Müraprobleemid reaalsest elust

Eelkõige Postimehes, aga ka teiste meediaväljaannetes on leidnud 1.juulist jõustuv Korrakaitseseadus mõningast tähelepanu. Kuna olen jaganud selgitusi ja kommentaare siis on minu poole ka otse pöördutud…

Teadsin varemgi, et päris paljud inimesed kannatavad häirimise all ja meedias avaldatu on toonud kaasa palju tagasisidet. Mõningade ülevaade neist:

1. Härra Haapsalust kurdab, et naabri koer on teda muutnud kui vangiks oma kodus. Kõige rohkem häirib (ehmatab) teda koera ootamatu haukumahakkamine, mis pikapeale on tekitanud kaitsetuse tunde omaenese kodus. Hetkel ei ole selge, kas naabrit on probleemist teavitatud ning milliseid meetmeid on püütud rakendada koera dresseerimiseks. Üks on selge, et kui naabrit teavitatud ei ole, midagi ei muutu. Samas aga ei tähenda naabri teavitamine mitte teda politseiga ähvardamist vaid rahulikku selgitust, et koera ründav ja ehmatav käitumine ei lase naabril rahulikult oma aias toimetada. Koera saab kindlasti õpetada, et aia tegutsev naaber ei kujuta ohtu koera valvatavale territooriumile ja seega ei pea sellele reageerima.

2.  Proua Kiiult kurdab, et muusika mürtsumise ja koerte haukumise kõrval on hoopis suurem probleem häiriv liiklusmüra. Viimasegi puhul on abi Korrakaitseseaduses sätestatud häirimise lubamatusest. Liiklusmüra saab vähendada kiiruse alandamisega, müratõkke rajamisega, mõnikord aga ei aita muu kui eluruumil akende vahetus mürakindlamate vastu. Üks on selge, et liiklusmüra iseenesest vähemaks ei jää. Teemaga tuleb tegeleda, naabrite hulgast liitlasi otsida ja leida ning tee omanikku teavitada.

3. Härra Vaidast on mures kortermaja naabri lärmaka elustiili pärast, mis toob kaasa liigkõva teleri kuulamise ning isegi lööktrelli kasutamise õhtusel ajal. Ega siingi ei ole muud abi kui rahulikust rääkimisest, et igaüks peaks oma elu korraldama nii, et elutegevuse mõju võimalikult vähe üle kinnistu piiride ulatuks. Kortermaja on ühine kodu, kus omand jaguneb reaalosaks (korter) ja ühisosaks (trepikojad, keldrid). Korteriomanikud peavad ühisosa kasutamises kokku leppima ning tavaliselt koostatakse selleks kodukord. Seal siis pannakse ühised reeglid kirja. Kui lööktrelliga aukude seina puurimisest ei ole pääsu siis näiteks Soomes on tavaks anda kortermaja naabritele sildiga trepikoja teadetahvlil mõned päevad ette teada, et konkreetses korteris tehakse sel päeval mürarikkaid töid. Nii saavad naabrid müraks valmis olla ning häirimine on tunduvalt väiksem. Teleri hääle vastu aitab vaiksemaks keeramine või ilma juhtmeta kõrvaklappide kasutamine.

4. Lausa lugematu arv inimesi on mures, et kas nüüd ei või enam muru ka niita, sest muruniiduki müra kostab ju raudselt naabriteni ja võib neid häirida. Esiteks tuleb meeles pidada, et muru niitmine (oma kinnistu korras hoidmine) on omaniku kohustus, mitte võimalus. Seega muru tuleb niita ja hea naaber teeb seda juba täna mitte liiga vara hommikul ega liiga hilja õhtul. Samuti ei hakka hea naaber muru niitma siis kui naabrile just külalised tulid ja nad õues juttu puhuvad. Kui igaüks meist ise on hea naaber siis ollakse ju meiegi vastu head naabrid ja nii on lihtne kogukonnas ühte keelt leida, millal ja kuidas mürarikkaid töid tehakse.

5. Proua Peetrist on aga hädas naabriga, kellele meeldib oma maja terassil “pidutseda” ehk siis alkoholi tarbida, kõva häälega räusata ja ropendada. Päev otsa (mõnikord isegi mitu päeva) kestev jauramine võtab arusaadavalt võimaluse naabril oma aias midagi toimetada, sest ega joodiku räuskamine ei ole meeldiv. Mida sellises olukorras ette võtta?  Üks on jätkuvalt selge, et naabrile tuleb teada anda, et tema tegevus häirib naabreid. Põhimõte on ikka sama, et igaühel on õigus oma õigusi realiseerida viisil, et see ei takista teisel inimesel oma õigusi realiseerimast. Ilmselt on häiritud naabreid mitu, seega tuleb koopereeruda ning ühiselt järjepidevalt teada anda kui häirimine tekib. Teadaandmine peab olema tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil (SMS, e-kiri, sotsiaalmeedia sõnum vmt), sest kohe alguses tuleb end ette valmistada kohtusse pöördumiseks. Viimaseks on aga vaja tõendeid ning neid siis tulebki tükkhaaval koguda. Naabrile ei saa ette heita rääkimist, sest inimesel on ometi õigus oma kinnistul rääkida. Küll saab aga oma kaebuse rajada ebatsensuursete sõnade kasutamisele, liigvaljule või liigkaua kestvale häirimisele, tuues kõrvale teise naabri kannatused (on sunnitud nädalavahetuse toas istuma) või tehtud kulutused elukorralduse muutmise osas (oma aia ümber kujundanud ehk liikunud maja teisele küljele jmt).  Kõva häälega rääkiva naabriga ei ole kerge kokkuleppele jõuda, aga visadus viib sihile.

Praegu rohkem elulisi näiteid ei lisa, kuigi neid on veel ja tuleb juurdegi. Kui sinul tekkis soov oma probleemi häirimise või häiriva müraga jagada siis palun kirjuta mulle: tonis.koiv@riigikogu.ee  Kui aga soovid oma muret jagada siin blogis siis kirjuta kommentaar ja ma vastan samuti siin.

Jääaja muuseumis võib käega lausa hambaid katsuda
Jääaja muuseumis võib käega lausa hambaid katsuda

PS! Teate, et üks raadiojaam nimetab end Raadioks mõtlevale inimesele.  Eilses saates Mehed ei nuta käsitleti ka haukuvate koerte teemat ning jõuti isegi Ülemiste järveni välja. Kaks meest olid päris mõistlikud, aga kolmas sisustas minu arvates väga hästi sõna “mölakas” – mees, kes ajab lihtsalt möla, pidevalt ja olenemata teemast.  Imelik vaid, et seda lastakse raadios, mis suunatud mõtlevale inimesele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga