Järvamaad päästma!

Tapa linnavolikogu on teinud kahele Järvamaa omavalitsusele liitumisettepaneku. See tähendab, et kui Lehtse ja Ambla vald ettepanekuga nõus on, tekib kohe järgmisena küsimus uue ühinenud omavalitsuse maakondlikust kuuluvusest.
Ma näen siin suurt ohtu Järvamaale tervikuna. Kui läheb käiku see stsenaarium, et Järvamaa servad ühinevad nende naabruses asuvate suuremate keskustega siis ongi ajaloolisel Järva maakonnal kriips peal.

Hetkel on meil maakonnas kahjuks selline olukord, kus Järvamaa asju ei aja eriti keegi. Regionaalhalduse reformi tont tuuritab ringi ning paljud on äraootavas olekus. Maavanem on puudu, kohusetäitja täidab küll kohused ära, kuid aktiivset tegevust ei ole. Järvamaa omavalitsuste liit ei ole samuti suuteline piiratud rahalise ning inimressursi tõttu maakonna asja ajama. Teeb ju sisulist tööd omavalitsusliidus jätkuvalt tegevdirektor, kel ei ole sellel kohal veel aastagi pikkust staazi. Esimees ja juhatuse liikmed on ju siiski eelkõige ühes või teises omavalitsuses ametis. Kui aga maavalitsuse tähtsus väheneb, siis tuleb üha rohkem otsustada omavalitsusliidu tasandil. Läbikaalutud ja mõeldud otsus aga põhineb tugeval eeltööl. Siit need käärid tekivad. Otsustada on vaja, aga kui eeltööd pole tehtud või on vähe tehtud, on raske seisukohale jõuda.
Kas JOL peaks Tapa linna ettepaneku suhtes seisukoha võtma?! Minu arvates jah. Kes eeltöö peaks ära tegema? Kuidas sundida vallajuhte oma igapäevatöö kõrvalt tegelema maakonna pikaajalise tulevikuga? Neile küsimustele vastajad on ju ka olemas.

Ma ei jaga Andres Jalaku optimismi, mis tundub tuginevat täitevkomitee aegsetele mälestustele ja praeguse koalitsiooni lubadusele mitte liita maakondi. Oht Järvamaale ei tulene nõukogude minevikust ega üleriiklikust koalitsioonist. Järvamaa naabrid ei teki ega kao koalitsioonide tekkimise ja kadumisega. Olen täiesti nõus Ants Käärmaga, et tuleb haarata initsiatiiv ning tegutseda. On ju Järvamaa naabrid oma soovidega olemas, mis on meil sellele vastu panna?

Erinevate inimestega tekkinud olukorrast vesteldes võiks piltlikult öelda, et praegu on see aeg, kus nii maavanem kui omavalitsusliidu esimees peaksid elama Lehtse ja/või Ambla vallas. Tõsisemalt väljendudes tuleks päevast-päeva käia inimestega kohtumas, arvutusi esitlemas, tulevikuprognooside üle vaidlemas jne.

Paide linnapeana näen mina esimese emotsiooniga, et ei Ambla ega Lehtse tervikuna ei võida Tapa linnaga liitumisest. Ambla valla jaoks on suurema teenusevalikuga linn Paide, Tapa jääb kaugele maha. Lehtse vallas on teatavasti kaks kogukonda – Lehtse ja Jäneda. Liitumisega Tapa linnaga saaks sellest kogukondade vahelisest võitlusest lahti, kui Lehtse kogukond liituks Tapaga, aga Jäneda mitte. See tooks küll kaasa ühe valla lõhenemise, kuid ega praegugi just ühtse omavalitsusega tegemist ei ole. Jäneda jaoks aga oleks minu arvates mõistlik mõelda pigem Ambla kui Aegviiduga liitumise peale. Aegviidu oma rahvastiku struktuuriga toob pikaajaliselt kaasa pigem muresid, kui neid lahendab. Liitumine Ambla vallaga (või ka Albuga?!) oleks igal juhul positiivsem. Eks Ambla valla puhul ole muidugi probleemiks, et ajalooline vallakeskus Ambla näol ei ole tänasel päeval enam sugugi ainuke tõmbekeskus vallas, Aravete on kõrvale, kui mitte ette tõusnud. Üks on selge, et sellise tuntusega koha kui Jäneda olemasolu on maakonna jaoks võtmetähtsusega. Kõik variandid nõuavad läbitöötamist, rahvaga läbiarutamist ning tänaste otsuste homse mõju välja toomist.
Murranguliste otsuste aeg on ees.

Tõnis Kõiv
Paide linnapea
Järva Teatajas 2003 a detsembris avaldatud lugu

Pöördumine EV peaministri poole

Hr Juhan Parts
EV Peaminister 26.08.2003

Kesk-Eesti regiooni loomine

Eestis on juba mitmendat aastat edukalt ellu viidud „hiilivat“ haldusreformi. Ilma üldpoliitilist otsust omamata on erinevad riigiasutused vähendanud esindatust maakondades ning koondanud oma tegevuse erineva suurusega regioonidesse. Järvamaa kui Eesti keskne maakond on selle tulemusel osutunud kõige kehvemas olukorras olevaks. Meilt on asutusi läinud nii Tallinna, Tartu, Pärnu kui Jõhvi (vt. lisa).

Paide linnast erinevate riigiasutuste keskuste äraviimine on kaasa toonud töökohtade kadumise, tarbimise vähenemise, samuti mõningate investeeringute ärajäämise. Samal ajal on inimestel kasvanud transpordikulud kaugemates punktides asjaajamise tõttu.

Eesti riik on edukas siis, kui riigi kodanikud on edukad. Kodanike edule aitab kaasa ka see, kui riigi poolt pakutav teenus on võimalikult võrdselt kättesaadav igaühele. Vaatamata väidetele, et regioonidesse koondumine ei vii teenust kodanikust kaugemale, on seda siiski juhtunud. Sageli sõltub asjaajamine otsustajast, kes aga asub ca saja kilomeetri kaugusel.

Selliselt jätkates võib keskvõimu tegevuse tulemusena Kesk-Eestist tekkida ääremaa. Riigi tasakaalustatud arengu huvides on igati mõistlik ja vajalik luua Kesk-Eesti regioon keskusega Paides. Sinna võiks kuuluda Rapla, Järva ja Viljandi maakond. Selliselt moodustuks tugev ja elujõuline regioon, mis omaks piisavat potentsiaali arenguks.
Palume Teiepoolset abi ja toetust Kesk-Eesti ja Paide edasise arengu tagamiseks.

Lugupidamisega

Andres Taimla
ERE Järva MKO juht

Veljo Tammik
ÜVE RP Järvamaa piirkonna esimees

Ants Käärma
ERL Järva mk org esimees

Tõnis Kõiv
050-65300
Vabariigi Valitsuse väljasõiduistungil peaministrile üleantud pöördumine

VV väljasõiduistung Paides 2003

Lugupeetud Härra peaminister,
Austatud ministrid,
Kallid külalised

Täna on Järvamaal ajalooline päev. Eesti Vabariigi valitsus pidas oma väljasõiduistungi. Viimati oli Paides Mart Siimanni juhitud valitsus ja seda 24.märtsil 1998.a. Rohkem kui 5 aastat tagasi. Leidsin sellekohase märke oma tolleaegsest märkmikust. Eks nii mõnigi asi on nüüd teistmoodi kui siis oli.
Järvamaalased on valitsuse istungist oodanud palju. Ministritele kava ettevalmistamisel oli mitmeid ettepanekuid, probleeme ja muresid, kuid ka rõõme, millest rääkida, mida tutvustada.
Küll pakuti täna ministritele nii tühjaks jäänud algkooli maja kui töötavat toimetulekukooli, kurdeti maaharimise muresid veekaitsealal ja uuriti vanemapalga saamise võimalusi. Värvitud said mänguväljakud ning loodetavasti selgemaks kutsehariduse tulevik. Üks suur mure sai lahendatud aga isegi enne ministrite tulekut. Nimelt oli Järvamaal oht saada ühendatud idaga. Meie jõupingutused viisid aga sihile ning me siiski pääsesime lääne koosseisu. Kas ei kõla sümboolselt – Järvamaa ei taha itta vaid läände. Jutt on tulevasest politseiprefektuurist.
Meie ettevalmistused seoses väljasõiduistungiga kandsid ühtainust eesmärki- et sellest tekiks maksimaalne kasu.

Järvamaal läheb üldiselt hästi. Kuigi koolides õpilaste arv väheneb (nii nagu kogu Eestiski), on siiski meeldivalt palju olümpiaadidel edukalt osalejaid, riigieksamite alusel on näiteks Paide linna koolides tulemused kaugelt üle keskmise. Sportlased toovad medaleid nii Eestist kui kaugemaltki, ärimehed müüvad oma kaupa nii Euroopas kui Ameerikas. Põllumehed harivad maad ja töötlevad üheskoos toodangutki. Elu areneb.

Inimesed on saanud juba päris mitu aastat vabalt omi asju ajada, oma tuleviku eest hoolt kanda.
Kui kõige selle juures teeb meile muret see, et keskvõimu asutused, otsustajad kipuvad meist kaugenema – küll Tallinnasse ja Tartusse, aga ka Pärnusse ja Jõhvi. Niimoodi kaovad töökohad ja tarbijad, kuid mis veelgi olulisem. Selliselt väheneb ühe piirkonna osatähtsus, olulisus, atraktiivsus. Kolme võimul oleva erakonna maakonnaorganisatsioonide juhid on allkirjastanud pöördumise peaministri poole, mis on mul au siinjuures üle anda. Selle sisu väljendab muret Paide, Järvamaa kui laiemalt Kesk-Eesti tuleviku pärast.

Eesti riik on edukas siis, kui riigi kodanikud on edukad. Kodanike edule aitab kaasa ka see, kui riigi poolt pakutav teenus on võimalikult võrdselt kättesaadav igaühele. Vaatamata väidetele, et regioonidesse koondumine ei vii teenust kodanikust kaugemale, on seda siiski juhtunud. Sageli sõltub asjaajamine otsustajast, kes aga asub ca saja kilomeetri kaugusel. Ka kõige kaugeleulatuvam standardiseerimine ja/või e-teenuste tormiline areng ei võta ära inimliku otsustamise taset ega vajadust selle järele.
Võimaliku regionaalhalduse reformi taustal muutub veelgi olulisemaks riigi erinevate osade toetamine seal asetsevate asutuste, teenuste pakkujate kaudu. Riigi kui tööandja rolli vähenemisest tingitud koorem peab samuti jaotuma võimalikult ühtlaselt. Nii geograafiliselt kui ajaliselt.

Riigi tasakaalustatud arengu huvides on igati mõistlik ja vajalik luua Kesk-Eesti regioon keskusega Paides. Sinna võiks kuuluda Rapla, Järva ja Viljandi maakond. Selliselt moodustuks tugev ja elujõuline kooslus, mis omaks piisavat potentsiaali arenguks ja mis tasakaalustaks Eesti erinevaid osi. Regioonidevahelised ebavõrdsused väheneksid.

Lugupeetud külalised!

Täna õhtul, just siin ja praegu on teil võimalus nautida maitsvaid sööke ja jooke klassikalise köögiga Paide restoranis. Vaadake seda lage, neid lampe ja mõelge sellele, et sugugi mitte kõik vana ei ole uueks tegemist väärt. Vaadake siit akendest välja kaunile keskväljakule, millesarnast Eestis on raske kui mitte võimatu leida. Vabariigi Presidendi autasu muudab ta lausa unikaalseks. 30.septembril 712. aastaseks saav linn haub juba plaane linna kaheksasajanda juubeli tähistamiseks.
Soovin, et meie riiki juhtival valitsusel jätkuks plaane nii lähikuudeks kui aastateks ning ideid aastakümneteks.

Soovin teile meeldejäävat õhtut.
Linnapea Tõnis Kõiv´u kõne Vabariigi Valitsuse väljasõiduistungi päeva lõpus antud õhtusöögil Paide restoranis.

Euroliidu sidususpoliitika tulevik

Euroopa liidus käib arutelu selle üle, milline peaks olema regionaalpoliitika peale aastat 2006. Meie oleme selleks ajaks samuti liidu liikmed ning  seetõttu tuleb juba täna Eestis mõelda sellele, mis hakkab toimuma kolme aasta pärast. 2003 a mai alguses toimus EL nõuandva staatusega organi, Regioonide Komitee korraldatud konverents tuleviku ühtekuuluvuspoliitika teemal. Tuntud messilinna Leipzigisse oli kokku kogunenud üle 500 esindaja nii liikmes- kui peatselt astuvatest riikidest. Arutelu toimus nii töötubades kui mitteametlikes vestlustes kogu konverentsi ajal. Konverentsi lõppdeklaratsioonis leidsid kajastamist küll vähesed kohapeal arutatud mõtted ja ettepanekud, kuid mõttevahetus oli siiski oluline.
Millest siis räägiti?
 
Uute riikide lisandumine sunnib mitmeid seniseid seisukohti ümber vaatama. Laienemise tulemusel lõhed Euroopa sees suurenevad, sest praegu kõige vaesem riik ei ole seda enam peale liitumist. See on küll mehaaniline muutus, kuid seda enam seab see ootusi uuele ühtekuuluvuspoliitikale.
Üks oluline tähis uue regionaalpoliitika loomisel oli Leipzigi konverents, kus vastu võetud põhimõtteid alljärgnevalt tutvustan. Konverentsil osalesid lisaks liikmesriikidele ka kandidaatriikide esindajad.
Konverentsi tulemusel vastu võetud lõppdeklaratsioon sisaldab kuut põhiprintsiipi, millest peaks lähtuma ühtekuuluvus-ja regionaalpoliitika reformimisel.
Esimene neist väljendab soovi püüelda ühenduse kui terviku tõelise regionaalarengu ja sidususpoliitika poole.
Teisena rõhutatakse, et arvesse tuleb võtta laienenud Euroopa arengusituatsiooni ning teha seda koostöös regionaalsete ja kohalike valitsustega lihtsalt, võrreldavalt ja läbipaistvalt.
Kolmandaks märgitakse, et regioonid ja kohalikud omavalitsused on väga sobivad tasemed regionaal-ja sidususpoliitika otsuste vastuvõtmiseks kui eelnimetatud poliitikate elluviimiseks. Regionaal-ja kohalikud valitsused peavad saama veelgi rohkem kaasatud, nende häält kuulatud ja vastutust suurendatud.
Lisada territoriaalne dimensioon majandusliku ja sotsiaalse sidususe kõrvale. Ainult selliselt saab arvestada liitumise järel ilmnevaid erinevusi territooriumide sees ja vahel. Siinjuures peab regionaalpoliitika olema koordineeritud ka teiste sektoraalpoliitikatega.
Viiendaks ei tohi koordinatsiooni käigus ära unustada territooriumide jätkusuutliku arengu ja tasakaalustatud konkurentsivõime printsiipe.
Kuuendaks märgitakse, et summad Ühenduse eelarvest regionaalpoliitikale võivad peale 2006.a. vajada lisa tulenevalt laienemisest ning globaliseerumise ebavõrdsest territoriaalsest mõjust.
 
Lisaks sellele rõhutatakse, et tuleviku regionaal-ja sidususpoliitika väljatöötamisel on olulised neli järgmist elementi:
  1. regioonid, kes on tihedas koostöös oma linnadega peavad olema väga otseselt seotud eesmärkide seadmisega, Ühenduse raha manageerimise ja tulemuste jälgimisega. Selleks tuleks sõlmida vastav kolmepoolne lepe Euroopa Komisjoni, liikmesriigi ja regiooni vahel.
  2. Regioonide positsioon peab olema selles leppes kui võrdne teistega, omades kasvavat rolli Ühenduse poliitika täideviimisel ning mõjuvõimu regionaalarengus.
  3. on vaja ühtlustada olemasolevate struktuurifondide reeglid, lüües ühe ühtse reeglistiku või lausa üheainsa fondi programmi tarbeks.
  4. struktuurifondide reeglistikke tuleb lihtsustada tarbetute kontrollimiste ärahoidmiseks, samuti tuleb paindlikumaks muuta maksete liikumise protseduure.
 
Tõnis Kõivu märkmed EL-i Regioonide Komitee Leipzigi konverentsilt mais, 2003.

Omavalitsuste tähtsus aina suureneb

Viimaste nädalate uudiste taustal kõlab pealkirjas väljendatu pigem kui lootus, mitte kui tegelikkus. Kui me aga laiemalt omavalitsuste ja keskvõimu suhteid vaatleme, tuleb omavalitsuste tähtsuse suurenemine välja küll.
 
Teatavasti on maakonna tasand üks võimalikest kohtadest, kus põrkuvad riigi ja omavalitsuste huvid. Maakonnas on tavaliselt kaks institutsiooni – keskvõimu esindaja Maavanem ja omavalitsuste ühishuvide esindaja omavalitsuste liit. Mida tugevamaks muutuvad omavalitsused ja nende liit, seda rohkem tahavad nad maakonna asjades kaasa rääkida. Mida aasta edasi, seda selgemaks saab, et tegelikult ei ole Maavanemal maakonna arendamiseks enam mingeid erilisi hoobasid jäänud. Maakonna tasandil jaotatav investeeringuraha on läinud, üha vähem arvestatakse maavanemate ettepanekutega ka kultuuri-ja haridusinvesteeringute tegemisel. Nn. arendusraha suurus on samuti sedavõrd pisuke, et sellega midagi rohkemat kui mõned trükised vmt välja anda ei jagu. Õpetajate palgaraha on poolikult küll kuid siiski omavalitsustele üle antud. Maavanema reservi palgaraha osas jagatakse ühiselt omavalitsusliiduga. Ühistranspordi korraldamine peaks igal pool Eestis olema maavanemate haldusest üle viidud ühistranspordikeskuste süsteemile. Tegelikkuses see protsess veel käib, kuid eks ole seda võimalik ka mõista kuulates Viljandi maavanema sõnu seaduse muutmise vajadusest ja selle funktsiooni maavanematele tagastamisest. Kes siis võimust tahab ilma jääda? Ülaltoodud näited ilmestavad seda, et tasahilju kuid kindlalt mindud maavanematelt omavalitsustele kohustuste üleandmise suunas. Põhimõte selles, et maavanem on riigi keskvõimu kõrgeim esindaja kohapeal, kelle põhiliselt funktsiooniks on kontroll ja järelevalve keskvõimu õigusaktide täitmise üle. Kohalikud omavalitsused üheskoos ehk maakondlik omavalitsusliit peab aga ära tegema kõik ülejäänu, mis kohaliku elu arendamiseks vajalik on.
 
Nüüd võivad kostuda pessimistide hääled, mis hüüavad omavalitsusliitude nõrkusest ja kokkulepete võimatusest ning vähesest huvist ühistöö vastu. Võib-olla tõesti on siin või seal Eestimaal ka sedalaadi probleeme, kuid üldreeglina ei ole minu arvates maakonna kui terviku arendamisel omavalitsuste ühistööle alternatiivi.
Liidu liikmetel – kohalikel omavalitsustel on tegevusteks ühistes huvides olemas vajalikud ressursid, neil on ka ühine huvi maakonna arendamiseks, sest ei saa ju ühel minna hästi, kui teine kõrval kiratseb. Kui ühes maakonnas üldse on kellelgi raha ja võimu arenduseks siis on selleks kohalikud omavalitsused.
 
Riigikogus hiljaaegu vastuvõetud liitude seadus lõpuks ometi ka seadustab nii maakondlikud kui üleriigilised liidud. Seni tegutseti lihtsalt mittetulundusühingute seaduse alusel, omamata erisusi, mis on tegelikult ju kogu aeg olemas olnud. Vastuvõetud seadus lubab maakondlikel liitudel senisest veelgi julgemini ette võtta maakonnas elu arendamise samme, sõlmida lepinguid riigiga funktsioonide ülevõtmiseks jne. Ühest küljest on see oivaline võimalus, teisest küljest jällegi raske kohustus. Seaduse kohaselt peaks lähitulevikus korrastuma üleriigilised liidud. Praegusest kolmest liidust peaks alles jääma Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit. Nii nagu nimedestki aru saada, ühendab esimene linnu ja teine valdu. Arusaamatu liikmelisuse ja volitustega omavalitsusliitude ühenduse kadumisega tekib selge ja korrektne olukord, mis annab alust loota ka tulemuslikumale kohalike omavalitsuste seisukohtade kujundamisele ja kaitsmisele.  
 
Suund on aga väga õige. Ei ole olemas mingit müstilist riiki, kus on üksikud targad keskvõimu esindajad ja kari rumalaid käsutäitjaid omavalitsustest. On hoopis selline riik, mille esimene esindaja inimese jaoks on kohalik omavalitsus, mille elu kujundavad ja korraldavad pea kõik aktiivsed inimesed väga mitmetel tasanditel, sh. on eriti oluline linna-valla tasand, seejärel maakonna tasand ja alles siis üleriiklik. Viimatikirjeldatu on minu nägemust mööda demokraatlik riik, kodanike riik.
 
Sellises riigis on tublid ja edukad inimesed igas linnas-vallas, nad juhivad ja arendavad kohalikku elu, suheldes ning võisteldes naabritega lähemalt ja kaugemalt, omades partneromavalitsusi vähemalt igas Põhjamaa riigis ja on võimelised kokku leppima ühises tegutsemises maakonna tasandil. Partnerlus keskvõimuga toimub vastastikku austuse põhimõttel. Mõlemad pooled teadvustavad, et neil on omad huvid ja nende elluviimine on kõige mõistlikum kokkuleppe teel.
 
Loodetavasti astub valitsus seda teed ka maakondlike arenguorganisatsioonide kontseptsiooni otsustamisel, andes loodavate sihtasutuste asutajaõigused eelistusena kohalike omavalitsuste maakondlikele liitudele. Just selliselt võib loota, et Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistamine saab toimuma kohalike omavalitsuste pingelises töös. Andes neile loodavas sihtasutuses juhtpositsiooni, võtavad nad koos sellega ka vastutuse ettevalmistuse toimumise eest. Kui töö saab hästi tehtud, tuleb selle eest ka tasu. Euroopa Liidu abiraha liigub enamasti omavalitsusse ehk lahendab kohaliku elu probleeme. Seetõttu on ju täiesti loomulik, et kohalikud inimesed omavalitsuste volikogudest ja valitsustest üheskoos omavalitsuste liidus kohe protsessi alguses kaasatud on.
 
Artikli algusesse tagasi tulles tasub lihtsalt öelda, et eks erandid kinnitavad reeglit. Mis on aga erandiks ja mis reegliks, eks seda näitab aeg.
 
 
Tõnis Kõiv
Paide linnapea
Järvamaa Omavalitsusliidu esimees aastatel 1999-2002
2002 a november