Jahindus eeldab kokkuleppeid

Nii nagu jaht ja mets käivad kokku, ei saa lahus vaadata ka jahimeest ja maaomanikku. Täna aga koostöö ja kokkulepped igal pool Eestis ei toimi ja seadus ka ei toeta.

Kujutage ette olukorda, kus te elate eramajas. Juba aastaid on nii olnud, et teie kodus käivad kärbseid tapmas (kärbeste arvu reguleerimas) teie jaoks võõrad inimesed, nimetame neid tinglikult „jahimeesteks“. Kärbeste hävitamine on iseenesest igati mõistlik ja teile isegi kasulik tegevus. Saate rahulikult magada ja mööbel ei saa rikutud. Ainuke häda on selles, et osad kärbeste hävitajatest käituvad nagu oleksid nemad peremehed majas. Tulevad siis kui tahavad, ette ei teata, poriste saapajälgede koristamisest põrandal ei taha kuuldagi. Nii tekkibki majaomanikul mõte: keelan kärbeste arvu reguleerimise üldse ära, algatuseks üheks kuuks. Äkki see mõjutab kärbsetapjaid läbirääkimistelaua taha istuma ja edasises kokku leppima.

Analoogne olukord on täna meie metsaomanike ja jahimeeste vahel. Metsaomanikud tunnetavad, et nende metsas käiakse, maa peal sõidetakse, aga nendega ei räägi keegi, kokkuleppe sõlmimisest rääkimata. Tänane jahiseadus seda olukorda toetab. Osa jahimehi on arvamusel, et nõukogude ajast pärit suhted peaksid nii jäämagi, muuta ei ole midagi vaja. Hoolimata sellest, et vahepeal on Eesti NSVst saanud Eesti Vabariik ja maa ei ole enam üldrahvalikus omandis vaid eraomandis.

Metsaomanikud on üha rohkem ja rohkem muudatuste vajalikkusest aru saamas ning nüüd jõudnud esimese suurema ühistegevuseni. Eesti Erametsaliit on algatanud aktsiooni jahipidamise täielikuks keelamiseks järgmisel kuul ehk septembris. Aktsiooniga on liitunud juba 178 tuhande hektari omanikud. Aktsiooni eestvedajad Erametsaliidust nimetavad ühekuulist jahi keelamist uue jahiseaduse eelnõu toetusaktsiooniks. Erametsaliidu juhatuse esimees Ants Varblase sõnul on lisaks metsaomanikele aktsiooni kaasatud või selle eesmärkidega nõustunud ka põllumeeste organisatsioonid Eesti Talupidajate Keskliit ja Eesti Põllumajandustootjate Keskliit ning Omanike Keskliit. Metsaomanikud saavad väga hästi aru, et jahi keelamine ise-enesest lahendust ei too, pigem tekitab mõlemale poolele probleeme juurde.

Kohtusin neljapäeval Erametsakeskuse juhatuse liikme Jaanus Aunaga. Tema sõnul häiribki maaomanikke kõige rohkem jahimeeste soovimatus ilmselt ajale jalgu jäänud jahiseadust muuta. Jahipidamise täieliku keelamise aktsioon on suunatud eelkõige laiemale avalikkusele, teadvustamaks, et tänane olukord jahinduses on ebanormaalne ja ajale jalgu jäänud. Sõnum on loomulikult ka kitsamalt jahimeestele, neid püütakse survestada asuma läbirääkimistelaua taha.

Uue jahiseaduse eelnõu kohaselt peavadki maaomanikud ja jahimehed omavahel kokkuleppele jõudma. Arusaadavalt peaks jäme ots siiski maaomanike käes olema. Eks siin ole lihtne ka pilli lõhki ajada. Mitte kõik jahimehed ei teeni jahiturismiga tulu, paljude jaoks on jaht siiski hobi, millele nad peale maksavad. Kui nüüd peaks hakkama palju rohkem peale maksma võib nii mõnigi oma hobist loobuda, mis ei ole ju tegelikult ka maaomaniku huvides.

Kahjuks ei ole igal pool Eestis jahimeeste ja maaomanike suhted nii hästi korraldatud kui Imaveres. Sealsesse jahtkonda kuulub 30 jahimeest, jahipiirkonna suuruseks on 14 000 ha. Kohaliku jahimehe Mati Hõbemägi sõnul (kohtusin temaga kolmapäeval) ei ole neil mingeid probleeme jahimeeste ja maaomanike vahel, toimib vastastikku austav ja lugupidav suhtlemine. Jahimehed arvestavad sellega, et kui nad kasutavad laiemalt võttes kogukonna ressurssi, peavad nad midagi üldistes huvides tagasi andma. Nii ongi jahimehed juba aastaid toetanud rahaliselt Imavere valda, enamasti on summad läinud Imavere lasteaia tarbeks. Olenevalt aastast, jahi tulemustest ja ka valla vajadustest on toetussumma kõikunud vahemikus 2-15 tuhat eurot aastas. Hõbemägi sõnul on viimased kümme aastad jahimehed jahti pidanud põhiliselt jahimeestele endile kuuluval või nende eraomanike maadel, kellega on kokku lepitud. Ikka on eelnevalt läbi räägitud ja kokkuleppele jõutud.

Mati Hõbemägi arvates ei ole totaalne jahipidamine keeld maaomanike huvides. Pigem survestavad nad niimoodi ebakorrektselt käituvaid jahimehi. Hõbemägi arvates tuleks minna veelgi kaugemale ja muutagi jahipidamine maaomaniku õiguseks. Samas peab maaomanik ka võtma kohustused ja vastutuse. Kõiki jahiulukeid on võimalik küttida vastavalt ohjamiskavale. Näiteks kui põdra küttimislimiit aastas on 1 põder 1000 ha kohta, maaomanikul sobivat maad 50 ha, siis antakse üks küttimisluba iga 20 aasta pärast. See tähendab, et asjast huvitatud peaksid koonduma jahipiirkonnaks, et saaks igal aastal põtru küttida. Veel oleks võimalus nimetada metssiga ja metskits väikeulukiteks. Hõbemägi arvates ei tooks see kaasa mingeid muid kardinaalseid muutusi, kui et maaomanike ja jahimeeste suhted saaksid rajatud õigele ja õiglasele alusele. Ei ole alust hirmudel, et siis lastakse kõik loomad maha või et siis jahimehi ei jääkski. Mitte kuskilt ei ole massiliselt jahimehi juurde tulemas ja ainult diletandi arvates on niisama lihtne metsas loomale pihta saada. Jahimehed jäävad ikka jahimeesteks, kes peavad maaomanikega koostöös jahti, mis on kasulik mõlemale poolele. Loomulikult eeldab see ka tõhusat kontrollisüsteemi.

Uut jahiseaduse eelnõu on menetletud juba aastaid. Positiivne on seejuures, et paljuski on ühiseid arusaamu ja mõistmist protsessi käigus juurde tekkinud. Keskkonnaminister Keit Pentus on öelnud, et ministeerium on huvitatud lahendusest, mis sünnib maaomanike ja jahimeeste koostöös. Kuu aja pärast toimuv jahipidamise keelamise aktsioon ongi suunatud teisele osapoolele, andmaks neile märku, et maaomanikud on suutelised ka tõsisteks aktsioonideks. Et kui „hoiatusstreigist“ ei piisa siis tuleb seejärel juba päris „streik“ ehk jahipidamise keelamine ajal, mil tegelikult peaks jahti pidama. Eesti ca 70 000 metsaomanikku on märkimisväärne jõud, kellega on mõistlik arvestada.

 

7 mõtet “Jahindus eeldab kokkuleppeid”

  1. Probleeme võib olla, kuid olgem ausad- tänane jahinduskord loomade arvukuse reguleerijana on oluliselt parem olnust. See nähtub juba salaküttimise olulisest piiramisest ja loomade arvukuse järsust tõusust.
    Lõppenud on paduajud põtradele, kus lasti massimõrvana maha isegi vasikad, et riigi poolt antud plaani täita.
    Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus on võimalik küttida isegi karusid. Kui 1970-tel oli lugeda ca 400 karu, siis praegu on neid üle 800.

    Need on nii eemal-samas lähedalseisja märkused.

    1. Tänan märkuste eest! Tänase jahinduskorra põhiline viga ongi selles, et ta lähtub maa riiklikust omandist. Aga Eesti Vabariigis on eraomand au sees, lausa Põhiseadusega kaitstud. Seetõttu ei saa kuidagi aktsepteerida olukorda, kus eraomanikul ei ole oma metsa suhtes kõiki õigusi (ja kohustusi ning vastutust). Seda kui palju tuleb loomi lasta, ei otsusta ei maaomanikud ega jahimehed. Riik jääb ikka loomade arvukuse üldiseks regulaatoriks ja ka kontrollijaks. Eraomanikku ei ole vaja karta, märkimisväärne hulk metsaomanikest on ka jahimehed. Isegi kui ei ole jahimehed, metsa tunnevad ja loodust austavad niikuinii. Mitte kunagi muidugi ei ole see 100 protsendiliselt nii, aga millises teises eluvaldkonnas on?

  2. p.s. ja salaküttimist on ka oluliselt vähem. Kui maaomanikele anda totaalne kontroll jahinduse üle, siis on tulemuseks kontrolli puudumine ja kaos ebakompetentsete isikute poolt.

    1. Kontrolli peab teostama siiski riik ja seda siis koostöös maaomanike, jahimeeste, kohalike inimeste jt huvitatud isikutega.

  3. Ühtlasi üks etteheide keskkonnaministeeriumile- miks ei ole olemas Eestis adekvaatset kalakaitset, ma mõtlen, kalakaitseinspektoreid Eesti sisevetel? On leitud, et pole vajagi, kuna “see riivavat röövpüüdjate õigustunnet.” Kõik lahendavat ära helistamine numbril 1313, kuid asi on selles, et selleks ajaks kui inspektorid kutse peale välja sõidavad, on röövpüüdjad mõistagi ammu kadunud nelja tuule poole.Enamus inspektoreid on näitsikud, kes ei suudakski patrullida pingutust nõudvail forelliojadel, kus kaldad õõtsuvad ja on võsas. Ja nende palk on ka ebaõiglaselt väike!

    1. Kalakaitse on vist küll juba igivana teema. Ilmselt on siin ikkagi vaja kaasata rohkem vabatahtlikke, kes tihedas koostöös keskkonnainspektoritega röövpüüki ohjata suudavad. Täna on rohkem rõhku pandud sellele, et keskkonnainspektor oleks varustatud tänapäevaste tehniliste abivahenditega, et ta suudaks rikkumise tõendada ja puhtsüdamliku ülestunnistuse kohapeal kätte saada. Mingit kasu ei ole inspektorist, kelle protokollid kõik pärast kohtu poolt tühistatakse.
      Parimate soovidega
      Tõnis Kõiv

      1. Igivana teema küll, aga edasiliikumist selles vallas pole! Nõuka ajal pidi kogu aeg luba näpus olema kui püügil olid, selle riigikorra ajal pole inspektoreid jõe ääres näinudki! Järvamaa oli otsekui forellide paradiis – seitsme jõe peale saadi 500 loaomaniku kohta aastail 1985-8 990 kg. forelli aastas! Peaaegu tonn, vaat et tööstuslik kogus! Seda aega mäletan veel isegi. See oli tõsiselt euroopalik tase!

        Tänasel päeval haigutab Pärnu jões Paide all selline kalatühjus, et isegi jalgradu pole jõe ääres enam näha!

        Seda, mis moodi maitseb õigesti soolatud looduslik jõeforell võisaial, teab Su abikaasa piisavalt hästi (peolauas ühisgümn. päevist.) Sellist asja poest ei ole võimalik osta…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga