Ikka küsitakse, et miks ikkagi tuleb Eestil kulutada riigikaitseks kaks protsenti rahvuslikust kogutoodangust. Olukorras, kus on nii palju erinevaid eluvaldkondi, kuhu samuti raha vaja on.

Riigid peavad olema suutelised end kaitsma, see on iga riigi vaieldamatu kohustus. NATO poolt on välja arvestatud, et 2 % kulutuste tase on minimaalne, mis tagab riigi esmase kaitsevõime. Väiksemate kulutuste puhul ei ole see lihtsalt võimalik.

Eesti riigi kaitsevõime põhineb n ö kahel sambal: esmane kaitsevõime ja kollektiivkaitse. Esmane kaitsevõime tähendab, et me peame olema valmis vastu seisma vaenlase ründele vähemalt seni kuni kollektiivkaitse rakendub ehk liitlased appi jõuavad. Esmane kaitsevõime mõjub ka heidutusena. Mida tugevam võime end kaitsta on, seda väiksem on tõenäosus, et sind keegi sõjaliselt ründab.

Eesti kulutab 2 % SKP-st oma kaitsevõime arendamisele, et me oleks ise suutelised endid kaitsma ja et tõenäosus meie sõjaliseks ründamiseks oleks võimalikult väike.

Esmakaitse järel rakendub NATO lepingu artikkel 5 ehk kollektiivkaitse. Tuleb sellekski ju kulutusi teha, et tingimused appi tulekuks oleks loodud. Taristu peab olema ette valmistatud (näiteks Ämari lennuväli) ja inimesed välja õpetatud, harjutused tehtud.

Eesti osalemine missioonides tõestab nii meile endile kui kõigile teistele, et meie suudame sõdida, et meie sõdurid on distsiplineeritud, hea väljaõppe ja varustusega. Mõtteloogika on tegelikult imelihtne – kui meie suudame oma liitlaskohustusi täita siis suudavad seda liitlased ka meie suhtes.

Otsest sõjalist ohtu lähitulevikus Eesti ees ei seisa kuid mida paremini me valmis oleme, seda väiksem on tõenäosus, et sõjalise oht kasvaks. Tahad rahu – valmistu sõjaks.

Kaitsekulutuste puhul kuuled ikka aeg-ajalt küsimust, et äkki ikka mingi muu eluvaldkond on tähtsam? Selle sügise küsimus – kumb on tähtsam, kas õpetajate palk või kaitsekulutused? Tegelikult ei ole õige ega ilus vastandada õpetajaid ja sõjaväelasi. Ei ole kahtlustki, et mõlemaid on vaja, mõlemad teevad tänuväärset tööd.

Kui kaitsekulutuste kaks protsenti on NATO standardite järgi miinimum esmase kaitsevõime tagamiseks siis hariduskulud on meil võrreldavalt tunduvalt suuremad. Hariduskulutuste poolest oleme Euroopa Liidu riikide seas neljandal kohal kulutuste suuruse poolest rahvuslikust kogutoodangust. Ehk siis kakskümmend kolm riiki kulutavad vähem. Ei saa kuidagi öelda, et haridusse kuluks raha vähe. Pigem tuleb siiski tunnistada, et hariduses on tegemata mõned vajalikud ümberkorraldused, et koolivõrk ja õpetajate arv oleks kooskõlas (kahaneva) õpilaste arvuga. Eks tuleb muidugi tunnistada, et see ei ole õpetajate tegemata töö. Samas olen lootusrikas, sest hariduse eest vastutaval ministril on tõsine tahe reformid läbi viia.