jäätmeveo korraldamisel lihtsamaks ja konkurss võib tuua ka odavama jäätmeveo hinna.
 
Jäätmeseadus kohustab kohalikke omavalitsusi jäätmevedu korraldama. Eriti just väiksemad vallad on pidanud mõistlikuks seda teha ühiselt. Nii on kindlasti võimalik saavutada elanike jaoks soodsam prügiveo hind,  sest kliente on rohkem ja seetõttu ka konkurents suurem.
Omavalitsustele ühiselt tegutsemise võimaluse andmiseks täiendati 2005 a suvel jäätmeseadust nii, et kohaliku omavalitsuse volikogu võib jäätmeveo
konkursiga seonduvate ülesannete täitmiseks volitada mittetulundusühingut, mille liige kohalik omavalitsus on ning mille liikmeteks saavad vastavalt põhikirjale olla ainult kohalikud omavalitsused või kohalike omavalitsuste liit.
 
Nii said linnad ja vallad õiguse korraldada jäätmeveokonkursse ühiselt, kuid selle õiguse rakendamine takerdus omakorda halduskoostöö seaduse taha.  Nimelt nõuab see seadus, et haldusülesannete täitmiseks volitamise haldusleping tuleb sõlmida riigihangete seaduses teenuste tellimise hankelepingu sõlmimise tingimustest  ja pakkumise läbiviimise korrast lähtudes. Seega peavad omavalitsused korraldama riigihanke, et anda haldusülesanne just sellel samal eesmärgil endi poolt loodud mittetulundusühingule.
 
Alles peale seda saab omavalitsuste poolt asutatud MTÜ asuda eesmärki täitma ehk siis näiteks korraldatud jäätmeveo konkurssi korraldama. Riigihanke korraldamine omavalitsuse ja viimase poolt loodud MTÜ vahel  haldusülesande täitmiseks lepingu sõlmimiseks on kindlasti pigem aja ja raha raiskamine kui tarvilik ja mõistlik tegevus.

Sooviga soodustada omavalitsuste poolt jäätmeveo konkursside korraldamist, andsid koalitsioonierakonnad 20.aprillil 2006 Riigikogule üle Halduskoostöö seaduse muutmise seaduse. Muudatus võtab ära tarbetu riigihanke kohustuse ning lihtsustab omavalitsuste koostööd haldusülesannete täitmisel. Jäätmevedaja leidmiseks korraldatakse loomulikult hankeid edaspidigi, siin ei muutu midagi. Prügi vedu on äriühingute ülesanne, kelle seast valitakse parim pakkuja.

Mis kõige tähtsam – üheskoos on jäätmete vedu odavam ja kasu  on siin just elanike poolel. On tõenäoline, et parlament jõuab Halduskoostöö seaduse muutmise seaduse vastu võtta veel enne jaanipäeva.
 

Tõnis Kõiv
Riigikogu Keskkonnakomisjoni esimees

 

 

Postitatud 1.juunil 2006
 

Avaldatud (erinevad pealkirjad): Hiiu Leht, 6.juuni 2006; Meie Maa 6.juuni 2006; Nädaline 6.juuni 2006; Sakala 13.juuni 2006; Pärnu Postimees 22.juuni 2006

Vastuseks Järva Teataja 20.mai arvamusloole

Minu vastulause Järva Teataja 20.mai numbris ilmunud loole.

Juhul kui ma alustaks oma artiklit küsimustega Arvo Sarapuule, et kas ja kui palju läks Järva Maavalitsuse eelarvest maksumaksja raha K-keskuse jaoks, kuhu kadusid Maapanga pankroti järel miljonid kroonid hoiustajate raha jne, siis kas lehelugeja saaks teada, millal tulevad uued ja uuemad bussid Järvamaale sõitma? Ei saa, sest ülaltoodud küsimused on küll huvitavad, aga vastused neile busside osas selgust ei anna! Seepärast me ei näegi põhjust neil probleemidel praeguses loos pikalt peatuda.

Sarapuu materdab oma artiklis mind ja Reformierakonda, aga täiesti vastamata jätab põhiküsimuse – millal siis ikkagi jõuavad uued ja uuemad bussid Järvamaale? Probleemi väljatooja isiku ründamine ja valede väidete esitamine lausa sunnib mind selgitama asju.

Reformierakonnal läks 2005 a valimistel Järvamaal hästi.

Võrreldes viimast nelja kohalike omavalitsuste valimist, saavutasime näiteks Paide linnas parima tulemuse peale 1996.aastat. Ligi kolmandik (28,5 %) valimas käinutest toetas Reformierakonna kandidaate. Toetus meile isegi suurenes 2002 a valimistega võrreldes. Valijad andsid oma hääle meile, aga võimukoalitsiooni mittepääsemine oli juba iseküsimus. Neid põhjuseid oli mitmeid ja vähemalt meie oleme omapoolselt sisekaemuse ning järeldused edaspidiseks teinud. RE Paide linnas eemaletõrjumise eesmärk oli rida subjektiivseid faktoreid ja neist on juba varasemalt kirjutatud. Ilmne oli ka Keskerakonna soovimatus näha enda kõrval tugevat ja kogemustega partnerit.

Järvamaal tõid valimised reformierakonna uuesti võimule Paide, Väätsa ja Türi vallas, jätkuvalt juhime kohalikku elu Karedal ja Imaveres. Alles eelmisel kuul loodi Reformierakonna Järva-Jaani piirkond, mis on üheteistkümnes piirkond Järvamaal. Täiesti normaalne olukord. Meie jaoks on kõige tähtsam, et inimesed usuvad jätkuvalt reformikate võimesse kohalikku elu arendada ja anname selle nimel endast parima.

Mina ei materda kedagi

Võin kindlalt väita, et ma ei ole A.Sarapuuga seoses tõstatanud ühtegi muud teemat peale bussinduse. Koostöös Paide linnapea ja Järva maavanemaga sai üheskoos korraldatud Palvushommikusöök Paides, ühine töö käib piimatööstuse kolimisotsuse ettevalmistamisel, samuti käib konstruktiivne arutelu Järvamaa arenguleppe ja näiteks Türi Kolledzit puudutava lisa üle jne.

Kui Sarapuu peab Taimla kirjutist materdamiseks, siis soovitan ma „vanadel sõpradel” asjad omavahel klaarida. Siin ei ole teistelt inimestelt ega erakondadeltki abi loota. Koos tehtu tuleb ka koos lahendada.

Arvo Sarapuud olen ma seni autoriteedina võtnud. Usaldasin inimesena teda niivõrd, et kutsusin ta oma poja ristivanemaks. Oleme ka varematel aegadel põhimõtteliste küsimuste üle vaielnud ja eri seisukohtadele jäänud. Seda enam paneb mind imestama selline isikliku viha laviin, mis on pikitud laimu ja valedega ja mis ei puuduta korrakski liinilepingu täitmatajätmise põhjust.

Mina ei ründa kedagi isiklikult. Mina juhin poliitikuna tähelepanu nii Järvamaa inimestele kui Sarapuule endale, et liinileping on täitmata. Olen teinud ja teen seda ka edaspidi ilma kedagi mustamata ja ründamata. Olen Järvamaalt pärit ja minu sidemed kodukandiga on jätkuvalt tihedad. Seisan ka edaspidi siinsete inimeste huvide eest. Järvakatel on õigus sama raha eest sõita uute või tunduvalt uuemate bussidega!

Igaühel on oma roll.

Ettevõtjal ettevõtja roll ja omavalitsusliidu esimehel oma roll. Igaüks peab oma rolli täitma. Kui oled ettevõtja ja rabad oma rahakoti huvides, pole sulle midagi ette heita. Aga kui pürgid Järvamaa inimeste huvide eest seisjaks, siis ei saa samal ajal ettevõtjana nendesamade inimeste taskutest kehvema teenuse eest sama raha võtta.
Kui ettevõtja on esitanud pakkumise, mille alusel on temaga leping sõlmitud, siis ta peab seda täitma. Kuna Arvo Sarapuu ei ole lihtsalt ettevõtja, vaid ka avaliku elu tegelane, siis peab ta arvestama, et võimalused ettevõtjana vahendeid valimata äri ajada on oluliselt piiratud. Õigemini, ta on neid ise piiranud, sisenedes poliitikasse, lastes end valida erinevatele ametikohtadele. Poliitiku tegemised ja tegutsemise motiivid peavad olema avalikud.

Minu artiklis ei olnud mingisugust raevu ja ma ei kirjuta seda ka sellesse artiklisse. Ma ei evi mõtet, et kes ei mõtle minu moodi, mõtleb valesti. Erinevad arvamused ja vaidlus sisuliste küsimuste üle viibki elu edasi.

Reformierakonna liikmed on alati soliidselt suhelnud ja teevad seda ka edaspidi. Kui A.Sarapuu tunneb, et tema peab minu eelneva arvamusavalduse peale õiguskaitseorganitelt kaitset otsima, on see tema probleem. Aga mina leian küll, et alusetu süüdistus oma ja linna raha segiajamises oleks väärt rahva silmis tõe jaluleseadmiseks kohtu poole pöördumist. Mina ju ise tean, et nii linnapeana kui nüüd RK liikmena ei ole ma selliseid tegusid teinud ja minu töö on alati olnud kantud üldsuse huvide eest seismisest.
Mul on meeles ettevõtja Toomas Agasilla sõnad minu linnapeaks valimise ajast (1996 a) – hea, et Paide linnapeaks sai isik, kel isiklikud majandushuvid puuduvad. Võin seda südamerahuga öelda ka täna, minul need huvid puuduvad. Küll aga teen jätkuvalt kõik selleks, et elu läheks paremaks ning et inimeste käest ei võetaks seda mis neile õigusega kuulub.

See, milline firma Järvamaa inimesi bussidega sõidutab on vähetähtis. Küll aga on tähtis see, et see firma oleks valitud ausalt ja avalikult ja täidaks õigeaegselt oma kohustusi.

Usun samuti kohtu langetatud otsuste õigsusesse. Samas ei saa unustada, et kohus langetab otsuse ettevõtja Sarapuu suhtes. Poliitik Sarapuu suhtes kohus seisukohta ei võta. Siin ongi põhimõtteline vahe. Mis on ettevõtjale lubatud, võib olla poliitikule keelatud.

Tulles tagasi algusesse, ootan koos paljude järvamaalastega jätkuvalt vastust küsimusele – millal siis ikkagi tulevad uued ja uuemad bussid Järvamaa liinidele?

Tõnis Kõiv

Postitatud 31.mail 2006

Ärajäänud Knopka

Sarapuu keeldus tulemast Knopka saatesse

 Arvo Sarapuu keeldus, viidates tihedale päevaplaanile, osalemast Kuma Raadio Knopka saates koos minuga. Saate teemaks oli planeeritud bussiliiklus Järvamaal.

Esmaspäeva 22.mai hommikul terendas oivaline võimalus Kuma raadio otse-eetris Sarapuuga väidelda. Nimelt helistas raadio direktor Mati Palmet ja kutsus mind Knopka saatesse koos Sarapuuga vaidlema bussinduse teemal. Kutsumise aluseks mõlema sulest ilmunud artiklid Järva Teatajas ja Reformierakonna lendlehe aktsioon.

Olin nõus, hoolimata sellest, et raadiosse minekuks oleks pidanud juba varem kokku lepitud kohtumise kella 11.00-st Kalevite Kodus edasi lükkama. Pidasin Knopka saadet tähtsamaks just seetõttu, et otse-eetris oleks kindlasti välja tulnud tegelikud põhjused, miks ikkagi ei saa järvalased sõita uute või uuemate bussidega.

Palmet asus minult nõusoleku saamise järel telefoni teel Sarapuud püüdma. Paarikümne minuti pärast helistas Palmet mulle tagasi ja teatas saate ärajäämisest, sest Arvo Sarapuul on „sedavõrd tihe päevaplaan, et esinemine raadios sinna ei mahu”. Minu arvates oli pigem tegemist soovimatusega otse-eetris vastata konkreetsetele küsimustele, kuna vastuseid pole kuskilt võtta.

Pakkusin Palmetile võimalust teha saade ilma Sarapuu osavõtuta ning rääkida probleem lahti. Sellise lahendusega ei olnud Palmet nõus.

Eks igaüks koostab oma päevaplaani ise ja teeb seal ka muudatusi. Mina olin valmis etteplaneeritud kohtumise edasi lükkama, et raadiosse minna. Sarapuu ei tahtnud seda teha. Kuigi teadaolevalt tal sel päeval ja raadiosaate ajal Paides mingit muud tegevust ei olnud.

Minu veendumus suurenes, et Sarapuul ei ole midagi sisulist tuua oma ettevõtete tegevusetuse või tegevuse põhjenduseks ja ta kardab selle ilmsikstulekut.

Raadiokuulajatel jäi kuulmata kindlasti üks huvitav ja kaasakiskuv saade. 

 

Postitatud 22.mail 2006 a

Esimene päev flaierite jagamisel

Noored olid tublid ja jagasid inimestele lendlehti. Tagasiside oli mitmesugune. Oli inimesi, kes oli teemaga kursis ning lausa küsisid, et millal siis uued bussid tulevad? Oli ka neid, kes polnud bussiliikluse probleemidest midagi kuulnud. Üldine vastukaja oli hea, inimestele pakkus lendleht huvi.

Vastukaja tuli ka „põhisüüdlaselt” endalt. Sarapuu andis kommentaari Kuma raadiole ning lisas omapoolsed mõtted ka BNS-i uudisesse.

Kahetsusega tuleb märkida, et kommentaar oli kõike muud kui sisuline. Solgiämber kallati mulle ja erakonnalegi kaela, kuid lepingu mittetäitmise ja kohtusse pöördumise põhjust ikka teada ei saanud.

Oleks minagi ju võinud alustada küsimustega, et kui palju ikkagi siis kulus Järva Maavalitsuse eelarvest K-keskuse ehitamiseks, kuhu Maapangast varastatud raha jäi jne, jne?

Aga ülaltoodud küsimuste küsimine ei anna meile ju vastuseid busside osas täna. Seepärast ei hakanud mina süüdistusi loopima.

Sarapuu kommentaar keerles selle ümber, et äriühingud lahendavad omi vaidluse seaduses ettenähtud korras kohtus. Olen nõus. Kuid, kui üheks osapooleks on Järvamaa Omavalitsuste Liidu esimehe kontrolli all olev firma ja vaidluse teiseks pooleks on Järvamaa omavalitsuste ühiselt loodud ühistranspordikeskus, siis peab avalikkus teadma ka vaidluse sisu. Avaliku elu tegelased ei saa ajada musta äri ega kuidagimoodi omi tegutsemise motiive varjata. Avaliku elu tegelase motiivid olgu avalikud.

Sarapuu kasutas aga demagoogia kuldreeglit, et kui midagi muud vastata ei ole, siis sõima küsijat, süüdista teda ja tervet ta erakonda seitsmes surmapatus ning äkki pääsed…

Kinnitan, et ei pääse ta kuskile. Ei saagi pääseda, sest ega see ei ole üksikult minu võitlus Sarapuu vastu. Kaugel sellest. Nii mina kui reformierakond seisavad antud küsimuses Järvamaa inimeste eest, nende eest, kel on täielik õigus sõita sama piletihinna eest kas täiesti uute või tunduvalt uuemate bussidega.

Me ei jäta võitlust enne, kui lepingujärgsed bussid on liinidele toodud ning kohtuvaidlusega asi selge.

Varasemalt väljatoodud ning allpool kirjas olevate küsimuste osas mingeid vastuväiteid ei ole Sarapuu esitanud. Ootame veel, äkki esmaspäevaks saame ka midagi sisulisemat vastuseks kui ainult sõimu ja laimu.

Tõnis Kõiv

 

Postitatud 19.mail 2006 a

Raha bussireisija taskust

Järvamaa Ühistranspordikeskus (JÜTK) on tänaseks päevaks sõlminud läbiviidud riigihanke kohaselt järgmised uued liiniveolepingud: 30.märtsil sõlmitud leping Atko Liinidega ja Assotransiga ning 20. aprillil sõlmitud leping Atko Transiga.

Sõlmimata on uus leping Paide-Türi liini teenindavas liinigrupis, sest seal on pooleli kohtuvaidlus ning kohtumäärusega on hanke lõpuniviimine peatatud.

Kerge raha kohe kätte

JÜTK oli valmis märtsi lõpus sõlmima ka kolmanda liinilepingu, aga ei saanud, sest edukas pakkuja Atko Liinid loobus. Tema asemele asus järgmine firma – Atko Trans. Vahetamise mõte oli väga lihtne. Atko Transi pakkumine oli 80 sendi võrra kilomeetrilt kallim kui Atko Liinide oma. Mõlemad firmad on Sarapuuga seotud. Kuna aastane kilomeetrite maht on ca 400 000 kilomeetrit, teenib Sarapuu selle vahetusega 320 tuhat krooni aastas rohkem. JÜTK omakorda kaotab samasuure summa ning see võib kaasa tuua reisijatele piletihinna tõusu.

Märtsi lõpus sõlmitud lepingute kohaselt peab vedaja pakkumisejärgsed bussid liinile tooma hiljemalt kolme nädala jooksul. Nii peaks näiteks Paide-Järva-Jaani, Paide-Tapa liinil sõitma alates 22. aprillist 6,6 aasta keskmise vanusega buss. Tegelikult aga saab iga bussireisija ise hinnata, kas on midagi muutunud viimase kuu jooksul või mitte. Minu teada ei ole muutunud ehk siis Atko Liinid ei olegi asunud täitma oma lepingujärgset kohustust Järvamaa inimeste ees.

Inimesed kannatavad kahju, neil on õigus sõita tunduvalt uuemate bussidega sama raha eest, aga nad ei saa. Sest Sarapuuga seotud firma ei täida sõlmitud lepingut.

Järvamaa omavalitsused on ühiselt loonud JÜTK-i ja valinud juhtorganiks 7-liikmelise juhatuse, kes peab nõudma vedajatelt lepingute täitmist.

Viimase kahe kuu jooksul on juba kolmel korral arutatud Järvamaa Omavalitsuste Liidu juhatuses esimees Arvo Sarapuu juhtimisel omavalitsuste poolt loodud ühisasutuste nõukogude ja juhatuste koosseise. Järvamaa Haiglas ja Väätsa Prügilas nõukogu osas on kokkulepe sõlmitud, keda kutsutakse tagasi ja kes pannakse asemele. JÜTKi juhatuse osas on otsustamine edasi lükatud sügisesse. Nii saab Sarapuu survestada oma positsiooni ära kasutades JÜTKi juhatuse liikmeid põhimõttel – kui teie ei hakka minu firmade käest midagi nõudma, siis ei hakka mina teie väljavahetamist nõudma. Väga kahetsusväärne olukord.

Millal tulevad uued bussid Paide-Türi vahele sõitma?

JÜTK läbiviidud riigihanke tingimuste kohaselt selgitati võitja välja kolme kriteeriumi järgi: pakutud hind (osakaal 70%), busside vanus (25%) ja remondibaasi olemasolu (5%). Selgete ja avalike kriteeriumite alusel tuli Paide-Türi-Särevere liinigrupis võitjaks Go Bus, kes pakkus küll mõnevõrra kõrgemat hinda, kuid see-eest jällegi täiesti uusi busse.

JÜTK jõudis riigihanke pea-aegu lõpuni viia, edukas pakkuja oli välja kuulutatud, jäi ainult veel lepingu sõlmimine. Aga siis esitas Atko Liinid kohtusse hagi ja kohus peatas määruse alusel hanke lõpuniviimise ehk siis lepingu sõlmimise eduka pakkujaga. Atko Liinide esitatud vaidluse sisuks on edukaks tunnistatud pakkuja majandusmudeli vaidlustamine. Sarapuuga seotud firma ei mõista, kuidas suutis konkurent pakkuda 9,39 kroonise kilomeetrihinna eest 5 täiesti uut bussi. Täna sõidab Paide-Türi vahel Atko Trans ca 15 aastat vanade bussidega ja talle makstakse ühe kilomeetri eest 8,30 krooni.

Soovimata kuidagi kohut mõjutada, vaatame Põlva näite varal, kas ka mujal taolisi probleeme on.

Põlvaski korraldati riigihange uue vedaja leidmiseks. Pakkumisi tuli mitmeid ning võitja valiti välja kilomeetrihinna ja busside vanuse järgi. Parimaks pakkujaks kuulutati Sarapuuga seotud ettevõte Harjumaa Liinid, kes küsis ühe liinikilomeetri hinnaks 4,78 krooni ja pakkus 30 uut bussi. Täna ei sõideta Põlvamaal uute bussidega ja kilomeetri hind on 5,18. Seega pakkus Harjumaa Liinid Põlvamaal 40 senti väiksema kilomeetrihinna eest 30 täiesti uut bussi.

Kus on siin loogika?

Järvamaal ei saa Sarapuu aru, kuidas saab senisest kõrgema hinna eest 5 uut bussi pakkuda, aga Põlvamaal pakub senisest madalama hinna eest 30 uut bussi. Kuidas saab kohtus vaidlustada majandusmudelit, mida endaga seotud firma mujal rakendab isegi veel kuus korda suuremas mahus?

Mis saab edasi?

Väidan, et kuigi kohus on istungi määranud juba 18.maiks, ei pruugi tegelikult asja sisulist arutelu niipea toimudagi. Kord on Atko Liinide esindaja haige, siis ei saa advokaat tulla, siis on veel mingit paberit vaja. Sarapuu eesmärk on venitada kohtupidamist niikaua kui võimalik, sest siis ta saab ju vanade bussidega järvamaalasi edasi sõidutada ning siit teenitud kasumi näiteks põlvalaste tarbeks lubatud uutesse bussidesse investeerida.

Minu arvates ei ole õige Järvamaa inimesi nöörida ja seepärast on mul konkreetsed ettepanekud bussiettevõtja ja Järvamaa Omavalitsuste Liidu esimees Arvo Sarapuule –

– Asuge täitma sõlmitud liiniveolepingut ning tooge kohale lubatud uuemad bussid!
– Võtke kohtust tagasi hanke peatanud hagi ning laske Järvamaa inimestel teenitult sõita uute bussidega
– Lõpetage oma ärihuvide eelistamine avalike huvide ees

Järvamaa inimestel on täielik õigus sõita sama raha eest uute bussidega. Lubamatu on seda õigust neilt ära võtta, sest see võrdub nende tagant varastamisega.

Tõnis Kõiv

 

Postitatud 18.mail 2006 a

Avaldatud: Järva Teataja, 9.mai 2006.

“Balti riigid Euroopa Liidus: 2 aastast kogemusi ja väljakutseid”

Lugupeetud daamid ja härrad,

Eksellentsid

On suur au esineda konverentsil, mis käsitleb Balti riikide juba kaheaastast kogemust Euroopa Liidus. Alles see oli, kui me seisime ühiselt balti ketis ning alles unistasime EL-i astumisest. Täna saame aga rääkida juba kaheaastasest kogemusest. Oleme astunud pika sammu lääne suunas ja see on olnud ajalooline samm.

Tänan siinkohal konverentsi korraldajaid, et nad on oma tööd hästi teinud ning on olnud huvitavad ettekanded.

Euroopa liit on meie jaoks muutunud juba tavaliseks. Avaliku arvamuse küsitlused Eestis näitavad, et suhtumine EL-i on olnud stabiilselt neutraalne. Eesti kuulumise osas EL-i jagunevad arvamused kahte leeri – võrdselt on neid, kes peavad seda heaks ja neid, kes ei pea seda ei heaks ega halvaks. Nende jaoks on see sedavõrd tavaline asi, et nad ei pea vajalikuks selle kohta isegi arvamust omada.

Hinnates isiklikku elu tervikuna jagunevad elu paranemise ja stabiilsuse prognoosijad Eestis praktiliselt võrdselt (43% ja 45%). Seda, et elu tulevikus muutub halvemaks usub vaid 7% eestlastest ehk kaks korda vähem kui EL-is keskmiselt.

Riigi majandusliku olukorra osas on eestlased ülekaalukalt optimistlikumad kui Euroopa kodanikud. Kiire majanduskasv on viinud selleni, et võrreldes eelmise aasta kevadega on rohkem neid, kes usuvad, et olukord paraneb veelgi. EL tasandil on optimiste kaks korda vähem ja olukorra halvenemist usub kolm korda enam inimesi (39%) kui Eestis (13%).

Üldise arvamuse kohaselt on liikmesolek head mõju avaldanud eelkõige julgeolekule, ekspordile ja teenindusele.

Ükspuha millist eluvaldkonda me vaatame, jõuame ühel hetkel ikka identiteedi juurde. See tähendab, jõuame väärtushinnangute, hoiakute, kultuuri, keele ja traditsioonide juurde. Poliitiliste otsuste langetamine EL-is on sügavalt seotud iga liikmesriigi identiteediga. Igal rahvusel on oma identiteet välja kujunenud omamoodi, sellest ei saa üle ega ümber. Eks Euroopa tugevus seisnebki ühistel väärtustel, mis põhinevad tugeval rahvuslikult identiteedil. Ühised on meil demokraatlikud vabadused, inimõiguste austamine, õigusriigi põhimõtted. Individuaalsed aga rahvuslikku identiteeti kandvad väärtused.

Julgen öelda, et eestlased on saavutanud EL-iga seoses enesekindluse, kaheaastane liikmeksoleku aeg on paika loksutanud ka meie identiteeditunnetuse, mis on oma ja mis ühine. Me tunneme end täisväärtuslike liikmetena, kel on oma sõna sekka öelda päris mitmetel teemadel.

EL konkurentsivõime

Euroopa liit seisab silmitsi globaalse konkurentsiga. Ühest küljest Ameerika Ühendriigid, teiselt poolt kiiresti kasvavad Hiina, India, Jaapan.

EL on seadnud omale Lissaboni strateegias kõrged eesmärgid konkurentsivõime tõstmiseks. Kuigi Lissaboni strateegiat on kritiseeritud, tuleks siiski igal liikmesriigil ise ja täie vastutusega oma riigi olustikku silmas pidades kavandada majanduskasvu ja konkurentsivõime tõstmise meetmeid. Tänased EL-i liikmesriigid on väga erineval majanduslikul järjel ning samuti erineva kasvukiirusega ning neist tõsiasjadest tuleb lähtuda. Eesti plaanidest räägin kõne lõpuosas.

Rääkides Lissaboni strateegiast, on Euroopa Parlamendi president Josep Borell öelnud, et EL-i riigid ei peaks omavahel konkureerima, vaid liit tervikuna peaks konkureerima ülejäänud maailmaga. Ei saa sellega kuidagi nõustuda. Konkurents EL-i sees on edasiviiv jõud ning teeb liitu tervikuna tugevamaks ka globaalses konkurentsis. Üks EL-i sisemist konkurentsi soosiv vahend on kahtlemata ettevõtjasõbralik maksupoliitika, mis on täna ja peab ka tulevikus jääma iga liikmesriigi oma otsustada.

1986 a kirjutati alla Ühtne Euroopa Akt, millega pandi alus neljale ühisturu vabadusele – kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vabale liikumisele. Veel 20 aastat hiljemgi ei toimi nimetatud neli vabadust probleemideta. Nn vanade liikmesriikide piirangud tööjõu ja teenuste liikumisele võivad anda küll lühiajalist tulemust nende endi siseturu kaitsmiseks, aga pika-ajaliselt ainult suurendavad probleeme, nii konkreetses liikmesriigis kui EL-is tervikuna. Poliitiline deklaratsioon neljast ühisturu vabadusest peab väljenduma ka konkreetsetes tegudes.

Energiapoliitika

Jose Manuel Barroso, Euroopa Komisjoni presidendi, ja Andris Piebalgsi, Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku, sõnul on Euroopa energeetika jõudmas uude ajajärku. Viimase kahe aasta jooksul on gaasi- ja naftahinnad peaaegu kahekordistunud. Prognooside kohaselt suureneb Euroopa sõltuvus impordist 2030. aastaks 70 protsendini, sest süsivesinikuvarud vähenevad, kuid nõudlus suureneb ja see mõjutab ka tarnekindlust. Põhilises osas tarnitakse naftat ja gaasi El-i kolmandatest riikidest. Infrastruktuur vajab parendamist – järgmise 20 aasta jooksul on vaja investeerida 1 triljon eurot, et rahuldada prognoositavat energianõudlust ja vahetada välja vananev infrastruktuur.

Ühest küljest on EL-i positsioon tegutsemiseks soodne. Euroopal on piisavalt ostujõudu, ta on maailma suuruselt teine energiatarbija. Teisalt aga on energiakandjate müüjaks ettearvamatu Venemaa, kes oma käitumisega Ukraina ja Valgevene suhtes pidi nägijaks tegema ka viimased pimedad.

Nimelt ei olnud aastavahetuse Ukrainaga seotud gaasikriis sugugi üllatuseks Berliinist ida pool asuvaile riikidele. Venemaa on rakendanud gaasitarneid poliitilise relvana viimased viisteist aastat. Energiat kasutas Moskva aastal 1992, et karistada Baltimaid nende sõltumatu Euroopa-suundumuse pärast, kuid me ei murdunud. 1994 avaldati survet Ukrainale, et tugevdada Moskva haaret energeetiliste infrastruktuuride, seega ka Ukraina poliitika üle. Tosin aastat hiljem üritati karistada Ukrainat Kremlile ebasobiva presidendi valiku eest. Ei õnnestunud. Teises võtmes kasutab Moskva energiahooba oma truu liitlase, Valgevene diktaatori Lukašenka seisundi kindlustamiseks. See on seni õnnestunud.

Gaasitüli ajendas ka ELi oma energiapoliitikat üle vaatama. Balti riikide sõnal, et energia ost kolmandatest riikidest, eriti Venemaalt on ühteaegu nii energiapoliitiline kui välispoliitiline küsimus on rohkem kaalu, kuid kas ka piisavalt palju? Tähtis on energiaküsimuses käituda ühtse Euroopa Liiduna, hoidudes kahepoolsetest kokkulepetest.

Euroopa energiapoliitika on seni olnud lünklik ega ole suutnud ühendada eri poliitikavaldkondi ja riike. Seetõttu avaldas Euroopa Komisjon rohelise raamatu ühtse ja kooskõlastatud Euroopa energiapoliitika väljatöötamise kohta. Selle eesmärk on turvaline, jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline energeetika.

Ära ootamata EL-i ühise energiapoliitika sündi, tegid kolme Balti riigi peaministrid 27.veebruaril 2006 Leedus peaministrite ühisavalduse, mille kohaselt ehitavad Balti riikide energeetikafirmad kümne aastaga senise Ignalina tuumaelektrijaama asemele uue tuumajaama. Lepiti kokku, et uue tuumajaama projekti hakkavad võrdsetel alustel vedama Eesti Energia, Latvenergo ja Lietuvos Energija.

Peaministrid kinnitasid, et Eesti, Läti ja Leedu näevad energiapoliitikat ühtses kontekstis teiste Euroopa Liidu poliitikatega, eriti ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga. Energiavõrkude suurem integreeritus ning tootjate mitmekesisus peavad tagama olukorra, kus Balti riigid muutuvad ELi ühtse energiasüsteemi osaks ja väljuvad senisest isoleeritusest. Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipi sõnul kaalub Eesti kõiki võimalusi, kuidas paremini tagada riigi elektrienergiaga varustamist. Aastaks 2009 peab Leedu sulgema Ignalina tuumajaama viimase energiaploki ning see mõjutab kogu regiooni elektrivarustust. Eestigi peab lähiaastail Narva elektrijaamade vanad katlad sulgema ning mõtlema, mis saab edasi. Väga mõistlik on pika-ajalise energiavarustuse probleem lahendada koos Läti ja Leeduga.

Euro ja Maastrichti kriteeriumid

Kui ma oleks Vilniusesse tulnud autoga, läbi Läti, oleks ma pidanud enne teeleasumist valuutavahetuspunktis osa oma eesti kroonidest vahetama läti lattideks ja leedu littideks. Kui meil kolmel riigil oleks kasutuses euro, poleks rahavahetuse järele mingit vajadust. Loomulikult toob euro kasutuselevõtt kaasa hoopis laiema mõju kogu majandusele ja ühe reisija rahavahetusmurede lahendamine on kõige lihtsam näide euro kasulikkusest.

Kas me oleme valmis eurole üle minema?

Kui me vaatame Eesti, Läti ja Leedu riikide majandusnäitajaid – eelarve ülejääki ja laenukoormust, siis need on päris head. Eriti vanade liikmesriikidega võrreldes.

Eesti kõige suurem takistus eurole üleminekul on hinnastabiilsuse kriteerium, sest kiire majanduskasvu ja hinnatasemete ühtlustumisega käib kaasas ka kõrgem inflatsioon.

Maastrichti kriteeriumid eurotsooni liikmeks saamisel on tehtud 1992 aastal hoopis teistsuguses majandusliku arengu järgus olnud riikidele. Tänaseks on olukord tunduvalt muutunud ning seda peaks arvestama. Maastrichti kriteeriumid vajavad ülevaatamist ja individuaalse lähenemise võimaldamist. Kuidagi ei saa nõus olla, et kiire majanduskasv, madal riigivõlg ning ülejäägis riigieelarve saaksid kuidagi eurotsooni stabiilsust kõigutada.

Eesti ei pea õigeks asuda siseriiklike meetmetega (näiteks aktsiisitõusu pidurdamine, käibemaksumäära osaline alandamine jmt) inflatsiooni kunstlikult alla suruma ning selliselt majandust moonutama. Oleme küll huvitatud nii kiiresti kui võimalik liitumisest, kuid siiski lõpuni ausal moel.

Maastrichti kriteeriumid vajavad kaasajastamist, et Balti riigid saaksid liituda eurotsooniga.

Schengeniga liitumine

Schengeni lepingu eesmärk on isikute vaba liikumise tagamine Schengeni ruumis. Praktikas tähendab see, et piirikontrolli lepinguga ühinenud riikide sisepiiridel ei toimu ning sellest tulenevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi vähendatakse kompensatsioonimeetmete abil. Kompensatsioonimeetmeteks on Schengeni infosüsteem, tugevdatud kontroll välispiiridel, välismaalaste siseriiklik järelevalve, piireületav politseikoostöö, koostöö viisapoliitikas ning justiitskoostöö.

Eesti, Läti ja Leedu üheaegne kuulumine Schengeni viisaruumi on kasulik nii majanduslikult kui Schengeni viisaruumi järelevalve seisukohalt.

See, mis tavainimesele on tajutav lihtsa ja mugava piiriületusena – ei pea autot kinnigi pidama, tähendab vastavatele ametkondadele tänasest hoopis teisel tasandil tööd. On see siis politsei-või justiitskoostöö naabritega, või hoopis välismaalaste siseriiklik järelevalve – uues olukorras uutmoodi tööd mõlemad.

Schengeni lepinguga liitumine on tähtis samm, mille astumiseks oleme teinud ka palju tööd. Tänaseks võib öelda, et praktiliselt on Balti riigid Schengeni süsteemiga liitumiseks valmis ning hindamised toimuvad sel suvel. Meie tööd on lõviosas tehtud ning kui hindamine seda kinnitab, on kõik hästi. Otseselt meie käeulatusest on väljas EL-i ühiste infosüsteemide arendamine, mis lisanduvate riikide andmeid vastu suudaks võtta. Elamislubadele biomeetriliste andmete kandmine on takerdunud tehnoloogiliste lahenduste puudumise taha ning tahaks väga loota, et sama ei juhtu Balti riikide Schengeni süsteemiga liitumisega. Et infosüsteemi arendamisega jõutakse niikaugele, et uutel liitujatel on oma andmetega kuskile liituda.

Me oleme valmis liituma.

Naabruspoliitika

Schengeni lepinguga liitumine teeb EL-i sisese liikumise tunduvalt lihtsamaks, kuid samas ei tohi ta kuidagi raskendada suhtlemist kolmandate riikidega, eriti naabruspoliitika raamides.

Balti riikide julgeolekuhuvi on valdavalt ühine ning riskid lähtuvad ebastabiilsetest lähinaabritest ning rahvusvahelisest keskkonnast.

Julgeolekualane koostöö toimub alates 2004.a. NATO liikmelisuse raames. Tõhus on olnud ka kolmepoolne koostöö, eeskätt Balti mereväeeskaadri (BALTRON), ühise õhuseiresüsteemi (BALTNET) ja Kaitsekolledži (BALTDEFCOL) näol. Oluliseks tulevikuväljakutseks on iseseisev õhuruumi valve ja kontroll alates 2008. a., mida on ära märkinud Balti Ministrite Nõukogu Koostöönõukogu.[1] Balti koostöö kogemus on võimaldanud Eestil, Lätil ja Leedul aidata teisi riike, kes on läbimas samasugust teed Euro-Atlandilises integratsioonis nagu meie mõned aastad tagasi (näiteks Eesti-Gruusia kahepoolne kaitsealase koostöö lepe aastast 2001).

Balti riigid on spetsialistid EL-i lähinaabrite küsimuses. „Tänu” oma keerulisele ajaloole tunnevad Balti riigid EL liikmesmaadest ilmselt kõige paremini lähinaabruse riikide olusid ja tausta, mistõttu on olemas tõsine potentsiaal nii Euroopa Liidus vastava ekspertiisi pakkumiseks kui idapoolsete naaberriikide reformide juures nõu ja jõuga abiks olemiseks.

Balti riigid on viimastel aastatel saanud arenguabi saavatest riikidest arenguabi andvateks riikideks. Euroopa Liidu raames on meil ühiselt pakkuda kogemust demokratiseerimisest ja majandusreformidest riikidele, millega jagati Nõukogude perioodil ühist ajalugu. Nii Eesti, Läti kui Leedu ühiseks arengukoostöö partneriks saab pidada Ukrainat, lisaks peab Eesti oma olulisemateks arengukoostöö partneriteks veel Gruusiat, Albaaniat, Armeeniat, Usbekistani, Moldovat ja Venemaad. Kindlasti on meie ühiseks murelapseks ka Valgevene, kus peale nn „valimiste” toimumist tuleb jätkata tööd tsiviilühiskonna arendamise suunas. Individuaalne lähenemine, töö inimeselt inimesele aitab ära hoida uue nn Berliini müüri ehitamise Valgevene rahva ja euroopa rahvaste vahele.

Balti riigid on meie lähinaabritele eeskujuks. Meie oleme praktikas näidanud, kuidas korraldada ühiskonda ümber, teha reforme ning liikuda hea kiirusega kaasaegse tsiviilühiskonna suunas. Meil on palju kogemusi, mida jagada.

EL-i naabruspoliitika on tähtis Balti riikide jaoks, sest selle poliitika abil me suurendame endi julgeolekualaseid positsioone. Kui su üleaedne on tundmatu, kellega sa ei suhtle, ei tea sa iial, mida ta ette võib võtta. Kui sa aga temaga läbi käid, tunned sina teda ja tema sind. Nii oskad sa võimalikke konflikte ette näha ja mis kõige tähtsam – ära hoida.

Kuna teatavasti naabreid ei saa valida, on lihtsalt arukas nendega suhelda, neid lähemalt tunda.

Eesti tulevikku suunatud lahendused

Nüüd Eesti panusest ja plaanidest pikemalt.

Teatavasti Euroopa rahvastik vananeb, tööealiste arv väheneb ja ülalpeetavate arv suureneb. Sama tendents on ka Eestis. Iive on negatiivne, lapsi sünnib vähe, inimesi sureb palju ja lisaks rändavad inimesed riigist välja. Viimastel aastatel on sündivus mõnevõrra kasvanud, oma mõju on avaldanud Vanemahüvitise seadus, mille kohaselt makstakse ühele vanematest sünnituseelse sissetuleku järgi hüvitist kuni lapse 14 kuuliseks saamiseni. Kel varasem sissetulek puudus, saab hüvitist VV kehtestatud miinimumpalga ulatuses ning maksimaalne hüvitise määr võrdub hüvitise maksmisele eelnenud aasta kolmekordse keskmise palgaga. Märgitud meede on kaasa toonud keskmisest kõrgema sissetulekuga naiste sündivuse tõusu, mis on ainulaadne Euroopa riikide seas. Negatiivne iive on langenud viimase 5 aasta jooksul pea kaks korda, aga on eelmise aasta seisuga siiski 3400 inimese võrra miinuses.

Meie peaminister Andrus Ansip, kes on ka Eesti Reformierakonna esimees, on eesmärgina sõnastanud – Eesti rahva iive on vaja pöörata positiivseks. Selleks on Reformierakond välja töötanud kava töönimetuse all „Saagu meid palju ja elagem kaua”.

Toon välja mõned punktid sellest:

1. eespool märgitud vanemahüvitise edasiarendamine, pikendades maksmise perioodi 18 kuuni (lapse pooleteise aasta vanuseks saamiseni), kolmandate ja neljandate laste sünnitamise ergutamiseks soovime hakata alates kolmandast lapsest maksma vanemale pooleteise-kordset, alates neljandast lapsest aga kahekordset vanemahüvitist ja piirangu kaotamine, mis lubab lapse esimese kuue elukuu jooksul kasutada vanemahüvitist vaid emadel. Las lapsevanemad otsustavad ise, kumb lapsega koju jääb.
2. kehtestada üleriiklik nn ringiraha. Iga 7-18 aastase lapse kohta hakkab riik Reformierakonna plaani kohaselt maksma kohaliku omavalitsuse eelarvesse aastas 2000-kroonist pearaha, mida omavalitsus saab kasutada üksnes lapse spordi- või huvialaringis osalemise eest tasumiseks. Ringiraha eesmärk on hoida lapsed tänavatelt eemal, andes igale lapsele võimalus tasuta osaleda vähemalt ühes spordi- või huvialaringis.
3. Jätkuvalt on vaja hoolitseda ka vägivaldsete surmade vältimise, keskmise eluea pikenemise ning perede elukvaliteedi tõstmise eest. Seepärast tahab Reformierakond kahekordistada ka summasid HIV-, narkomaania-, alkoholismi-, suitsetamise-, liiklushuligaansuse, ebatervisliku toitumise ning väheliikuva eluviisi vastaseks teavitustööks ning karmistada järelvalvet tööohutusreeglitest kinnipidamise üle.

Ülaltoodud kava elluviimine vajab raha ehk siis tugevat majandust, kiire majanduskasvu jätkumist. Me võime öelda, et me oleme 15 aastaga saavutanud rohkem, kui mõni teine riik mitmete aastakümnetega. Aga ei ole aeg jääda loorberitele puhkama ega seada tulevikuks madalaid sihte. Reformierakonna esimees Andrus Ansip ütles 29.aprillil erakonna Üldkogul, „et me ei piirduks oma sihtides Euroopa keskmisele tasemele jõudmisega. Minu soov on, et Eesti jõuaks viie Euroopa jõukama riigi hulka. See ei juhtu aasta või paariga. Ei juhtu viie aasta ega ka kümne aastaga. Aga see ei tähenda, et me ei peaks selle eesmärgi nimel juba praegu pingutama hakkama.”

Samas me saame aru, et ega jõukus ei ole eesmärk omaette. Jõukus on tähtis, sest siis on inimeste valikuvabadused suuremad, rohkem on võimalusi elada täisväärtuslikku, stressivaba ja tervislikku elu. See omakorda tähendab pikemat eluiga ja õnnelikumaid inimesi. Jõukus tähendab rohkem võimalusi reisida ja maailma näha. Rohkem võimalusi kultuuri arendada ja sellest osa saada.

Iirimaa oli veel kümme aastat tagasi Euroopa vaesemate riikide hulgas. Praeguseks on iirlased ostujõult Euroopas teisel kohal. Nende maksukoormus on kahe kümnendi jooksul vähenenud 18% võrra. Nende majanduskasv on olnud kiire ja võimas. See on andnud võimalusi riigi jaoks hädavajalikke kulutusi suurendada, mitte kärpida – kogu sotsiaalsfäär on tänu heale maksulaekumisele saanud juurde olulisel määral lisavahendeid.

Kui Iirimaal õnnestus vaesemate hulgast jõukamate hulka end üles töötada, miks ei peaks see Eestil õnnestuma?

Selge on, et majanduskasv ei ole midagi, mis sünnib iseenesest või mis püsib ilma vähimagi pingutuseta. Praeguseks on käivitunud reaalne konkurents riikide vahel, et meelitada enda juurde need, kes majanduskasvu toodavad – ettevõtjad. Kus on siin Eesti trump?

Meie majanduskeskkond on stabiilne, aga maksukoormus kõrgevõitu. Reformierakond tahab vähendada üksikisiku tulumaksu aastaks 2015 12%ni. Tänane protsent on 23, mis langeb 1 % kaupa aastaks 2009 20 protsendini.

Stabiilse majanduskeskkonna säilitamise nimel ei taha Reformierakond muuta Eestis ettevõtetele kehtivat tulumaksusüsteemi. Reinvesteeritud kasumile peab säilima maksuvabastus. See on süsteem, tänu millele on Eestis loodud väga palju uusi töökohti ja mis on Eestisse meelitanud hulga investoreid. Sellest kergekäeline loobumine oleks suur samm tagasi.

Kui seni on Eestis kehtinud investeeritud kasumilt tulumaksuvabastus vaid ettevõtete puhul, siis Reformierakond tahab, et võrdse kohtlemise osaliseks saaksid ka eraisikust investeerijad. Säästmise ja investeerimise soodustamiseks tahame vabastada väärtpaberitelt teenitud tulu maksust, kui teenitud tulu taasinvesteeritakse 90 päeva jooksul.

Lisaks on vaja oluliselt lihtsustada ettevõtlusega seotud bürokraatiat, eriti ettevõtte loomise faasis. Ettevõte alustatuks kahe tunniga – ka sellise eesmärgi oleme me omale seadnud.

Loomulikult vajavad eelnimetatud Reformierakonna lahendused kõigepealt valijate heakskiitu, kuid me ei näe ühtegi põhjust, miks valijaile ei peaks meie pakutud lahendused sobima. Lubadused on head ja mis kõige tähtsam – nad töötavad. Ja Reformierakond on tuntud kui oma lubaduste järjekindel elluviija.

Kallid sõbrad!

Margaret Thatcher ütles 1988 aastal Brügges Euroopa Kolledzis peetud kõnes, et „Euroopa on tugevam, kui Prantsusmaa jääb Prantsusmaaks ja Suurbritannia Suurbritanniaks, igaüks oma traditsioonide ja identiteediga”. Raudse Leedi mõtet edasi arendades võib öelda, et Euroopa Liit on tugevam, kui ka Eesti jääb Eestiks, Läti Lätiks ja Leedu Leeduks. Oma keele ja kultuuriga, oma traditsioonidega ning ka oma lahendustega erinevatele probleemidele.

Kuid samas on meil palju ühist, ajaloost alates ja ühiste huvidega Euroopa Liidus lõpetades. Ühiselt oleme ka tugevamad, kui vaja asja ajada Euroopa Liidus. Olgu selleks ühisasjaks siis

ühine julgeolekuhuvi, energiapoliitika, naabruspoliitika, Schengeni lepinguga liitumine, euro kasutuselevõtt või miski muu.

Soovin kõigile jõudu olemasoleva ühisosa arendamisel ja ka uue leidmisel!

Vilniuses, 12.mail 2006 aastal konverentsil: "Balti riigid Euroopa Liidus: 2 aastast kogemusi ja väljakutseid"

 

Positiivse iibe kolm sammast

Väike rahvas peab mõtlema suurelt.   
Eelmise aasta andmed ütlevad, et kolme tuhande inimese võrra oleme oma iibega miinuses. Miinus on viimaste aastatega vähenenud pea kaks korda, aastal 2001 oli sündide ja surmade vahe 5796. Kui viimase aasta tempo jätkub, jõuame viie aastaga nulli. See aga meid ju ei rahulda. 
 
 
Rohkem sünde, vähem surmi 
 
 
Emapalga ideest sündinud ja vanemapalgana seaduseks saanud hüvitis on kindlasti sündivusele oma mõju avaldanud. Värske uuringu kohaselt on kõige suurem sündivuse kasv toimunud just kõrgepalgaliste naiste hulgas, vastupidi üldlevinud euroopalikele trendidele, kus karjäärile orienteeritud naiste puhul sündivus väheneb. 
 
Kindlasti on soodustavat mõju avaldanud ka mitmete toetuste kasv, sest tulevased lapsevanemad mõtlevad raha peale ka. Kõige muu hulgas. Samas on selge see, et ega rahaga lapsi ei osta, pigem on üldiselt kahjuks vastupidi – heaolu kasvades laste arv peredes väheneb. Probleemiks on ka tõsiasi, et üle poolte lastest (Järvamaal lausa 71%) sünnib abielus mitteolevasse perre. Samas ei saa kindlalt väita, et need lapsed oleks üksikvanemaga perre sündinud. Pigem on paljudel juhtudel tegemist pikaajalise abieluks vormistamata kooseluga. Kuna abielust tulenevad reeglid kaitsevad last rohkem, on siin mõtlemise ja lahenduste väljapakkumise koht. 
Põhitähelepanu peab aga püsima siiski meetmetel, mis soodustavad üha uute ja uute laste sündimist. 
 
Eestis on keskmine eeldatav eluiga meestel 66 ja naistel 77 aastat – need numbrid ei kannata võrdlust ELi riikidega, isegi uute liitujatega mitte. Võrreldes vanade ELi liikmesriikidega, on välditavate vigastussurmade arv meil üle nelja korra suurem.  
Alkohoolsete jookide tarbimine kasvab pidevalt. Liiklusvigastused ja -surmad, uppumised, tapmised ja enesetapud toimuvad valdavalt seoses alkoholi tarbimisega. Euroopa Liidu liikmesriikidest sureb Eestis kõige rohkem alla 14aastaseid lapsi vigastuste ja mürgistuste tõttu. 
 
Enesetapp on peamine 15–29aastaste noorte surma põhjus. Aga nad on ju alles oma parimas õpingueas?! Alkohol, tubakas, narkootikumid, HIV, AIDS – mis kõik meie noori ähvardavad. Milline on parim kaitse pealetungiva ja agressiivse elumaneeri, halbade harjumuste jmt vastu? Hea kodune kasvatus, armastavad vanemad, kel on aega lastega tegelda, ühiskonna tauniv suhtumine vägijookide, tubaka, narkootikumide tarbimisse. 
 
 
Valus teema on sisserändajad, kuid sellest ei saa mööda vaadata. Arvud ütlevad küll seda, et näiteks eelmisel aastal oli Eesti migratsioon samuti negatiivne – 400. Just nii palju inimesi lahkus Eestist rohkem kui tuli. 
 
Üldiselt aga näen siin muutusi ees. Suures osas maailmast sündivus kasvab ning ülerahvastatus on probleemiks. Meil on vastupidi. Eesti elatustase paraneb üha ning me oleme aina rohkem hästiarenenud ja toimiva Euroopa Liidu liikmesriigi moodi. Tuleb varakult end ette valmistada, teiste riikide kogemusest õppida. Mujalt tulnud inimesi ei tohiks koondada eraldi linnaosadesse või küladesse, tekitades selliselt getosid. 
 
Me räägime omal maal eesti keelt ja selles keeles peavad rääkima kõik need, kes tahavad seda maad oma koduks pidada. Asendist tulenevalt oskame ja räägime me ka teisi keeli, kuid see ei puutu asjasse. Sissetulija peab arvestama meie kohalike oludega ning vältimatult õppima ära eesti keele. 
 
 
Venemaa kiusust on kasugi 
 
 
Väikerahvana ei ole meil teist valikut, kui võtta sisserändajate assimileerimise positsioon. Ehk siis uued tulijad tulevad ja saavad juba järgmises põlvkonnas meie rahva osaks. 
Venemaa teeb praegu tõrjetööd meie eest. Pidev info rahvusvahelises meedias teistest rahvustest inimeste tagakiusamisest Eestis ja Lätis ei loo kindlasti sisserändajate jaoks sobivat fooni. Ega see väga paha olegi. Nii saame me rahulikumalt läbi arutada ja kokku leppida, keda me oma riiki ootame. Millistele tingimustele peab ta vastama, millist haridust või kvalifikatsiooni me eelistame jne. Eelkõige puudutab see just kolmandate riikide kodanikke, sest ELi üks aluspõhimõtetest on ju kodanike vaba liikumine. 
 
Eesti iive saab positiivseks muutuda kolmel sambal – sündide kasv, surmade arvu kahanemine ja positiivne sisseränne. Uusi lahendusi ja diskussiooni nende üle on vaja kõigis kolmes. 
 
 
Tõnis Kõiv
Riigikogu liige
Reformierakond

Avaldatud: Maaleht, 13.aprill 2006