Möödunud nädalast, ööistungi mured

Öösiti Riigikogus passimine ajab kogu nädala rütmi sassi. Püüan nüüd anda lühiülevaate tähtsamast…

Esmaspäeval sai lisaks Riigikogu tööle arutatud RMK järgmise aasta eelarvet, sh siseauditi oma. Siinjuures ei saa mainimata jätta, et nn Taevaskoja juhtum, kus loodushoiutööde käigus kaitsealust seent ohustati, on probleemiks hoopis teise kandi pealt kui ajakirjandus paista laseb. RMK-sse üle tulnud endise Looduskaitsekeskuse töötajatel ei ole probleeme loodusealaste teadmistega, küll aga jätab mõnikord soovida korrektse asjaajamise oskus, riigihangete reeglitest kinnipidamine jmt. Sobimatud on vabandused, et riigihangete jäigad reeglid ei lubagi hästi teha. Lubavad küll, ainult et ettevalmistustöö peab olema korralik ja järelevalve samuti. RMK siseaudit auditeeris selle aastal Ida-Eestis loodushoiutööde läbiviimist ja avastasime hulgaliselt rikkumisi, järgmisel aastal laiendame auditit ka teistele regioonidele.

Esmaspäeva õhtupoolikul osalesin peapiiskop Andres Põderi kutsel jõulujumalateenistusel Toomkirikus ning õhtul Reformierakonna Rae piirkonna koosolekul.

Teisipäeval hakkas Riigikogus jällegi venitamine pihta. Seekord küll n ö talutaval viisil ehk siis küsimuste-vastuste vormis. Teisipäevase istungiga ühele poole saada ei ole keeruline, sest seaduse kohaselt kestab istung kella 10-st kuni 13-ni. Opositsiooni nõusolekul on võimalik istungit pikendada kuni kella 14.00-ni. Kõik, mis teisipäeval arutamata jääb, lükkub edasi kolmapäeva. See ongi teisipäevase venitamise põhjus – pikendada kolmapäevast päevakorda. Etteruttavalt tuleb öelda, et see opositsioonil ka õnnestus. Neljapäeva hommikuks oli vähem kui pool päevakorrast läbitud.

Kolmapäeva hommikul toimus Riigikogu konverentsisaalis Eesti palvushommikusöök. Kord aastas toimuva ürituse teemaks oli Tasuta vabadus? Päeva juhtideks kaitseminister Urmas Reinsalu  ja Riigikogu liige Helmen Kütt. Päeva kõne pidas Vello Salo, kelle etteastest saab aimu kui vaadata videot.  Sümboolne oli, et koor laulis paar laulu vene keeles, rõhutamaks, et ka venekeelsed inimesed elavad Eestis ning nad on osa Eesti ühiskonnast. Sügavamalt seda teemat küll keegi ei avanud. Veel kõnelesid Hannes Võrno ja siinkirjutaja, pühakirja lugesid Ester Tuiksoo ja Lauri Luik. Palvushommikusöögi külaliste fotogalerii

Kolmapäeval sai koos KIK-i juhatuse liikme ja ekspertidega arutatud nn haisuraportiga seonduvat biometaani tootmise ja kasutamise võimalusi Eestis. Kasutamata võimalusi on päris palju ning põhiline on teha valdkondadevahelist koostööd, et lahendused oleksid jõukohased nii tootjale kui tarbijale, rääkimata riigist.

Nagu juba varasemalt märgitud, venis kolmapäevane Riigikogu istung neljapäeva hommikuni. Sain graafikujärgselt varahommikul paar tundi ka kodus magada, et siis jälle tööpäevaga alustada. Hommikul perekondlikud kohustused ehk poeg kooli ja üheksast jälle Toompeal, kus kõik (venitamine) jätkus muutusteta.

Neljapäevane päev tõi paljude jaoks kauaoodatud uudise, et justiitsminister Kristen Michal astub tagasi. Oli selge, et tal ei ole võimalik justiitsvaldkonnas vajalikke reforme ette võtta ja läbi viia ning seetõttu ta oma otsuse tegigi. Otsus oli õhus juba kolmapäeval, aga tuli avalikkuse ette siiski päev hiljem. Reformide vajadusest saab aimu kui tutvuda õigusteadlase Leon Glinkmani mõtetega, mis leidsid avaldamist kahjuks vaid Postimehe elektroonilises väljaandes.

Reedesel Reformierakonna erakorralisel juhatuse koosolekul kinnitasime uueks kandidaadiks justiitsministri kohale senise sotsiaalministri Hanno Pevkuri ning uueks sotsiaalministri kandidaadiks Riigikogu Euroopa liidu asjade komisjoni esimehe Taavi Rõivase. Miks nii? Esiteks saab sotsiaalministri tööga hästi hakkama saanud Hanno nüüd pöörduda oma ülikoolis õpitud eriala poole ning ei ole kahtlust, et ta suudab ka justiitsvaldkonnas enda ette püstitatud eesmärgid täita. Taavi oli aga oma 2011 a märtsis kogutud üle 6700 häälepagasiga ammu n ö ministrikoha ootel. Võib öelda, et ministrite vahetusega suureneb valitsuses olevate ministrite valijatepoolne usaldus pea 5000 hääle võrra.

Reedel kell 13.00 alanud täiendav istung kestis “ainult” kella kaheni öösel, sest selleks ajaks oli päevakord ammendunud. Hoolimata vaheaegadest, kõnedest ja küsimustest-vastustest.

Öösiti aga juhtus nii mõndagi. Loomulikult oli kõige põhjuseks Juku-Kalle, täpsemini tema poolt Riigikogu kohvikusse jooma kutsutud külalised. Seekord andsid tooni ajakirjanikud, üks neist pakkus päris korralikus joobes olles Riigikogu liikmele lihtsalt peksa (löömaks ei läinud, sest pakkujal ei olnud selleks jaksu), teine aga tutvustas end (koos väljaande nime mainimisega) ning ähvardas näo meelde jätta. Eriti naljakaks muutis ähvarduse aga tõik, et “meelde jäetava” näoga Riigikogu liiget teavad ilmselt niigi kõik. Probleemid said aga alguse lihtsa reegli meelde tuletamisest, et Riigikogu kohvikust õllepudelitega maja peale jalutama ei minda. Isegi suitsuruumi suitsetama mitte, sest mine võta pärast kinni, kas suitsuruumi ukse kõrvale tekkinud loik sai alguse ümberläinud õllepudelist või hoopis liigselt joodud õlust. Reedene ööistung oli järjekorras viies ning võin kokkuvõttes öelda, et kõikide nende ööde jooksul ei kohanud ma mitte ühtegi purjus Riigikogu liiget, küll aga pidin piinlikusest pea kõrvale pöörama nii mitmegi Juku-Kalle külalise pärast. Olenemata erakonnast olid kõik mu kolleegid seda meelt, et see ei saa niimoodi jätkuda. Riigikogu ei ole mingi kõrts ega joomakoht vaid seadusandlik kogu, kus peab end viisakalt üleval pidama.

 

8 mõtet “Möödunud nädalast, ööistungi mured”

  1. ausalt öeldes, ega see see riigikogu värk eriti ei huvita, sest ega midagi mõistlikku sealt niikuinii ei paista tulevat- veniiiitagu niipalju kui tahavad- lihtinimest see ei mõjuta. Või jäävad “äkki” lihtinimesi puudutavad seadused vastu võtmata: nagu miinimumpalk või pensionid? No olge normaalsed!

    1. Loomulikult on igaühel õigus ja vabadus mitte tunda huvi Riigikogus toimuva vastu. Ei saa aga nõus olla, et parlamendi tegevus inimesi ei mõjuta, mõjutab küll. Vastuvõetud seadusi täidavad ju inimesed. Järgmise aasta riigieelarvest saavad palka juurde õpetajad, politseinikud, päästjad jt, tõusevad pensionid ja kasvavad puudustkannatavate lastele mõeldud toetused. See kõik puudutab inimesi ja võib venitamise tulemusel vähemalt edasi lükkuda. Kui koalitsiooni saadikud oleksid vähem vastupidavamad siis võikski niimoodi juhtuda, aga me teeme kõik endast oleneva, et ei juhtuks. Et riigieelarve ja sellega seotud seadused saaks sel nädalal vastu võetud.

  2. Tere!

    tarkust ja tasakaalu alanud aastaks!

    Ööistungil vääritult käitunud ajakirjanikele viitas ka 27. detsembril Põlvamaa vaimuliku mõttekoja külaliseks olnud Erki Nool. Olin kuuldust hämmingus – kas tõesti saab/võib/tohib üks endast ja oma väljaandest lugupidav ajakirjanik, kelle ülesanne on vahendana adekvaatset infot (sh ka Riigikogus toimuvast) nii ebaadekvaatset käitumist?

    Kajastasin kohtumist ka kohalikus maakonnalehes ning et külaline pidas oluliseks kristlikke väärtusi, mille järgimisel pole vaja koodekseid ega regulatsioone, siis märkisin artiklis ka ööistungi vahejuhtumit. Järgmisel päeval sain kõne lugejalt, kes leidis, et mida see leht lahmib – keegi kuslil tegi, miks nimesid ei ole, sellisele käitumisele peab järgnema vastutus.

    Võtsin nõuks teema kohta googeldada ja nii jõudsin tegelikult ka Teie blogisse, kus samuti loost juttu, kuid nimed delikaatselt nimetamata. Aga tõepoolest miks? Kas tööandjale on need teada? Aga äkki nad on tööandjale nii väärtuslikud, et võivadki seesugust käitumist lubada?

    Olen sellele märkuse teinud lugejale siiralt tänulik. See pani analüüsima ka oma käitumist – polnud ehk vaja seika kirjutisse pannagi, kui polnud teada, kellest jutt. Aga nüüd, kus see vääritu vahejuhtum siiski teada on, mõistan, miks okas lugeja õiglustunnet kratsib. Kas sellistes olukordades pole delikaatsuse asemel tegemist hoopis võltsviisakuse või koguni hirmuga?

    1. Tere,
      parimad soovid teile alanud aastaks!
      Viskasin oma blogipostitusega välja õnge ja salamisi lootsin, et meedia ei lähe õnge. Mõte oli selles, et kui ma kirjutan avalikult kahest ajakirjanikust, kes ilmselt ületasid viisakuse piirid, ilmselt ebakaines olekus Toompea lossis viibides siis peaks olema tegu uudiskünnist ületava looga. Sel juhul oleks pidanud üks või teine meedia-väljaanne ajakirjaniku patustamisest loo kirjutama. Konks oligi selles, et mitte keegi ei kirjuta, mitte ükski meediakanal ei tunne huvi, kõik vaikivad maha. Nii läkski. Ehk siis meedia neelas konksu otsas olnud sööda alla ning loomulikult on mul sellest siiralt kahju. Et äkki keegi ei lugenudki mu blogi? Ei, selle taha ei saa varjuda. Ajakirjanikud loevad mu blogi, see on varasemalt mitmel-mitmel korral tõestust leidnud.
      Samavõrra hea meel on mul aga teie üle, et teie sellest ajalehes kirjutasite. Kas teie mainitud “kõne lugejalt” tuli Põlvamaalt või äkki mõnest Tallinna kontorist, äkki lausa kolleeg helistas?! Mis kratsib “lugeja” õiglustunnet? Kas see, et lõpuks ometi leidus üks ajakirjanik, kes ei ole silmakirjalik?! Kelle arvates on ajakirjanik samuti avaliku elu tegelane (nagu poliitikki) ja talle ei ole rohkem lubatud kui teistele inimestele. Kelle arvates tuleks meediale ainult kasuks, kui ta suudaks ka kolleegide sigadustele tähelepanu juhtida ja neid korrale kutsuda.

      Suur tänu teile Margit, hea ajakirjanduse poole püüdlemise eest!

      1. Hommikutere,

        kõne tuli täitsa Põlva linnast. Helistaja nimetas ka enda nime, kuid kõne hetkel puudus üleskirjutamisvõimalus ja meelde see ei jäänud. Salvestus see, et tegu oli endise koolmeistriga. Tema õiglustunnet kratsis, et polnud nimetatud vääritult käitunud ajakirjanike nimesid. Helistaja arvates tuleb neil oma teost igal juhul aru anda ja vastutada.

        Olen päri, et ajakirjanik peab olema ühiskonna keskmisest kõrgema moraaliga (samuti ka poliitik, operatiivteenistuja, õpetlane, vaimulik ning loetelu võiks loomulikult jätkatagi), ometi jäävad nimed mainimata. Aga miks jäävad? Vähemalt tööandjad peavad nende teost teadlikud olema. On`s Riigikogu neid toimunust informeerinud?

        Saalomonlikku tarkust ja tasakaalu!

        1. Tänane hommik algas III Lõuna-Eesti palvushommikusöögiga Tartus ning sealses vaimus olles arvan, et kõige tulemuslikum on kui patustanud ajakirjanikud ise julgeks tunnistada oma vigu ja vabandada. Kasvõi konkreetselt nende inimeste ees, kelle pihta nende ütlused käisid. Minu arvates oleks see kõige tulemuslikum. Ootame ära, varugem kristlikku kannatust!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga