Koigi-Päinurme tee korda!

Maanteeameti juhilt 09.oktoobril saabunud vastus
Riigikogu liige hr. Tõnis Kõiv
Lossi plats 1a
15165 Tallinn
Sama:
Järva Maavalitsus, hr Üllar Vahtramäe
Majandus-ja Kommunikatsiooniministeerium,
hr. Edgar Savisaar

Koigi-Päinurme teest

Lugupeetud Riigikogu liige härra Kõiv

T-15162 Koigi-Päinurme maantee on kergkattega tolmuvaba tee kogu pikkuses s.o. km 0,0 – 15,3. Tee on rahuldavas korras ja normaalselt sõidetav, välja arvatud kevadine teede lagunemise aeg, kui tee lagunemise vältimiseks kasutatakse koormuspiirangut. Koormuspiirangu kehtestamine sõltub ilmastikust ning tavaliselt kestab see aprilli algusest 5-10.maini s.o. 1,5 kuud. Erandkorras on kohalikele ettevõtjatele väljastatud erilube, mis võimaldavad teostada vedusid koormuspiiranguga teedel. Seni kuni tee pole ümberehitatud, tuleb seda praktikat ka edaspidi jätkata. Et vähendada raskeveoste osakaalu kevadeti teede lagunemise ajal, peaksid ettevõtjad varem tooraine varusid suurendama. Valmistoodangu väljaveoks ja tehnoloogisteks vedudeks väljastab Põhja Regionaalne Maanteeamet koormuspiiranguga teel liiklemiseks erilubasid ka tulevikus.

Tööde planeerimisel ja objektide valikul lähtume Vabariigi Valitsuse 31.05.2006 korraldusega nr.323 kinnitatud Teehoiukavast aastateks 2006-2009. Teehoiukava objektid ja nende ehitusjärjekord on üldjuhul kooskõlastatud maavalitsustega. Tänaseks on selgunud ka tõsiasi, et Teehoiukava koostamiseks antud võimalikku finantseerimise summat on aktsiisi laekumiste prognoosi vähendamise tulemusel Rahandusministeeriumi poolt 2007 aastaks vähendatud ca 230 miljoni krooni võrra.

Koigi-Päinurme tee remonti ei ole nimetatud teehoiukavasse lülitatud. Kiiremas korras (2007.a.) Koigi-Päinurme tee kapitaalremondi teostamiseks (orienteeruv maksumus 12-14 mlj kr) tuleb loobuda mõnest teisest Järva maakonna objektist või vähendada mõne suurema objekti maksumust. Nimetatud juhul peaksime loobuma T-15155 Peetri-Roosna-Alliku teele tolmuvaba katte ehitusest või vähendama T-5 Pärnu-Paide-Rakvere lõigu Türi-Reopalu ehitusmahtu ja maksumust. Selleks tuleb vastav otsus vastu võtta koos Järva Maavanema ja Järvamaa Omavalitsuste Liiduga, kes on Teehoiukava objektide pingerea kooskõlastanud. Teisi suuremaid objekte 2007.a. Järvamaale planeeritud ei ole. Kui me ühiselt nii otsustame, siis on võimalik 2007.a. Koigi-Päinurme tee rekonstrueerida ning edaspidi pole vaja koormuspiiranguid rakendada.

Kuna kriitilises seisundis kevadisi koormuspiiranguid nõudvaid analoogseid objekte esineb kõigis maakondades, siis ei ole võimalik nimetatud tee remonti teostada mõne teise maakonna objektide arvel.

Kui muid lahendusi pole võimalik leida, tellib Põhja Regionaalne Maanteeamet 2007.aastal Koigi-Päinurme tee kõige nõrgemate lõikude remondi (3 lõiku, kokku 950 meetrit), kuid see saab olla ajutine lahendus paariks aastaks.

Lugupidamisega

Riho Sõrmus

Peadirektor

Postitatud 11.oktoober 2006

Majandus-ja kommunikatsiooniministrile 26.septembril saadetud kiri

Lp Edgar Savisaar

Majandus-ja Kommunikatsiooniministeerium

Koigi-Päinurme maanteest

Järvamaal asub ca 1200 elanikuga Koigi vald. Üks suurematest küladest on maakonna piiril asuv Päinurme küla, kus elab 226 inimest. Nõukogude ajal oli küla põhiline tööandja Kiire kolhoos ja Päinurme Eriinternaatkool. Taasiseseisvuse järgsetel aastatel on põllumajanduslik tootmine ümber korraldunud ning tootmisega tegeleb Veskimäe AS. Jätkuvalt töötab Päinurme Eriinternaatkool. Viimastel aastatel on külaelule uut hinge sisse puhumas ettevõtlus. Uusi töökohti on loonud just eriti puidu töötlemisega seotud ettevõtted:

Marrek Puit OÜ (töötajaid kokku 15), Assiku Puit OÜ (töötajaid kokku 7) ja Rello House OÜ (töötajaid kokku 10).

Ettevõtluse areng kaugemal suurematest keskustest on niikuinii raskendatud. Tööjõudu on vähe, infrastruktuur ebapiisav, transpordikulud suured jne. Ettevõtja, kes ebasoodsamates tingimustes siiski ettevõtte loob ning lisaväärtust looma hakkab, on tunnustamist väärt.

Päinurme küla ettevõtjate jaoks on suureks takistuseks Koigi-Päinurme maantee kehv seisukord. Maanteeamet kehtestab kevadisel teedelagunemise perioodil teljekoormuse piirangu teed läbivatele sõidukitele. Piirangu pikkus on tavaliselt kaks, kolm kuud ja see sõltub põhiliselt ilmast. Ettevõtjal ei ole võimalik ette planeerida, millal täpselt koormuspiirangut rakendatakse. Igapäevatöös on transporti pidevalt vaja. Autodega toimetatakse kohale tooraine ning samuti viiakse minema toodang.

Lahenduseks ei ole ka lubade andmine. Ettevõtted töötavad paindlikult, tihtipeale ka 24 tundi ööpäevas, kuid luba saab väga limiteeritud kogustes ja sedagi vaid loa andja tööajal. Probleem on veelgi pikemalt lahti kirjutatud Assiku Puit OÜ 24.mai 2006 kirjas Järva maavanemale ja Maanteeameti peadirektorile (lisa 1).

Koigi-Päinurme maantee kehv seisukord ei ole tekkinud sugugi mitte maantee ehitusest saadik. Kohalike hinnangul on tee olukord halvenenud just viimastel aastatel, kui teetammi kõrval asuvad kraavid on kinni kasvanud. Väidetavalt ei ole viimased 15 aastat kraave puhastatud.

Kindlasti ei ole kohalikud inimesed maantee remondivajaduse-ja viiside osas paremad spetsialistid kui Maanteeameti töötajad, kuid ühest saavad kohalikud aru küll. Mittemidagitegemine lahendusele lähemale ei vii. Mingit kasu ei ole Päinurme küla inimestele teadmisest, et kuni aastani 2009 hoiab Maanteeamet Koigi-Päinurme tee seisukorra stabiilse (vt Maanteeameti vastus 15.06.2006, nr11.1-1/1298, lisa 2).

Teen ettepaneku seada eesmärgiks Päinurme küla elujõulisus, töökohtade säilimine ja ettevõtluse arenemine. Eesmärgi saavutamiseks ei ole ainuke tee Koigi-Päinurme teed kapitaalne remont. Piisab täiesti kui tee muuta aastaringselt kasutatavaks ettevõtluse jaoks vajalikes tingimustes, st ilma koormuspiiranguta. Väidetavalt piisab teetammi hooldustöödest ja viie kõige hullema teelõigu remondist.

Maanteeameti jaoks võib olla tülikas ja ebamugav hakata remontima tulevikus kapitaalremonti vajava tee lõike, aga elu vajab elamist kohe praegu, mitte kunagi tulevikus. Kindlasti ei ole Koigi-Päinurme tee remontimise puhul tegemist mahavisatud rahaga. Kogu selle aja, mil konkreetne teelõik kapitaalremonti ootab, peavad inimesed edasi elama, ettevõtted töötama, elu käima. Umbmäärane lubadus kunagi tulevikus tee kapitaalset ära remontida ei ole lahendus.

Lugupeetud härra minister!

Palun Teil üle vaadata Maanteeameti plaanid ja võimalused Koigi-Päinurme tee parandamise osas ning korraldada nimetatud tee hädapärane parandamine ilma koormuspiiranguta kasutamiseks juba 2007 aastal.

Lugupidamisega

Tõnis Kõiv

Riigikogu liige

Järva-Viljandimaalt valitud

Postitatud 28.sept 2006

Kanapõtrade aeg Eesti poliitikas jätkub

Kaks parteiliitu vaevlevad identiteedikriisis

Kui kaks parteid moodustavad omavahel mingit sorti püsivama liidu, siis enamasti ikka seetõttu, et üksi ja omaette jääb neil jõudu väheseks. Koostöövõime voorusi võib liitumise juures kiita kui kõrgele tahes, tegelikult tähendab see tõsiasja tunnistamist, et erakond üksi on mingi asja ajamiseks liiga nõrk.

Eestis on lähenevate valimiste eel seda tunnistanud tervelt neli parlamendierakonda kuuest.

Algul lõid leivad ühte kappi Isamaaliit ja Res Publica. Pole kahtlustki, et Res Publica „äraostmatute” jaoks – alates Partsist ja lõpetades Veskimäega oli see napp pääsemine kindlast poliitilisest surmast. Aga ka Isamaaliidu masinavärk on erinevalt äraostmatute omast üsna ajast ja arust ning vajaks moodsamaks kujundamist. Ilmselt  ei kannatanud nooremad ja ambitsioonikamad isamaaliitlased seda saamatust enam pealt vaadata. Täna ongi võim ühenderakonna sees üsna kiiresti libisemas Res Publica tõhusama aparaadi kätte. Isamaaliidu peasekretärist on tehtud tühipaljas kontori haldusdirektor.

Oma nõrkust parlamendivalimiste eel on tunnistanud ka Keskerakond ja Rahvaliit. KERA nime ja Keskerakonna programmi kandva dokumendi sünni põhjuseks oli kummagi erakonna hirm jääda pärast kevadisi valimisi valitsusest välja ja võimust ilma. Hirm, et üks võetakse koalitsiooni ja teine jäetakse välja. Häbistav kaotus presidendivalimistel näitab, et isegi sellisest liidust ei pruugi piisata kui programm (seekord Arnold Rüütel) on nõrk ja rahvas seda ei toeta. KERA leppes toodud tagurliku majandus- ja välispoliitilise programmi propageerimise puhul võib kevadel korduda sügisene tulemus ehk siis kaotus ja opositsiooni jäämine. 

Ehkki vormiliselt on pilt justkui lihtsamaks muutunud, ei ole parteimaastik nende liitumiste tulemusena tänaseks sugugi selgem. Sisuliselt on lavale jäänud neli erakonda – Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakonna liit Rahvaliiduga.

Sisulisest selgusest ehk selgest programmist võib sealjuures rääkida vaid Reformierakonna puhul ja mööndustega ka Keskerakonna/Rahvaliidu moodustise puhul. Need kaks jõudu on oma valimisprogramme otsast avalikuks teinud. Reformierakond on välja käinud esialgsed teesid nii majandus-, pere-, haridus- kui ka eesti keele kaitse poliitika vallas (igaüks võib nendega tutvuda reformierakonna kodulehel www.reform.ee). Keskerakonna liidu teesid on kirjas KERA leppes. Sotsiaaldemokraatidelt ega Isamaa ja Res Publica Liidult pole aga seni mingeid sisulisi lubadusi kuulda olnud.

Mida on Reformierakonnal neist liitudest oodata? Aus vastus on, et me ei tea veel. Ega keegi ei tea veel.

Nelja peaga lohe

Eriti veidraks on asjad läinud Isamaa ja Res Publica Liidus. Kui liitumise ajal tekkis moodustis, millel oli kaks pead (Veskimägi ja Lukas) ja mida ma selle segase olemuse tõttu kanapõdraks nimetasin ( http://www.toniskoiv.ee/veb/?id=38), siis nüüdseks on päid juurdegi kasvamas. Lisandumas on kahe peaministri kandidaadi pead, nende kõrval jäävad märtsini kõrvuti pukki ka kaks esimeest. Neli erinevat meest ühte erakonda juhtimas, see on nagu nelja peaga lohe. Kas saab veel segasemaks minna?

Me ei tea siiani, mis loom see Isamaa ja Res Publica Liit siis õieti on? Kui ta on Aaviksoo nägu, siis on ta rohkem Partsi esimese tulemise ja Res Publica nägu. Aaviksoo jutt on üsna sarnane sellele, mida Parts rääkis kolm aastat tagasi. Ajalugu kordub enamasti farsina, aga küllap leidub neidki, kes ka nüüd neid lubadusi puhta kullana võtavad.

Kui Laari nägu, siis Eesti rahvas teab kahte sorti Laari. Üks oli majandusasjadest eemale hoidev „las-minna”-stiilis peaminister, kes laskis oma ministritel rahulikult toimetada. Rahandusminister Kranich sai  teha Eestile ühetaolise tulumaksu, Reformierakond kaotada ettevõtte tulumaksu ning Kallas ja Nestor läbi viia eduka pensionireformi. Teine Laar on see rahvasuus Lapsiku Luiskajana tuntud Laar, kes jäi vahele piinliku vassimisega nii rublamüügi ja Iisraeli relvatehingu asjaolude selgitamisel kui ka ühe kolleegi pildi pihta tulistamisega.

Kumb Laar asub Isamaa ja Res Publica etteotsa ja mis sest parteist saab, pole praegu teada. Natuke murelikuks teeb, et tema suurimateks toetajateks ja lähimateks nõuandjateks on saanud Res Publica langenud liidrid Parts, Vaher ja Raudne, kes olid omal ajal ka selle Res Publica liini eestvedajad, kes eelistas Tallinnas Savisaart Reformierakonnale.  

Kaua KERA kestab?

Segane on seis ka KERA liiduga. Pole nimelt teada, kui kaua see vähemalt neljaks ja pooleks aastaks pühalikult sõlmitud liit tegelikult püsib. Kui Keskerakond tahaks Rahvaliitu pehmes surmaembuses hoida ilmselt igavesti, siis Rahvaliidu poolelt kostub järjest rohkem soovi minna leppe reetmise teed. Reiljan pingutab kõvasti, et Savisaart Rüütli kaotuses süüdlaseks teha ja leppest lahti saada. Talle on ilmselt selgeks saamas, et leping oli viga. Reiljan langetas Rahvaliidu teisejärguliste erakondade rivvi, kel iseseisvad ambitsioonid puuduvad. Sealt uuesti esiritta trügida on väga raske. Savisaar aga ei taha leppega seoses midagi teha, sest talle leping sobib. Kui aga Reiljan leppest lahti ei saa, lähevad tema erakonnas lood keeruliseks. Need rahvaliitlased, kes keskerakonnaga liituda ei taha, võivad lihtsalt laiali joosta.

Ega Rahvaliidu valikud kiita ole, aga nagu ütleb Eesti filmiklassikas terve talupojamõistus aluspükse üles riputavale Johnile: „seep see on kui omal õigel ajal aru peas ei ole”.

Uuel poliitikasügisel igavuse üle kurta ei saa. Õnneks või kahjuks ei ole selles maailmas peale Reformierakonna midagi kindlat.

 

Tõnis Kõiv
Reformierakond

 

Postitatud 3.oktoobril 2006

Avaldatud erinevate pealkirjade all: Põhjarannik, 7.oktoober 2006; Severnoje Poberezje, 7. oktoober 2006; Harjumaa, 7.oktoober 2006; Vali Uudised, 11.oktoober 2006; Pärnu Postimees, 13.oktoober 2006. ; Koit, 14.oktoober 2006; Hiiu Leht, 17.oktoober 2006.

Vaba Eesti astus pika sammu edasi

Väga tabavalt on kõrvaltvaatajatest naaberriikide ajakirjanikud iseloomustanud Toomas Hendrik Ilvese valimist Eesti presidendiks – Eesti liikus lõplikult uude ajastusse. Nii ta on. Rüütel on siiski eelmise ajastu märgi kandja.

Olen viimastel kuudel inimestega kohtudes pidevalt rääkinud, et Arnold Rüütel on igati välja teeninud õiguse puhkuseks, pensionile minekuks. Kõige rohkem oli see Rahvaliidu ja Keskerakonna juhtide tahe, et tuleb uuesti kandideerida. Vastumeelselt nõustus kandideerimisega Rüütel ise ning perekond jäigi tal lõpuni teist meelt. Ilma kandideerimiseta ei oleks keegi hakanud välja tooma Rüütli nõukogude aegse tegevuse erinevaid tahke ning president oleks saanud pensionile hoopis väärikamalt. Reiljani ja Savisaare nõudel ta seda teha ei saanud. Seega ei ole Ilvese võit Rüütli kaotus, pigem vastupidi. Ka Rüütel võitis. Tema saab nüüd rahulikult pensionipõlve hakata pidama.

Ilvesel on aga ees suur töö. Rahvas on andnud talle suure poolehoiu ning valijamehed on ta ära valinud. Järgmised presidendi poolt astutavad sammud on väga tähtsad. Järgmise aasta märtsis toimuvad parlamendivalimised muudavad olukorda vaid keerulisemaks. Üks Ilvese presidendiks saamisega seonduv lootus on, et inimeste hirm võimu ees peaks taanduma. Ühes euroopalikus riigis ei pea tavakodanik ega ka riigiametnik kartma välja öelda oma arvamust. President saab häirekella lüüa, kui edaspidigi toimuvad demokraatlikku ühiskonda sobimatud tegevused nagu näiteks kellegi tuludeklaratsiooni vaatamine.

Mul on kahju, et osa Järvamaa valijameestest siiani ei julge öelda, kelle poolt nad Estonias oma hääle andsid. Kas on põhjuseks, et nad kardavad pahandada keskerakonda? Kui saadakse teada, et hääletati Ilvese poolt, siis äkki ei saagi omavalitsus lubatud lisaraha riigieelarvest. Või on hoopis pelg, et võidakse hakata muud moodi taga kiusama.
Vabas Eestis ei tohiks inimestel olla selliseid hirme. Soovitan keskerakonnal ja rahvaliidul maha matta mõte „mittekuulekate” omavalitsuste rahataotluste kõrvaletõrjumisest jmt käitumisest. Kedagi ei tohi karistada tema meelsuse pärast. Mitte ühegi omavalitsuse rahataotlust ei tohi ainult sellepärast toetada, et nad Rüütlit lubasid valida. Samuti ei tohi Ilvese valimise pärast rahataotlus rahuldamata jääda. Riigi rahaga hääli ei osta!

Nüüd on möödas see aeg, kus presidendilt saab ordeni sinimustvalge lipu mahakiskuja. Presidendivalimised tõid päevakorda jälle nõukogude aja teema. Kes siis kus positsioonil oli ja mida tegi. Eks 2006 aastal tuleks ikka rohkem seda vaadata, kas inimene on ka muutunud. Kas ta ajab ikka sama joru mis tollal või on 15 taasiseseisvunud Eestis elatud aastat väärtushinnanguid muutnud.

On Järvamaalgi endiste aegade hõngu. Kunagine Järvamaa esikommunist juhib omavalitsuste liitu vägagi endisaegsetel meetoditel. Kes ei ole tema poolt, loeb ta enda vaenlasteks. Soovib saavutada kontrolli meedia üle, olgu selleks siis Järva portaal, Kuma raadio või ETV ja ER korrespondent.  Need on kommunistlikud põhimõtted, mitte demokraatlikud. Vabad inimesed vabal maal ei tohi olla takistatud oma arvamuse väljendamisel.
Toomas H. Ilvese saamine Eesti presidendiks on märk sellest, et nõuka-aegsetel meetoditel ei ole tulevikku. Eesti rahvas ei taha vanu aegu tagasi ja sellega tuleb ka Järvamaal arvestada.

Tõnis Kõiv
Järva-Viljandimaalt valitud Riigikogu liige

Postitatud 25.septembril 2006

Lugu avaldatud muudetud kujul Järva Teatajas, 26.sept 2006

Järvamaa valib Ilvest

Presidendivalimiste ettevalmistused käivad täie hooga. Järvamaal on paljudel juhtudel volikogus korraldatud kohe nagu päris presidendivalimine. Valijamehe kandidaadid on öelnud selgelt välja oma eelistused presidendi osas. Volikogu liikmed on teinud valiku salajasel hääletusel mitte kolleegist volikogu liikmete vahel vaid on valinud Eesti Vabariigile Presidenti. Valik on üpriski lihtne, kas Arnold Rüütel või Toomas Hendrik Ilves. Üks kahest.

Kui Riigikogus presidendivalimine nurjus, siis tegi Järva Teataja kiire kokkuvõtte Järvamaa omavalitsuste võimukoalitsioonidest ning ennustas Järvamaa eelistuseks Rüütlit. Õnneks ajakirjanikud eksisid. Nii nemad kui paljud teisedki võimalike valijameeste kokkulugejad arvestasid vaid seda, kes on omavalitsuses võimul. Arvestamata jäeti aga see, et inimesed mõtlevad ka ise, mitte ei kuula kinnisilmi parteikontori korraldusi.

Suheldes erinevate vallavolikogude liikmetega selgus, et väga paljud on Rüütli pensionile jäämise poolt. Väga õige lähenemine. Arnold Rüütel on pikki aastaid tööd teinud ning ta on igati ära teeninud õiguse jääda pensionile. Tal ei ole mingit võlga Reiljani ega Savisaare ees, kelle huvides ta kandideerimine praegu on. Isegi perekond ei toeta Rüütlit ta kandideerimisotsuses.

Nii ei ole midagi imestada, et tänase päeva lõpuks on Järvamaast saanud hoopis selge Ilvese toetaja. Järvamaa linna-ja vallavolikogud on valijamehed valinud ning enamus neist toetab presidendina Ilvest. Kuidas ma seda nii täpselt tean? Aga sellepärast teangi, et valijamehed on ise erineval moel avaldanud, keda nad toetavad. Omaette märk on, et Ilvese toetajad ei häbene seda ka välja öelda. Rüütli toetajad aga kipuvad millegipärast keerutama ning pelgavad oma eelistust välja öelda. Aga mida siin karta on?

Kes on siis Järvamaalt valijamehed on?

1. Albu vallast Jüri Kommusaar  (ainuke kandidaat)
2. Ambla vallast Enn Sults (teine kandidaat oli Vello Teor, kes ei osutunud valituks)
3. Järva-Jaani vallast Rein Köster (teine kandidaat oli Andres Turro, ei osutunud valituks)
4. Koeru vallast Jaanus Murakas (teine kandidaat oli Allan Praats,  ei osutunud valituks)
5. Roosna-Alliku vallast Aivar Tubli (teine kandidaat Aivar Saarepuu ei osutunud valituks)
6. Kareda vallast Meelis Reinla (teine kandidaat Lea Heinaste ei osutunud valituks)
7. Paide vallast Harti Paimets (ainuke kandidaat)
8. Väätsa vallast Toomas Hirbaum (teine kandidaat oli Leo Voorel, ei osutunud valituks)
9. Paide linnast Ants Hiiemaa (ainuke kandidaat)
10. Türi vallast Toomas Tamm (teine kandidaat oli Kaarel Aluoja, ei osutunud valituks)
11. Imavere vallast Mati Hõbemägi (teine kandidaat Jaanus Nilp ei osutunud valituks)
12. Koigi vallast Liidia Mäeveer

Otseselt Rüütlile ei ole oma toetust avaldanud mitte ükski Järvamaalt valitud valijamees.

Presidendieelistuse on oma teada jätnud järgmised valijamehed: Rein Köster, Jaanus Murakas, Aivar Tubli, Toomas Hirbaum ja Liidia Mäeveer.

Oma toetust Toomas Hendrik Ilvesele on erinevas vormis avaldanud Jüri Kommusaar, Enn Sults, Meelis Reinla, Harti Paimets, Ants Hiiemaa, Toomas Tamm ja Mati Hõbemägi.

Mul on Järvamaa inimeste otsuste üle hea meel.  

 

Tõnis Kõiv

 

Postitatud 15.september 2006

Haigekassa on erand

Haigekassa on erand

Augustis toimunud Haigekassa (edaspidi HK) nõukogu lõpetas spekulatsioonid HK maakondlike büroode teemal. Juhatuse tegevus kiideti põhimõtteliselt heaks ning mingit muudatuste tagasikeeramist isegi ei arutatud. 

Haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov informeeris nõukogu klienditeeninduses toimunud arengutest. Erinevate ametkondade vahel toimub infovahetus elektrooniliselt, inimesel endal ei ole vaja enam paber näpus ühest asutusest teise käia. Asja-ajamine on üha rohkem muudetud inimese jaoks mugavaks. Näiteks vastsündinud lapsele ravikindlustuskaitse saamiseks ei ole lapsevanemal vaja HK poole pöörduda. Kui lapsele on ametlikult nimi pandud ehk sünnitunnistus väljastatud, liiguvad andmed juba ilma vanema kaasaabita HK-sse ning ravikindlustus tekib automaatselt. Taolisi näiteid on veel ja veel. Erinevaid HK esitatavaid avalduse vorme oli varasemalt üle kahekümne, nüüd on alles jäänud 10. Üha enam kolib ka tööandjate ja HK suhtlemine internetti, töötab üle-eestiline HK infotelefon 16363. Nii jõutugi seisu, kus teenindusbüroo ametnike töökoormus vähenes oluliselt. HK juhatus valis koostöö Eesti Postiga, mis lubas sisuliselt teenuse viia inimesele veelgi lähemale – elukohajärgsesse postkontorisse. Seniste maakondlike teenindusbüroode asemel saab HK avaldusi esitada kokku 250 postkontoris üle Eesti. Nii jääb ära vajadus maakonnakeskusesse sõiduks, saab kodu lähedal asjad korda ajada.

Palju on juttu olnud nõustamise vajadusest, millega väidetavalt postkontorid hakkama ei saa. Kõigepealt tuleb öelda, et tervisealast nõustamist vajav inimene peaks pöörduma siiski oma perearsti poole. Tervisemuret saab lahendada ainult arst. Kui aga inimene vajab nõustamist HK-le avalduse esitamise osas, saab ta postkontori väljaõppinud teenindajalt kindlasti abi. Ega sinna avaldusele midagi keerulist kirjutada pole vajagi –  oma nimi, elukoht, kontakttelefon ja pangakonto number. Haigekassa ülesanne ei ole inimesi ravida, ta peab maksma arstile haigete ravimise eest.

On väidetud, et hädavajalik on HK teenuse osutamine ka maavalitsustes. Võib-olla tõesti on 250 postkontorit liiga vähe, lisame juurde maavalitsused ja siis saab paras arv?! Aga kui maavalitsustes ei ole ametnikud väga koormatud ning nad saavad inimesi HK küsimustes teenindada, siis miks mitte. Haigekassa nõukogu andis juhatusele loa maavalitsustega läbirääkimisteks, kusjuures aluseks tuleb võtta Eesti Postiga sõlmitud lepingu tingimused. Maavalitsuste poolt teenuse osutamine ei tohi minna kallimaks, kui on postkontorites. Inimeste ravimiseks mõeldud raha kantimine maavalitsuste ametnike kuludeks ei ole mõeldav.

Haigekassa hoiab klienditeeninduse ümberkorraldamisega aastas kokku üle kolme miljoni krooni. Mida selle raha eest siis saab? Näiteks 25 203 inimest saavad täiendavalt eriarsti juurde või saab teha 15816 mammograafiat (rinnavähi uuring) või 7243 hooldusravi päeva. Üks on selge, kui ametnikke jääb vähemaks, on raha rohkem inimeste raviks.

Järvamaa on sellises seisus, et kui tavaliselt mõni riigiasutus end koomale tõmbab, siis tavaliselt kaugeneb teenus inimesest. Paide asemel tuleb asja hakata ajama Tallinnas, Tartus, Pärnus või Jõhvis. Haigekassa on maakondliku klienditeeninduse ümberkorraldamisega selge erand. Teenus ei läinud Paidest mitte kaugemale, vaid hoopis inimesele lähemale, elukohajärgsesse postkontorisse. Seega ei saa antud juhul rääkida riigi kaugenemisest, elukvaliteedi langusest, ääremaastumisest ja kõigest muust taolisest. Seda vähest suhtlemist Haigekassaga, mida ikka veel inimene ise tegema peab, saab teha lihtsamalt ja mugavamalt.

Tõnis Kõiv
Haigekassa nõukogu liige

Postitatud 05.september 2006

 

Hüvasti Rahvaliit!

Hüvasti Rahvaliit!

Ilmselt jõuti Rahvaliidu juhtkonnas juba mõni aeg tagasi arusaamisele, et linna ja maa telg kaotab Eesti poliitikas lähiajal oma aktuaalsuse ning lahustub majanduslikus jõukamate – vaesemate vastuolus. Nähti ette, et sellele aitavad kaasa nii demograafilised protsessid (mh linnastumine) kui ka näiteks Euroopa Liidu poolt jagatavad põllumajandusest võõrutamise toetused, mida Rahvaliit ise usinasti laiali pillutada aitab. Rahvaliidu poliitilisest kustumisest, juhtkonna väsimisest ja soovist kellegagi ühineda, andsid märku juba kohalikud valimised, kui poeti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna hõlma alla.

Nädala eest, meie silme all neelaski Keskerakond Rahvaliidu alla. Vormiliselt tähistab nende leping küll vaid valimisliidu sündi, kuid selle sisu räägib palju enamast.

Reiljan hakkas Keskerakonna keskkonnaministri kandidaadiks

Esiteks, ühe tugeva partei tunnuseks on võime välja panna oma peaministrikandidaat ning ambitsioon peaministri koha pärast ka tõsiselt võidelda. Rahvaliidu juhtkond on äsja sõlmitud abieluga seadnud tublid Rahvaliidu lihtliikmed selles osas väga kahemõttelisse olukorda. Need rahvaliitlased, kes tahaksidki anda hääle Rüütli presidendiks valimise toetuseks, toetaksid sellega ühtlasi ka Savisaare saamist peaministriks. Sest selline on esimehe sõlmitud lepe. Seda, et Rahvaliit koguks Keskerakonnast rohkem hääli ei usu ju mitte keegi.

Kui Rahvaliit toetab peaministrikandidaadina juba enne valimisi teise erakonna ja mitte oma erakonna esimeest, siis on ta esimese järgu erakonnana sisuliselt lakanud olemast. Villu Reiljanist on saanud lihtsalt Keskerakonna keskkonnaministri kandidaat.

Teiseks, kui leping ei sisaldaks endas ühinemise kava, ei oleks seda ka sündinud. Selline leping ilma kavandatava tegeliku ühinemiseta oleks Keskerakonnale lihtsalt kahjulik. Milleks tõugata end ära kõigist teistest ja põimida end nii tugevasti ühte erakonnaga, kellega kahe peale märtsis mingil juhul 51 kohta Riigikogus saada ei õnnestu? See tähendab ju endale pommi jala külge sidumist. Kahekesi valitsust teha ei saa ja teistega üksi läbi rääkida ka ei saa. Kui Keskerakonnal ja mõnel teisel erakonnal on märtsis kahe peale valitsuse tegemiseks hääled koos, kellele seda Rahvaliitu siis veel vaja läheb? Keskerakonna partnerile kindlasti mitte. See teeks ju sama välja kui kohtamine, kuhu ema on kaasa võetud. Kui erakonnad ei ühineks, vaid jääksid eraldi, oleks samasugune pomm märtsis jala küljes ka Rahvaliidul. Mõned partnerid võivad olla valmis valitsusse kaasama Rahvaliidu, aga mitte Keskerakonna.

On ka arvamusi, mille kohaselt on nii Keskerakonna kui ka Rahvaliidu jaoks lepe tegelikult vaid propagandatrikk oma valimisteemade ülesupitamiseks ning et tegelikult soovitakse sellest esimesel võimalusel vabaneda. Et ainult selleks olevatki Arnold Rüütel garandiks võetud, et kui ta presidendivalimistel läbi kukub, on ka erakonnad leppest priid.

Keskerakond vormistab Rahvaliidu allaneelamise pärast valimisi

 Minu arvates ei ole need arvamused üldse usutavad. Puudub igasugune loogika. Ega siis Savisaar taha omale enne valimisi külge luuseripitserit. Samuti oleks täiesti mõttetu suure pauguga lisaks teistele erakondadele reeta veel ka Rahvaliit. Nii ei jää ju üldse lootust peale märtsivalimisi valitsuskoostööks kellegagi lepet sõlmida. Praktiliselt viiks Savisaar oma erakonna sellega täielikku isolatsiooni ja kuigi ei oleks see tal esimene kord oma erakonnale Sussaaniniks olla, pole see siiski usutav.

Ma usun hoopis, et Savisaar võtab seda lepingut väga tõsiselt. Ja sel lepingul on selge mõte sees üksnes siis, kui pärast valimisi saab tegu olema ka vormiliselt ühe erakonnaga. Siis on kõik loogiline – selle erakonna presidendikandidaat on Rüütel, peaministrikandidaat Savisaar ja keskkonnaministri kandidaat Reiljan ning ka läbirääkimiste laua taga istub teiste vastas üks erakond.

Millal liitumine ametlikult vormistatakse, on tehniline küsimus. Rahvaliidu liikmetel aga on põhjust juba täna mõtlema hakata, kas nad tahavad kuuluda Keskerakonda või on paremaid viise oma poliitilise tegevuse jätkamiseks või lihtsalt hea enesetunde saavutamiseks.

 

Tõnis Kõiv

Reformierakond

 

 PS! Loe ka lugu Keskerakonna ja Rahvaliidu ühinemisest, klikates http://www.toniskoiv.ee/veb/?id=41

Postitatud 20.augustil 2006 

Avaldatud: Hiiu Leht,  29.august 2006; Põhjarannik, 30.august 2006; Severnoje Poberezje, 30.august 2006; Valgamaalane, 16.sept 2006

 

Muud huvitavat

Suvila peab olema lihtne

Riigikogu liige Tõnis Kõiv kiidab oma Joodi suvila lihtsust ega igatse suvemaja Lõuna–Eesti kuppelmaastikule või mere äärde.

Joodi suvila omanikuks said Tõnis ja Marge Kõiv kevadel ja peavad nüüd plaani järgmisel aastal päevinäinud väikese suvemaja asemel uue ehitada. «Me enam–vähem juba teame ka, milline peab uus suvila välja nägema,» ütleb Marge.
Suvila märksõna peab Tõnise meelest olema lihtsus, et oleks neil kahel ja nelja–aastasel pojal Tõnisel hea mugav elada.

* Suvila annab vabaduse
Tõnis tunnistab, et kui kuulis Joodil müügis olevat suvilast, ei mõelnud ta pikalt. «Oleme õnnega koos, et jaole saime, sest ega siin suurt valikut ole,» sõnab ta.
Marge sõnab, et Joodile suvila ost tegi ta õnnelikuks, sest Paidega on seotud palju emotsioone. «Tutvusin siin oma mehega ja sünnitasin poja, see koht jääb mulle alatiseks eriliseks,» põhjendab ta.
Kõivude kolmeliikmelisest perest kibeleb Joodile kõige rohkem see Tõnis, kes riigikogu asemel alles lasteaias käib.
Väike Tõnis ehk Tõnnu fännab Joodit, sest vanemad lubavad talle suvilas Tallinna majast või Paide korterist suuremat vabadust. «No eks ta võigi siin suuresti teha kõike, mis pähe tuleb,» ütleb ema Marge.
Tõnnul on suvilas mitu onni, millest üks asub õunapuu otsas, kuhu pääseb redeliga.
Möödunud nädalal tegi Tõnnu suvilas suure avastuse, kui leidis pigitünni, millega oli lõpuks kaetud nii jalgratas kui ka selle omanik.
Tõnnu lemmikpaik on suitsuahi, kus ta valmistab kõikvõimalikke «toite», mida ema ja isa maitsma peavad.
Marge ja Tõnis tunnistavad, et on suvilas pojast õppust võtnud, ei kurna ennast tööga, vaid puhkavad ja teevad, mida hing ihkab.
Mõlemad pole enda meelest suuremad aiapidajad, nii et mõni korralik aednik võib nende juures ehmatusest infarkti saada. «Öeldakse, et ilu on vaataja silmades, aga meile siin meeldib, kuigi pole midagi teab mis peent ega uhket,» ütleb Marge.
Tõnis teatab seepeale, et pole kuu aega muru niitnud, kuid mitte laiskusest, vaid põua tõttu. «Kui muru on põuast nõrk, tuleb seda niita võimalikult harva ja muruniitjal ei tohi kogumiskotti olla,» jagab ta tarkust.
Heki pügamise kohta ütleb Tõnis, et seda tuleb teha kord või kaks aastas olenevalt peremehe usinusest. «Mina kuulun laisemate hulka ja kevadel hekki ei püganud, nüüd sügisel tuleb töö ette võtta,» lausub ta.

* Esimesed kurgid ja tomatid annavad saaki
Kuigi Tõnis on suure osa elust korteris elanud, pole talle suvilatööd siiski võõrad, sest ta on maalt pärit. «Kui tarvis, saan ikka vikatiga niidetud, kuid ausalt öelda ei mäletagi hästi, millal vikatit viimati käes hoidsin,» ütleb ta.
Kui Tõnisel suvekoduga uusi töid palju ei kaasne, siis Marge on seal elus esimest korda tomatid ja kurgid maha pannud. «Kunagi oli meil Virakasaares suvila ja kasvuhoone, kuid siis pani ämm taimed maha,» sõnas ta.
Nüüd on kasvuhoone Marge territoorium, kevadel istutas ta sinna tomateid ja kurke. «Jätsin pool kasvuhoonest tühjaks, kuid järgmisel aastal seda viga enam ei tee,» sõnas ta.
Oma kasvuhoones kasvanud tomat ja kurk on Marge meelest hoopis teise maitsega kui poest ostetu. Sama kinnitavad ka mõlemad Tõnised. «Kõik, mis siin kasvab, on väetistest ja mürkidest puhas, aga poes ei tea kunagi, mida ostad,» märgib Marge.
Marge tunnistab veel, et on potipõllumajandusest sedavõrd haaratud, et on pealinnas kõik sõbrannadki selle jutuga ära tüüdanud. «Ei teagi, kas see on vanusest, kuid mulle kohe meeldib siin ja ma ei kipu kusagile välismaale puhakama,» lausub ta.
Lisaks tomatitele ja kurkidele on Kõivude aias viis õunapuud, musti ja punaseid sõstraid, vaarikaid ja maasikaid. «Järgmisel aastal peab kindlasti hernest maha panema,» märgib Tõnis. Marge lisab, et maitsetaimi ka.
Nädalavahetusel seisab Kõivudel ees marjakorjamine ning mahla– ja moositegu.
Suvila plussiks peavadki Kõivud seda, et aias jalutades saab üht ja teist põske pistes kõhu täis ja toiduvalmistamise vaev jääb ära.
Peamiselt tulevad toidud Kõivudel suvilas grillilt, enamasti on see kanaliha.
Marge kinnitab, et korra on suvilas ka suppi keetnud. «Toiduvaaritamisega ei taha ma siin tegeleda, ega keegi selle palavusega praadi igatsegi,» sõnab ta.
Kui suvilasse tulevad ootamatult külalised, on Kõivude päästerõngas ligiduses asuv Maksimarket, mille abil kiiresti lauda katta.

* Tehisjärvest piisab täiesti
Kõivudel on Tallinnas maja ja Paides korter, kuid mere äärde suvilat nad ei igatse, vaid on rahul Joodiga. «Me pole kumbki mere ääres kasvanud ega oska vist seetõttu merest puudust tunda,» põhjendab Tõnis.
Margele jätkub igati, et Paides on tehisjärv, kuhu kolmekesi ratastega vändata. «See on väikesele Tõnisele just paras maa, mis väga ära ei väsita,» sõnab ta. «Tagasiteel teeme väikese peatuse Kalevite Kodus või Sipelgapesas.»
Marge tunnistab, et Tallinnas ta jalgrattaga sõita ei julge, sest liikluskultuur ei kannata kriitikat, kuid Paides kibeleb sadulasse küll.
Pärast Paide linnapea ametit ja enne riigikokku pääsemist töötas Tõnis Tallinnas kinnisvaraäris ja kinnitab spetsialistina, et Joodi suvilate väärtus tõuseb veel. «Usun, et juba viie aasta pärast on siit kuni piimakombinaadini kõik maju täis,» sõnas ta.

Intervjueeris Järva Teataja ajakirjanik Tiit Reinberg, avaldatud Järva Teatajas http://www.jt.ee/210806/esileht/20003681.php

Postitatud 21.augustil 2006

Paide vajab arenguks elamuehitust

Paide vajab arenguks elamuehitust

Hiljuti avaldatud uudise kohaselt tabab Eestit aastal 2012 tööjõupuudus. Tegelikult on juba tänagi suhteliselt keeruline leida inimesi, kes töö ära teeks.
Paidesse ja lähiümbrusse on tootmist kolimas või seda ehitamas mitmed ettevõtted – Brandner, Tallinna Piimatööstus, Sakret jne. Kõik need ettevõtted vajavad ka uusi töökäsi. Kust tuleb lisatööjõud Paidesse, kui vaba ressurssi ehk siis töötuid oli eelmisel kuul tervel Järvamaal ainult 446 inimest alles jäänud. Neist Paide linnast 137. Kahjuks ei ole osa neist inimestest ühel või teisel põhjusel huvitatudki tööle minekust, seega – vaba tööjõud praktiliselt puudub.
Lahenduseks saab siin olla vaid Paide ja Järvamaa tervikuna atraktiivsemaks muutmine ja valmisolek uute elanike tulekuks mujalt Eestist. Napib aga kohti, kuhu elama tulla. Korteri veel leiab, aga maja jaoks krunti või maja ennast mitte. Kinnisvaraturg areneb, hinnad on kõvasti tõusnud ning juba tasub Paidesse maja ehitada. Läbi on see aeg, kus visati nalja – nii kui Paides majaseina kivi asetad, kohe kivi hinnast pool läinud. Nüüd enam nii ei ole. Juba on esimesed äriprojektid lõpule jõudmas, kus Paides ehitatakse maja ja see siis kasumiga maha müüakse. Tuleb nõustuda Hannes Looperega, kes kirjutab 26.juulil Postimehe kinnisvaralisas, et Paides uute eramute ja eramukruntide turg praktiliselt puudub, sest pole pakkumist.

Maa on jätkuvalt riigi oma

Tõsi ta on. 2002 aastal kehtestatud linna üldplaneering näeb ette uued elurajoonid Pärna tänavaga külgnevale alale ning Joodi ja piimakombinaadi vahelisele alale (67 kvartal). Pärna tänaval on detailplaneering olemas ning alates 2006 aasta maist saab Paide linn riigilt maad taotleda. Kui omavalitsus on aktiivne, võib juba käesoleva aasta lõpus maa linna oma olla ning siis on vaja kokku leppida kinnisvara-arenduse kontseptsioon  – kes ehitab kommunikatsioonid, kas seatakse arhitektuursed või ka näiteks ajalised piirid elamute ehitamiseks, kuidas ja millal müüakse soovijatele maa või seatakse hoopis hoonestusõigus jne. Küsimusi on küll palju, kuid neile kõigile on vastused olemas, vaja vaid kokku leppida ja inimestele reeglitest teada anda.
Joodi uuel elurajoonil aga terviklik detailplaneering puudub. Juunikuu linnavolikogus ei leidnud toetust Reformierakonna fraktsiooni esitatud eelnõu Joodi elurajooni detailplaneeringu algatamise kohta. Linnavalitsus esitas vastuväiteks, et ei saa planeerida, kuna Maanteeamet projekteerib uut ristmiku Maksimarketi juurde ja et ristmiku projekt vaja enne ära oodata. Ei ole vaja oodata, koos tuleb teha. Kui nüüd küsitakse ristmikku projekteerides Paide linnalt arvamust erinevate peale-ja mahasõitude variantide kohta, siis millele tuginedes linnavõim arvamuse annab? Arvestada tuleb Joodi elurajooni tulevase tänavavõrguga, laste kooliteega, ühistranspordi vajadustega jne. Kõik need küsimused saavad lahenduse planeerimise käigus, oma sõna saab sekka öelda ka rahvas, sest planeerimine on avalik protsess.  Nüüd on otsustamine ja valikute tegemine jäetud maanteeameti projekteerija teha, aga tema ei ole ju valitud ja seatud paidelaste poolt linna huvide eest seisma. Kui maanteeameti plaanid ja Paide linna plaanid omavahel kokku ei sobi, saame jälle tagantjärele kiruda. Aga mis kasu sest enam on?

Joodi elurajoonil on eeliseid

Miks on Joodi piirkond sedavõrd tähtis? Mitte sellepärast, et mul endal seal maatükk on, kus täna suvila peal, aga kuhu ka maja ehitada saab. Hoopis sellepärast, et Paide linna edasiseks arenguks on vaja elamuehitust ning nii kinnisvaraturg, tööjõuturg kui riigi maapoliitika soodustavad arengut. Linnas olemasolevate kommunikatsioonide läheduses tuleb elamuehitus ka kõigile osapooltele odavam. Teadaolevalt plaanitakse Viraksaarde 50-e, Reopallu 20-e ja Kriileväljale 15-ne krundiga uusi elurajoone. Paidel on nende arenduste ees selge eelis, mida tuleks kasutada. Miks peab Paide linna elanik lähiümbruse valda oma perele maja ehitama, kui linnaski on ruumi küll. Erinevad on Paide linna ja Väätsa ning Paide valla võimalused vee-ja kanalisatsiooni trasse vedada, tänavavalgustust ehitada, teid-tänavaid rajada jne. Linnal on rohkem võimalusi ja ka eeldusi. Nii näiteks koostati ulatuslik vee-ja kanalisatsiooni trasside rajamise projekt, mille sees muuhulgas ka Joodile vee-ja kanalisatsiooni trassid jõuavad, just Paide linna eestvedamisel. Põhiosas Euroopa Liidu poolt rahastatava kavandi kohaselt toimub sel aastal projekteerimine ning järgmisel aastal hakatakse ehitama. Joodil on juba täna osaliselt olemas tänavavalgustuse võrk,  ka elektriga on lood korrastumas, lepingud sõlmitakse otse kinnistuomanikega. Kinnisvaraarenduseks vajalikud kommunikatsioonid on pea kõik olemas,  kesklinn on kogu oma teenustega lähedal, Maksimarket lausa kiviga visata.
Omavalitsus saab oskusliku käitumisega kõiki neid eelised veelgi võimendada, koostades hea ja läbimõeldud planeeringu.
Loodan, et linnavõim mõtleb veelkord järele Joodi uue elurajooni detailplaneeringu vajalikkuse üle. Võib ju teha nii, nagu Toompeal mõnikord juhtub – opositsiooni hea eelnõu lastakse põhja, kuid seejärel tehakse sarnane asi oma nimel siiski ära. Inimeste jaoks ei olegi vahet, peamine, et saaks tehtud.

Tõnis Kõiv
Paide linnapea 1996-2004

 

 

Postitatud 27.juulil 2006

 

Avaldatud: Järva Teataja, 03.august 2006

Liiklusest ja liiklemisest

Kes järele on jäänud, mõelgem!

Kolleeg riigikogust Robert Lepikson läks õhtul magama ja hommikul enam ei tõusnud. Süda ütles üles. Ärimees Margus Säde juhitud auto põrkus Koerus asuvast tehasest tulles kokku veoautoga ning juht hukkus. Margusega võistlesime koos Järva Juhtide Jõukatsumisel ning tegime muudki koostööd. Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov sõitis teel tööle autoga kraavi ja hukkus. Matiga kohtusin regulaarselt Eesti Haigekassa nõukogu istungitel, sest mõlemad oleme nõukogu liikmed. Õigemini, Mati Jostov oli, teda enam ei ole.

Mõeldes kõige selle peale, olen ma enda jaoks teinud mõned järeldused ning jagan neid ka lugejatega:

1. autoga sõites kinnita alati turvavöö! Minul isiklikult on tekkinud harjumus turvavöö kinnitamisel, liigutus on automaatne. Kõrvalistmel või taga istudes aga on mõnikord ka kinnitamata jäänud. Tänase (25.juuli) peale mõeldes saab ainult ühte öelda – turvavöö peab alati kinnitatud olema.

2.  kui jääd kohtumisele hiljaks, ära lisa gaasi vaid helista ja teata hilinemisest! Loomulikult on veelgi parem hakata lihtsalt varem sõitma, kuid ka teel võib ette tulla ootamatusi. Helistada ette ja teatada hilinemisest on alati väiksem "õnnetus" kui oht sattuda avariisse või üldse mitte kohale jõuda. Tegelikult ei ole ju meil sugugi nii kiire! Pidev kiirustamine tuleneb meie mõtlemisest ja seda me saame ju ise muuta!

3.kasuta turvavarustust!  Juba auto soetamisel pööra rohkem tähelepanu turvavarustusele (õhkpadjad, mitteblokeeruvad pidurid, veojõukontroll jmt) ja kasuta neid. Telefoniga helistamisel kasuta käed-vabad süsteemi ning pea meeles, märkmikusse sõidu ajal kirjete tegemine ei ole ohutu.

Laste turvalisus autos

Laps peab alati olema olenevalt vanusest kas turvatoolis või -istmel ja loomulikult turvavööga kinnitatud.

Mul ei lähe meelest kuu aega tagasi nähtud pilt Tallinn-Tartu maanteel. Olime perega teel Tallinna suunas ning jõudnud juba Jüri lähedale eraldusribaga teelõigule. Kiirus oli kuskil saja ümber. Kuna sel lõigul on lubatud rohkem, sõitis meist pidevalt autosid mööda. Tähelepanu äratas üks väike kaubik, mis samuti meist möödus. Autos istusid eesistmetel kaks täiskasvanut ja lisaks oli autos üks ca 3-aastane laps. Täiskasvanud olid kenasti turvavöödega kinnitatud, õlgade juurest olid turvavööd hästi näha. Aga laps seisis kahe istme vahel lihtsalt püsti!!! Ehk siis oli täielikult turvamata. Ta ei saanudki olla sellises kohas seistes kinnitatud mingigi turvavöö või muud ohutust tagava vahendiga. Kas autos olnud täiskasvanud mõtlesid, mis juhtub lapsega äkkpidurduse korral? Või veel hullem – kokkupõrke korral? Vaevalt, et mõtlesid. Kui oleksid mõelnud, oleks laps olnud tagaistmel turvatoolis, rihm peal.

Millegipärast arvavad mõned lapsevanemad, et sõitvas autos lapse süles hoidmine on piisav lapse kaitsmiseks. Laps ei kaalu ju palju, teda ma jõuan ju avarii korral kaitsta – on selgitus varnast võtta. Kui pakkuda neile vanematele võimalust hoida süles ja "kaitsta" 100 või 150 kilost eset, siis on vastus kohe olemas – ei jõua, ei ole mõeldav. Aga teatud kiirustel kokku põrgates esemete kaal füüsikaseaduste järgi lausa kümnekordistub. Nii saab hetkega lapse 10-st kilost sada. Lapse koht sõitvas autos on turvatool või -iste ja alati turvavööga kinnitatud.

Luba endale 80 km/h sõitmist

Paljud ostavad üha suuremaid ja võimsamaid autosid, et siis maanteel kehvematele ära teha ehk suuri kiirusi arendada. Võimsa ja kalli autoga kaasneb justkui garantii, et seal sees istudes olen kaitstud, minuga ei juhtu midagi. Võin kiirustada ja kihutada. Ühiskonnas on valitsev suhtumine, et mida suurem ja vägevam auto on, seda kiiremini pead sellega sõitma. See näitab justkui su edukust.
Kas tegelikult ei ole mitte vastupidi?!  Edukas saab ikka see inimene olla, kel on aega mõelda enese peale, oma lähedaste peale. Kel on soovi elada ja tegutseda rohkem kui lihtsalt punktist A punkti B jõudmiseni. Kes saab omale lubada ohutut sõitu.

Hästi läheb sellel sõidukijuhil, kes saab endale lubada maanteel 80-90 km/h tunnikiirusega sõitmist. Mis kõige tähtsam – juhi enesetunne, et mina saan endale lubada sellisel kiirusel sõitmist, sest ma ei pea rabelema nahast välja riski piiril kihutades, mul on aega, mulle meeldib nii rohkem. Ma vaatan autoaknast kahetsusega neid, kes must mööda kihutavad. Tihtipeale lubaks minu auto ja minu autojuhivõimed neist kõigist mööda sõita, aga milleks? Mul ei ole vaja maanteel endale ja teistele pidevalt tõestada, kui hea auto mul on ja kui hästi ma sõita oskan. Mul on tähtis jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda ja ma jõuan sinna.

Loodan, et inimesed loevad ja mõtlevad oma harjumuste ja käitumise peale ning võib-olla leiavad põhjust midagi muuta. Suurema turvalisuse ja parema elu suunas. 

 

Tõnis Kõiv

 

Postitatud 26.juulil 2006

 

Avaldatud muudetud kujul: Pärnu Postimees, 28.juuli 2006; Põhjarannik, 29.juuli 2006; Meie Maa, 29.juuli 2006; Hiiu Leht, 1.august 2006; Nädaline, 1.august 2006; Valgamaalane 1.august 2006; Võrumaa Teataja 3.august 2006, Sakala 4.august 2006; Severnoje Poberezje, 29.juuli 2006;  Vooremaa, 29.juuli 2006; Koit, 1.august 2006; Vali Uudised, 2.august 2006; Harjumaa, 4.august 2006

Kes järele on jäänud, mõelgem!

Kes järele on jäänud, mõelgem!

Kolleeg riigikogust Robert Lepikson läks õhtul magama ja hommikul enam ei tõusnud. Süda ütles üles. Ärimees Margus Säde juhitud auto põrkus Koerus asuvast tehasest tulles kokku veoautoga ning juht hukkus. Margusega võistlesime koos Järva Juhtide Jõukatsumisel ning tegime muudki koostööd. Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov sõitis teel tööle autoga kraavi ja hukkus. Matiga kohtusin regulaarselt Eesti Haigekassa nõukogu istungitel, sest mõlemad oleme nõukogu liikmed. Õigemini, Mati Jostov oli, teda enam ei ole.

Mõeldes kõige selle peale, olen ma enda jaoks teinud mõned järeldused ning jagan neid ka lugejatega:

1. autoga sõites kinnita alati turvavöö! Minul isiklikult on tekkinud harjumus turvavöö kinnitamisel, liigutus on automaatne. Kõrvalistmel või taga istudes aga on mõnikord ka kinnitamata jäänud. Tänase (25.juuli) peale mõeldes saab ainult ühte öelda – turvavöö peab alati kinnitatud olema.

2.  kui jääd kohtumisele hiljaks, ära lisa gaasi vaid helista ja teata hilinemisest! Loomulikult on veelgi parem hakata lihtsalt varem sõitma, kuid ka teel võib ette tulla ootamatusi. Helistada ette ja teatada hilinemisest on alati väiksem "õnnetus" kui oht sattuda avariisse või üldse mitte kohale jõuda. Tegelikult ei ole ju meil sugugi nii kiire! Pidev kiirustamine tuleneb meie mõtlemisest ja seda me saame ju ise muuta!

3.kasuta turvavarustust!  Juba auto soetamisel pööra rohkem tähelepanu turvavarustusele (õhkpadjad, mitteblokeeruvad pidurid, veojõukontroll jmt) ja kasuta neid. Telefoniga helistamisel kasuta käed-vabad süsteemi ning pea meeles, märkmikusse sõidu ajal kirjete tegemine ei ole ohutu.

Laste turvalisus autos

Laps peab alati olema olenevalt vanusest kas turvatoolis või -istmel ja loomulikult turvavööga kinnitatud.

Mul ei lähe meelest kuu aega tagasi nähtud pilt Tallinn-Tartu maanteel. Olime perega teel Tallinna suunas ning jõudnud juba Jüri lähedale eraldusribaga teelõigule. Kiirus oli kuskil saja ümber. Kuna sel lõigul on lubatud rohkem, sõitis meist pidevalt autosid mööda. Tähelepanu äratas üks väike kaubik, mis samuti meist möödus. Autos istusid eesistmetel kaks täiskasvanut ja lisaks oli autos üks ca 3-aastane laps. Täiskasvanud olid kenasti turvavöödega kinnitatud, õlgade juurest olid turvavööd hästi näha. Aga laps seisis kahe istme vahel lihtsalt püsti!!! Ehk siis oli täielikult turvamata. Ta ei saanudki olla sellises kohas seistes kinnitatud mingigi turvavöö või muud ohutust tagava vahendiga. Kas autos olnud täiskasvanud mõtlesid, mis juhtub lapsega äkkpidurduse korral? Või veel hullem – kokkupõrke korral? Vaevalt, et mõtlesid. Kui oleksid mõelnud, oleks laps olnud tagaistmel turvatoolis, rihm peal.

Millegipärast arvavad mõned lapsevanemad, et sõitvas autos lapse süles hoidmine on piisav lapse kaitsmiseks. Laps ei kaalu ju palju, teda ma jõuan ju avarii korral kaitsta – on selgitus varnast võtta. Kui pakkuda neile vanematele võimalust hoida süles ja "kaitsta" 100 või 150 kilost eset, siis on vastus kohe olemas – ei jõua, ei ole mõeldav. Aga teatud kiirustel kokku põrgates esemete kaal füüsikaseaduste järgi lausa kümnekordistub. Nii saab hetkega lapse 10-st kilost sada. Lapse koht sõitvas autos on turvatool või -iste ja alati turvavööga kinnitatud.

Luba endale 80 km/h sõitmist

Paljud ostavad üha suuremaid ja võimsamaid autosid, et siis maanteel kehvematele ära teha ehk suuri kiirusi arendada. Võimsa ja kalli autoga kaasneb justkui garantii, et seal sees istudes olen kaitstud, minuga ei juhtu midagi. Võin kiirustada ja kihutada. Ühiskonnas on valitsev suhtumine, et mida suurem ja vägevam auto on, seda kiiremini pead sellega sõitma. See näitab justkui su edukust.
Kas tegelikult ei ole mitte vastupidi?!  Edukas saab ikka see inimene olla, kel on aega mõelda enese peale, oma lähedaste peale. Kel on soovi elada ja tegutseda rohkem kui lihtsalt punktist A punkti B jõudmiseni. Kes saab omale lubada ohutut sõitu.

Hästi läheb sellel sõidukijuhil, kes saab endale lubada maanteel 80-90 km/h tunnikiirusega sõitmist. Mis kõige tähtsam – juhi enesetunne, et mina saan endale lubada sellisel kiirusel sõitmist, sest ma ei pea rabelema nahast välja riski piiril kihutades, mul on aega, mulle meeldib nii rohkem. Ma vaatan autoaknast kahetsusega neid, kes must mööda kihutavad. Tihtipeale lubaks minu auto ja minu autojuhivõimed neist kõigist mööda sõita, aga milleks? Mul ei ole vaja maanteel endale ja teistele pidevalt tõestada, kui hea auto mul on ja kui hästi ma sõita oskan. Mul on tähtis jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda ja ma jõuan sinna.

Loodan, et inimesed loevad ja mõtlevad oma harjumuste ja käitumise peale ning võib-olla leiavad põhjust midagi muuta. Suurema turvalisuse ja parema elu suunas. 

 

Tõnis Kõiv

 

Postitatud 26.juulil 2006

 

Avaldatud muudetud kujul: Pärnu Postimees, 28.juuli 2006; Põhjarannik, 29.juuli 2006; Meie Maa, 29.juuli 2006; Hiiu Leht, 1.august 2006; Nädaline, 1.august 2006; Valgamaalane 1.august 2006; Võrumaa Teataja 3.august 2006, Sakala 4.august 2006; Severnoje Poberezje, 29.juuli 2006;  Vooremaa, 29.juuli 2006; Koit, 1.august 2006; Vali Uudised, 2.august 2006; Harjumaa, 4.august 2006