Vsjo naše ehk kõik on meie mentaliteet ruulib olenemata rahvusest
Tõnis Kõiv • July 4, 2007
Vsjo naše ehk kõik on meie mentaliteet ruulib olenemata rahvusest
Lugesin eelmise nädala EE-st, et üks ajakirjanik elab paneelmajas ning on sunnitud kuulama kõike, mida naabrid ette võtavad. Eriti just muusikavaliku osas, küll alustatakse varahommikul romanssidega, avades veel aknagi, et ikka kõik paremini kuuleks. Või keeratakse õhtu saabudes tümps peale, et viinavõtmine lõbusamalt sujuks. Ega maal teistmoodi ole. Autoga aiamaale, uksed pärani ja raadio mängima. Samamoodi siis, kui peetakse metsa all pikniku või võetakse rannal päikest.
Eelkirjeldatud käitumine on kantud mentaliteedist - vsjo naše! Kõik on meie ehk siis kõik on ühine. Kui ühel korterelamu elanikul on soov muusikat kuulata, siis peavad kõik temaga koos kuulama. Sest kõik on ju meie! Vsjo naše!
Kui suvilas tahab üks aiapidaja peenarde rohimise ajal raadiot kuulata, siis peavad kõik teisedki seda kuulama, sest kõik on ju meie! Vsjo naše!
Kui Tallinna südalinnas laamendanud pätid võeti kinni ja saavad oma teenitud karistuse, muuhulgas eelnimetatud mentaliteedi järgse käitumise eest, siis aeg on liikuda edasi. Kogu ühiskonnast on vaja välja juurida nõukogude ajal meisse sisse juurdunud valearvamus, et kõik on meie. Ega ikka ei ole küll. Hoopis vastupidi, igal asjal on omanik ja iga õigusega käib koos kohustus ja ka vastutus.
Kodanikuühiskonnas on üks väga lihtne põhimõte, mille vaba sõnastus kõlaks järgmiselt: sul on õigus teha kõike, mida sa tahad, aga sa pead arvestama teise inimese samasuguse õigusega. Kui sulle meeldib kuulata muusikat siis ei saa keegi keelata sul seda tegemast. Kui sa aga kuulad muusikat sellisel moel, et teised inimesed samuti on sunnitud kuulama, on tegemist teiste inimeste õiguste rikkumisega. Tuleb eeldada, et iga inimene otsustab ise, mida ta teeb. Kui tahab kuulata muusikat, siis kuulab. Kui ei taha, siis ei kuula. Kellelgi ei ole õigust otsustada teise inimese eest, et kuna mulle meeldib vali muusika, siis peavad teised sellega nõustuma. Hoopis vastupidi, eelduseks on, et kellegi ei ole õigust otsustada teise inimese eest, mida ta tahab kuulata. Kas ta üldse tahab midagi kuulata. Eeldada tuleb teiste isikute soovi ise otsustada oma õiguste üle.
Ma olen isiklikult pidanud päris mitmele inimesele märkuse tegema, et nende poolt kuulatav muusika segab mind ja palunud segamise lõpetamist. Tavaliselt on inimesed üllatunud, sest nad ei ole selle peale mõelnudki, et nende tegevus võib kuidagi teisi segada, nende huve riivata. Viisakas tähelepanujuhtimine lahendab olukorra hõlpsasti. Tean ka juhtumeid, kus ei ole suudetud rahumeelselt olukorda lahendada. Tihtipeale solvutakse ütleja peale, keeratakse nimme muusika veelgi valjemaks, nõutakse politsei kohalekutsumist jne.
Inimese tekitatud müra reostab keskkonda, häirides inimese igapäevast elutegevust. Üleliigne müra väsitab, tekitab stressi, halvendab enesetunnet. Mitmete asjaolude kokkulangemisel võib inimene isegi haigestuda, tuues kaasa juba otsese kahju nii endale kui ühiskonnale.
Vsjo naše aeg on möödas. Nii Tallinna tänavatel kui elurajoonides, kogu Eestis. Lihtsalt niisama müra tekitamine teiste inimeste häirimiseks ei sobi kodanikuühiskonda. Austagem iga inimese õigust ise otsustada, kuidas käituda, segamata teiste inimeste samasugust õigust.
Tõnis Kõiv
Eelkirjeldatud käitumine on kantud mentaliteedist - vsjo naše! Kõik on meie ehk siis kõik on ühine. Kui ühel korterelamu elanikul on soov muusikat kuulata, siis peavad kõik temaga koos kuulama. Sest kõik on ju meie! Vsjo naše!
Kui suvilas tahab üks aiapidaja peenarde rohimise ajal raadiot kuulata, siis peavad kõik teisedki seda kuulama, sest kõik on ju meie! Vsjo naše!
Kui Tallinna südalinnas laamendanud pätid võeti kinni ja saavad oma teenitud karistuse, muuhulgas eelnimetatud mentaliteedi järgse käitumise eest, siis aeg on liikuda edasi. Kogu ühiskonnast on vaja välja juurida nõukogude ajal meisse sisse juurdunud valearvamus, et kõik on meie. Ega ikka ei ole küll. Hoopis vastupidi, igal asjal on omanik ja iga õigusega käib koos kohustus ja ka vastutus.
Kodanikuühiskonnas on üks väga lihtne põhimõte, mille vaba sõnastus kõlaks järgmiselt: sul on õigus teha kõike, mida sa tahad, aga sa pead arvestama teise inimese samasuguse õigusega. Kui sulle meeldib kuulata muusikat siis ei saa keegi keelata sul seda tegemast. Kui sa aga kuulad muusikat sellisel moel, et teised inimesed samuti on sunnitud kuulama, on tegemist teiste inimeste õiguste rikkumisega. Tuleb eeldada, et iga inimene otsustab ise, mida ta teeb. Kui tahab kuulata muusikat, siis kuulab. Kui ei taha, siis ei kuula. Kellelgi ei ole õigust otsustada teise inimese eest, et kuna mulle meeldib vali muusika, siis peavad teised sellega nõustuma. Hoopis vastupidi, eelduseks on, et kellegi ei ole õigust otsustada teise inimese eest, mida ta tahab kuulata. Kas ta üldse tahab midagi kuulata. Eeldada tuleb teiste isikute soovi ise otsustada oma õiguste üle.
Ma olen isiklikult pidanud päris mitmele inimesele märkuse tegema, et nende poolt kuulatav muusika segab mind ja palunud segamise lõpetamist. Tavaliselt on inimesed üllatunud, sest nad ei ole selle peale mõelnudki, et nende tegevus võib kuidagi teisi segada, nende huve riivata. Viisakas tähelepanujuhtimine lahendab olukorra hõlpsasti. Tean ka juhtumeid, kus ei ole suudetud rahumeelselt olukorda lahendada. Tihtipeale solvutakse ütleja peale, keeratakse nimme muusika veelgi valjemaks, nõutakse politsei kohalekutsumist jne.
Inimese tekitatud müra reostab keskkonda, häirides inimese igapäevast elutegevust. Üleliigne müra väsitab, tekitab stressi, halvendab enesetunnet. Mitmete asjaolude kokkulangemisel võib inimene isegi haigestuda, tuues kaasa juba otsese kahju nii endale kui ühiskonnale.
Vsjo naše aeg on möödas. Nii Tallinna tänavatel kui elurajoonides, kogu Eestis. Lihtsalt niisama müra tekitamine teiste inimeste häirimiseks ei sobi kodanikuühiskonda. Austagem iga inimese õigust ise otsustada, kuidas käituda, segamata teiste inimeste samasugust õigust.
Tõnis Kõiv