Vargamäel Tammsaaret vaadates
Tõnis Kõiv • August 2, 2011
Vargamäel Tammsaaret vaadates
Raske on mitte nõustuda Urmas Lennuki arvamusega etenduse „Vargamäe Voonake“ kavalehel, et Tammsaare oli, on ja jääb. Tammsaarest ei saa üle ega ümber, teda tuleb lugeda ja mõista. Pühapäevaõhtune etendus Vargamäel on vallavanem Kalju Kertsmiku sõnul alati natuke väiksema publiku arvuga olnud, aga seda intiimsem. Jääb mulje, nagu näitlejad mängiksidki ainult sulle. Hooned, tuule kohin puude latvades, mis ühel hetkel muundub hoopis kaasaegseks lehepuhujaks Karini käes ja tormab näitleja käes ja seljas olles lavale revolutsiooni tegema. Päike vajub vaikselt metsa taha, taamal söövad noored mullikad karjamaal, kõik see kokku moodustab vägeva terviku, mis aitab kergemini mõista laval toimuvat.

Kaks fotot lavast on tehtud enne etendust, sest etenduse ajal ei tohtinud pildistada.
Andrese unistus soost, mis peab kuivendatud saama ja rukkipõlluks muutuma. Karini sügav ja kirglik armastus, tulises ja lennukas väljenduses, aga kahjuks suures osas vastuarmastuseta. Tiina siiras ja lihtsameelne usk ja lootus, lausa allaheitlikkus, mis lõpuks pea et sihile viis. Ja loomulikult Indrek… Urmas Lennuk küsib meilt lavastajana, et äkki seisneb elamise mõte milleski sama naiivses nagu armastus? Äkki on inimeseks olemises mingi suurem ja sügavam sisu? Aga kui me eksime ja tolerantsus ja armastus ei päästagi maailma? Kui kristlikust teise põse ettepööramisest ei olegi kasu?
Praktilisest küljest oli kõik väga mugav. Pileti ostad internetist, lased saata oma mobiiltelefonile. Seetõttu paberit välja trükkima ei peagi, piletikontrollile näitad SMS-i oma telefonis. Kohale sõitmisel on iga nurga peal suunavad viidad, parklas korraldab autode jätmist parkimiskorraldaja. Kohvikus pakutakse mulgi putru ja Vargamäe käkki. Kõik toimis kui kellavärk.
Etenduse sisulise poole edasiandmise jätan asjatundjatele, teatrikriitikutele. Kel aga vähegi huvi Eesti kultuuri ja kirjandusloo vastu, see käib ju Vargamäel niikuinii ära. On varemgi käinud. Mind aga rõõmustab, et just Järvamaal, kus inimesed mind juba viisteist aastat erinevatel valimistel usaldanud, asub selline Eesti kultuuriloos püha paik nagu Vargamäe. See julgustab ning kohustab.

