Metsatee sai silutud, mis edasi?!

Avalikkuse tähelepanu viis Imavere vallas rikutud metsatee korrastamiseni. Kuidas see täpselt juhtus ja mis nüüd edasi saab?!

Imavere vallas Tammeküla küla ja Pällastvere küla ühendav ca 5,5 kilomeetri pikkune, kahe kraavi vahelisele muldkehale rajatud metsasiht, nn „Savitee“ on piirkonnas asuvatele metsakinnistutele ainuke juurdepääs. Seetõttu on sihti sagedasti kasutatud metsamaterjali väljaveo teena. Ebasoodsates ilmastikutingimustes tehtud raietest saadava metsamaterjali väljaveol on „Savitee“ olnud korduvalt kahjustatud kuid seejärel alati ka korrastatud – tekkinud rööpad tasandatud ja kraavidki veevoolu tagamiseks puhtaks tõstetud.

Künnapuumetsa kinnistu omaniku poolt tellitud raietööde tulemusel sai Savitee märgatavalt kahjustada. Oktoobri alguses veendusin porimülkaks muudetud metsateel turnides ja fotosid tehes oma silmaga, et raietööd olid juba mõnda aega tagasi lõppenud (puit välja veetud), aga metsatee jätkuvalt läbimatu. Künnapuumetsa kinnistu omaniku poolt aga jagati reaalse korrastamise asemel vaid lubadusi.

Mina käisin olukorraga tutvumas 7.oktoobril, avalikustasin fotod oma blogis 9.oktoobril ning järjekordne tähtaeg metsatee korrastamiseks sai täis 10.oktoobril. Sama päeva Järva Teataja ning järgmise päeva Aktuaalne Kaamera võimendasid probleemi veelgi. ERR-i Järvamaa korrespondent Olev Kengi tehtud uudisloost võis aru saada, et Keskkonnainspektsioon tõlgendab seadusi nii, et võõrast maad võibki segi pöörata ja kordategemist saab nõuda alles aasta möödudes.

Küsisin seisukohti nii Keskkonnaametilt kui Keskkonnainspektsioonilt. Keskkonnaameti peadirektorilt sain kiire vastuse, kus oli konkreetne juhtum detailselt lahti võetud ning seadusepügalad juurde kirjutatud. Tegelikult reguleerib metsaomaniku tegemisi metsas peale Metsaseaduse veel mitmeid teisi seadusi. Väga oluline on, et metsaomanikud lepiksid omavahel kokku, mida ja kuidas tehakse kui üksinda tegutsemine võimalik ei ole. Ametnikud selgitavad metsaomanikele, millised on nende õigused ja kohustused metsa majandamisel. Mitte ühelgi metsaomanikul ei ole õigust teisele omanikule kahju tekitada, tema õigustest nö üle sõita.

Keskkonnainspektsiooni peadirektori vastuse sain 31.oktoobril koos kolme fotoga, ilmestamaks, et kaks nädalat varem (16.oktoobri õhtuks) sai kahjustatud metsasiht ehk Savitee korrastatud. Olin mõned päevad varem saanud piirneva metsakinnistu esindajalt kirja samuti koos fotodega. Saadud piltidelt on tõesti näha, et rööpad on siledaks tõmmatud, aga ega enne aasta möödumist teed kasutada ei saa. “Ei kanna meestki,” ütleb naabrist metsaomanik, rääkimata sõiduvahendist. Võib-olla talvel, kui maapind läbi külmub.

Mida järeldada?

Esiteks seda, et lubamatu teo avalikkuse ette toomine tuleb kasuks. Kirjatükk fotodega mu blogist levis Järva Teatajasse, Delfisse ning ERR-i korrespondendi Olev Kengi tehtud lugu vaadatuimas uudistesaates Aktuaalne Kaamera avaldas mõju. Seekord siis positiivset, kannustades metsaomaniku taastamistöödele.

Teiseks, maaomanik saab oma õigusi kaitsta siiski ise enda eest seistes. Praegu tulin mina appi, aga ei ole ju mõeldav, et Riigikogu liige hakkab ükshaaval kõikide metsaomanike asja ajama. Mina võin seda ju oma valijate huvides teha, aga ega see ei ole ainult Järva-ja Viljandimaa probleem. Tulemuslikum on kui iga omanik saab ise oma õiguste kaitsmisega hakkama. Riigikogu ülesanne on vajadusel muuta seadusi, et maaomanikud saaksid omavahel vabalt kokku leppida. Tuleb sõlmida lepingud, maksta tagatisraha ehk teha omavahel normaalseid majanduslikke tehinguid. Vahemärkusena olgu mainitud, et minu arvates kahjustab Künnapuumetsa kinnistu omanik jätkuvalt teiste kinnistuomanike huve. Metsasiht on küll visuaalselt korrastatud, aga liikuda seal ju ei saa. Aga enne raietöid sai.

Kolmandaks, riik oma järelevalveorganitega on olemas ja toimib. Mitte ükski metsaomanik ei pea kartma kellegi ähvardust füüsiliseks arveteõiendamiseks ja normide rikkumine raietööde teostamisel ei jää samuti märkamata. Konkreetsel juhul on Keskkonnainspektsioon algatanud väärteomenetluse. Kõige rohkem hoiab väär-ja kuritegusid ära järgneva karistuse vääramatus. Kokkulepe maaomanike vahel sünnib lihtsamalt kui on teada, et ilma kokkuleppeta tegutsemine toob vältimatult kaasa ebasoovitava tagajärje, karistuse.

Kahjuks ei ole meil metsa majandamisel sihtide ja teede kasutamisel välja kujunenud nn head tava või praktikat. Elus tuleb ette mõlemale poole hälbimist mõistlikust ja loogilisest teede ning sihtide kasutamisest. Üks äärmus on eelkirjeldatud lugu, kus rikutakse metsasiht ja ei taheta parandada. Teine äärmus aga kui keelatakse täielikult oma maa kasutamine teiste poolt.

Loodetavasti andis praegune juhtum mõtteainet metsaomanikele omapoolse panuse andmiseks hea tava tekkimisele. Mina hoian edaspidigi metsa majandamise kitsaskohtadel silma peal ja kui vaja siis parandame seadusi. Praegugi analüüsivad Keskkonnainspektsioon ja ministeerium regulatsioonide muutmise vajadust.

PS! hea näide Saaremaalt, vt lisatud fotot. Metsapinnase kahjustuste vähendamiseks on traktori teele laotud oksi ja peenemaid puid. Hea peremees teebki nii.

2 mõtet “Metsatee sai silutud, mis edasi?!”

  1. Hea peremees ei laota oksi teele, vaid veab enese metsa siis kui pinnas piisavalt kannab. Tänasel päeval korjatakse kokku iga viimanegi oksaraas, peenestatakse ja läheb hakkepuiduks, milline siis läbi sooja- ja elektretootmise suure kasuga külmetavatele vaestele monopoolselt maha müüakse ja muidugist toetatakse otse ja kaude mitmesugu poliitikusi, millised siis enese blogides ja lausa avalikus meedias tõsiste teemade asemel populistlikku jama ajavad, ikke iseenese pale paremas valguses näitamise nimel.

    1. Hea peremees teeb tarku ja perspektiivikaid valikuid. Kui võimalik, teeb metsa vaid läbikülmunud pinnasega metsas. Kui ei ole võimalik, “ohverdab” osa metsamaterjalist ehk okstest või lausa peenematest puudest oksapadja tarbeks, et metsa aluspinnast mitte hävitada. Kuklas tiksub tal teadmine, et ka riik kontrollib seda.
      Jah tõesti on tänasel päeval igal oksatükil (isegi kännul) hind ja metsaomanik on huvitatud kogu materjali müümisest. Ega see olukord ei ole niisama juhtunud, see on poliitiliste otsustega niikaugele viidud. Sellegipoolest mädaneb ca pool majandamist vajavast metsast lihtsalt ära, sest omanik ei tea või ei taha metsa majandada. Loodetavasti uuest aastat rakendub maksustamisperioodi pikendamine ühelt aastalt kolmele aastale motiveerib metsaomanikke veelgi oma metsa majandama. Kõvasti on juurde vaja ka teadmisi metsast, et aru saada, millal ja missuguseid puid tuleb raiuda, mida teha, et metsa väärtus kasvaks, mitte ei kahaneks. Tegevusetus enamus juhtudel kahandab metsa väärtust.
      Part24, soovin teile edu metsa majandamisel!
      Tõnis Kõiv

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga