2009 a ootavad meid lisaks juba kohal olevale majanduskriisile veel ees kahed valimised ning see paneb proovile poliitikute pädevuse ja riigimehelikkuse.
On kindel, et majanduse jahtumine puudutab negatiivselt paljude Eesti perede elujärge. Need inimesed vaatavad ringi ja mõtlevad, kuidas oma rahulolematusest toimuvaga märku anda. Nad vajavad abi. Seda abi võivad nad saada sõpradelt ja tuttavatelt, kuid peavad kindlasti saama ka omavalitsustelt ja riigilt. Abi peab esmajoones olema ärakuulamine, nõuanne ja toetus uute valikute tegemisel ja elu taas rööpasse seadmisel ning vajadusel ka rahaline toetus.
Minu Eesti
Erilist tähelepanu tuleks tänavu pöörata eelmisel kevadel Teeme ära juhtmõtte all Eestimaa prügist puhtaks koristanud inimestele, kes sellel kevadel soovitavad koguneda ja arutada, millist riiki me tahame. See on väga hea, kui kodanikud kogunevad ja riigi tuleviku üle arutlevad. On suurepärane, kui parimad mõtted välja sõelutakse ja edasiseks arutlemiseks ning elluviimiseks välja pakutakse. See ongi tõeline kodanikuühiskond.
Ohud meie teel
Mõte kodanikke aktiviseerida on ülihea, kuid selle mõttega kaasneb ka oht. Keegi võib näha suures hulgas ühise idee nimel kogunenud inimestes võimalust nende häältele üles ehitada populistlik kampaania, millega iseennast ja oma sõpruskonda poliitikasse tuua ja seejärel neid usaldanud valijad unustada. Eesti on taolisi kampaaniaid juba näinud. Meenutame kasvõi uut poliitikat, mida uskunud tuhanded inimesed osutusid ühe minu kolleegi hinnangul „lihtsalt raketikütuseks, mis äraostmatuse loosungiga kaunistatud raketis mõned noored inimesed poliitilisele orbiidile viis".
Minu Eesti liikumises peaksid kindlasti osalema Riigikogu liikmed, valitsuse ministrid kui ka omavalitsustegelased. Sest kus siis mujal, kui just riigikogus, valitsuses ja omavalitsustes peaksid olema Eesti ühiskonna liidrid, kes igal hetkel valmis rahva arvamust kuulama ja arvesse võtma.
Ise kavatsen Minu Eesti mõttekojaga juba lähiajal kindlasti liituda ja kutsun teisigi üles seda tegema.