Streigid tekitavad inimestes erinevaid mõtteid. Millised on tegelikud ja näilised lahendused õpetajate jaoks, kust üleüldse raha tuleb ja kas seda koolis õpetatakse?! Kümmekond aastat tagasi rääkis üks Eesti poliitik oma kohtumisest pensionäridega. Kui jutuks tuli pensionitõus, teinud poliitik ettepaneku arutleda, kuidas seda rahastada. Kas tuleks tõsta sotsiaalmaksu, et raha laekuks rohkem või kergitada pensioniiga, et neid, kellele olemasolevast pensionikassast maksta tuleb, oleks vähem? Auditoorium ei mõistnud teda. Pahased hääled nõudsid, et tõsta ei ole vaja mitte maksu ega pensionile mineku iga, vaid ikka  pensione. Ja kohe, sest oodata ei ole aega.

Vabandan pensionäride ees selle kujundliku näite pärast. Pensionid kasvavadki taas juba vähem kui kuu aja pärast. Eakatele auvõla tasumine on olnud nii praeguse kui eelmise valitsuskoalitsiooni üks prioriteet. Pensione ei langetatud majanduskriisi ajal ja soovime, et need kasvaksid edaspidigi.

Aga mida siiski teha, kui ühiskonnas on kolmeaastase kriisi järel hulk inimesi, kes enam ei jõua oodata? Sellel nädalal näeme paljusid inimesi töökoha asemel tänavatel. Ei tahaks hakata oletama, kui paljude eurode majanduse koguprodukti nende päevadega loomata jääb. Kindlasti on oma õigus nendelgi, kes arvavad, et rahulolematust ega rahulolu rahas mõõta ei saa. Samas on aga raske mitte nõustuda rahandusministriga, kelle arvates ükski streik raha juurde küll ei too.

Nimetasin just rahandusministrit. Ilmselt oleks siinkohal õige aeg vabandada kõigi nende inimeste ees, kes viimastel kuudel on end mõne poliitiku väljaütlemistest solvatuna tundnud. Solvamine pole kindlasti olnud ühegi väljaütlemise eesmärk. Küll aga on vahel kujundite kasutamine õigustatud, et abstraktsetele numbritele sisu anda.

Ma mõistan õpetajate muret. Nemad ei ole vastutavad ei koolivõrgu ega -korralduse eest, aga peavad kannatama seetõttu, et haridusraha kulub palkade asemel „betooni soojendamisele“. Aga ma ei mõista neid lahendusi, mida pakutakse hariduskulutuste kasvatamiseks. Laen? Aga keegi meist ei soovi ju igapäevakulutuste katmiseks laenu võtta, kuidas siis riik seda saaks. Pideva elamiskulutusteks laenamise tulemusi näeme Kreekas, kus äratarbitud laenu ja intresside maksmiseks kulub tulevikus suur osa majanduse viljadest. Maksutõus? Täpselt aasta tagasi toimunud valimistel ei antud toetust uutele maksudele. Järgmine võimalus automaksuks, kinnisvaramaksuks jt koormisteks rahvalt luba küsida saabub kolme aasta pärast. Isiklikult ma ei usu, et inimesed oleksid valmis auto või korteri eest aastas tuhat eurot lisaks maksma. Kaitsekulude vähendamine? Kas see idee tuleb ühe Eesti erakonna ja Venemaa võimupartei lepingust?!

Olen tõsiselt mures, et meil on hulk inimesi, kes ilmselt ei tea, et raha tekib ettevõtluses, eelkõige tootvates ja soovitavalt eksportivates majandusharudes. Samuti ei tunnetata riigi majanduse ja riigipalgaliste sissetulekute seost ning ettevõtluse osa riigi sissetulekutes ja majanduskasvus. Tahaksin paluda kõiki õpetajaid sellest koolitundides rohkem kõnelda, et iga õpilane saaks aru, et riik saab kodanikele anda vaid seda raha, mida ta enne kodanikelt maksudena kokku on kogunud. Just õpetajad peavad koolis andma teadmise, kust riigi raha tuleb. Et raha ei kasva puu otsas ja seda ei tooda rongiga Venemaalt. Nii jätab valitsuse lubatud töötuskindlustusmakse alandamine keskmist palka maksvale töötajale pea 100 eurot aastas alles. Tööandja võidu piires tasub juba palgatõusu küsida. Tööviljakuse tõustes samuti.

Jagan peaministri arvamust, et eesti rahvas on hinnanud riigi rahanduse korras hoidjaid ja palkade maksmiseks laenu võtmist ei luba. Euroopas on mitmeid riike, kus tulevaste põlvede arvelt üles ehitatud näilisest heaolust tuleb loobuma hakata. Rahvastik vananeb, lapsi sünnib vähem ja töökäsi jääb vähemaks. Neid mõjusid ongi mõned püüdnud laenuraha abil ignoreerida, aga see tee on hukatuslik. Meenutan ka presidendi aastapäevakõnet: ”Kui kodus on jahe, ei tõmba ju kaaslaselt tekki ära, et endal oleks soojem. Samamoodi ei saa ka riigis lahendada ühe valdkonna probleeme teise arvelt.”

Tunnustan õpetajaid, et nad juhivad valjuhäälselt tähelepanu vajadusele haridusvaldkonda reformida, et õpilaste vähenemine väljenduks adekvaatselt ka õpetajate ja koolimajade arvus. Kui viisteist aastat tagasi oli ühe õpetaja kohta 18,7 õpilast siis nüüd on alles jäänud vaid 12,1. Kuna palka makstakse töö eest siis on hariduselus ümberkorraldused vältimatud ning õpetajate toetus muudatusteks teretulnud.

Kindlasti on paljudes seltskondades viimase kuu jooksul lausutud ka järgmist väga ebaõiglasena tunduvat lauset. Õpetajate palka tõsta ei saa, Kreekale jagub meil aga aitamiseks sadu miljoneid eurosid. See on läbinisti vale väide. Eesti ei ole Kreekale andnud mitte ühtegi senti eelarveraha. Eesti osaleb 0,27 protsendiga laenugarantiis, mis pealekauba on seotud väga rangete tingimuste täitmise kohustustega. Ja kui see laenugarantii peakski rakenduma, on tegemist laenuga, mis makstakse meile tagasi (mitte meie ei maksa) koos intressidega. Eesti 0,27 protsendine osalus sellest ei muutu.

Vabandan veelkord järgnevate lausete pärast. Aga usun, et mõistate: kujundite kasutamine on asjakohane. Kui teeme kanast supi siis see kana meile enam mune ei mune.  Kuid ei saa korraga süüa kanamune ja neid munenud kana. Kanaks on Eesti majandusmudel, mis on taganud, et väljume kriisist võlgadeta ja majandus kasvab. Just seetõttu on ka keskmine palk taas kasvama hakanud ning maksulaekumised riigi eelarvesse samuti. Kuid kindlasti vajame täiendavaid struktuurseid reforme, mis võivad olla valusad. Haridusvõrk ei saa jääda muutumatuks olukorras, kus õpilaste arv muudkui kahaneb ja nad lisaks veel Eestis ümber paiknevad. Ühtegi ümberkorraldust ei saa läbi viia põhimõttel, et „just minu kool peab alles jääma“.

Kutsun kõiki üles arutlema Eesti riigi prioriteetide üle. Arutlema presidendi ettepaneku üle avada maksudebatt. Mõtlema kõiki osapooli kaasates sellele, kuidas koolivõrku korrastada. Täitma jutud haldusreformist parema sisuga kui kirevad kaardid, mida seni joonistatud.

Järgmised Riigikogu valimised on juba kolme aasta pärast praegu ei ole sugugi vara arutlema hakata, millised on Eesti riigi edasised prioriteedid. Reformierakond lubas eelmiste valimiste eel, et me ei lase Eesti riiki ära lörtsida. Aitäh kõigile, kes arvasid sama. Eelolevad kolm aastat seisame selle lubaduse eest ja punaste lippudega meid ei hirmuta.