Vanemahüvitise süsteem jäi puutumata
Tõnis Kõiv • October 27, 2009
Vanemahüvitise süsteem jäi puutumata
Riigikogu lükkas enamuhäältega tagasi sotside algatatud eelnõu, mis oleks ära rikkunud üle viie aasta muutumatuna kestnud Vanemahüvitise arvestamise ja maksmise süsteemi.
ÜRO rahvastiku prognoos ütles Eesti kohta 2003 aastal, et aastal 2050 elab meil siin vaid 750 000 inimest. Meie demograafilised ja muud näitajad ei lubanud midagi helgemat ennustada. Vaid viie aastaga oleme suutnud trendi muuta ning 2008 a prognoosi kohaselt ennustatakse meie rahvaarvuks 2050 aastal juba 1,2 miljonit elanikku.
Vanemahüvitise (VH) süsteemi kehtestamine tõi kaasa mitmeid vaidlusi juba loomise ajal. Ikka kas kõigile võrdne sotsiaaltoetus või varasemast töötasust sõltuv vanemahüvitis. Enamus jõudis seisukohale, et õige on vanemahüvitis kui kompensatsioon saamata jäänud töötasu eest, mis annab lapse vanemale vajaliku kindluse lapsega koju jäämiseks. Mis annab vajaliku kindluse otsustamiseks, millal ja kas üldse laps saada.
VH süsteem on kehtinud juba üle viie aasta ning on jätkuvalt ainuke teadaolev meede, mis on suutnud Eestis sündide arvu suurendada. Eesti rahva püsimajäämine omal maal on täiesti piisav eesmärk, mille nimel riigieelarvelisi kulutusi teha ning igapäevaeluski pingutada.
Väga mitmed uuringud näitavad, et VH on avaldanud mõju naiste sündimuskäitumisele. Suurenenud kõrgema sissetulekuga ja haritumate naiste sünnitamise tõenäosus. Tugevam on VH mõju teise ja kolmanda lapse sünnitamise puhul. Teame ju kõik, et rahvastiku taastootmise tagab keskmiselt vähemalt 2,1 last naise kohta.
Kõige tugevam on vanemahüvitise mõju just 30–35-aastaste seas, kes varasemalt ei pruukinud üldse erinevatel põhjustel lapse saamise kasuks otsust langetada.
Kõrgharidusega naised on hakanud sünnitama lapsi väiksema ajavahega kui varem. Suurenenud on ka lühikeste, kuni 2,5-aastaste sünnitusvahede arv, mille üks põhjustest on vanemahüvitise nn tiheduspreemia.
Kõrgharidusega naised on varasemast rohkem hakanud sünnitama nii esimesi, teisi kui ka kolmandaid lapsi. Tõusuteel on töötavate sünnitajate osakaal.
Nii ei olegi midagi imestada, kui näiteks on 2008 aastal on viie aasta taguse ajaga võrreldes sündinud rohkem ligi 3000 last. Kas pole rõõmustav?!
Vanemahüvitis on avaldanud mõju ka naiste töötamisele. Kuna VH suurus sõltub otseselt inimese varasemast töötasust, on VH kasvatanud lapsevanemate soovi töötada nii enne kui ka pärast lapse sündi. Raseduse ajal tõuseb keskmiselt naiste töötasu ning võib väita, et nii sünnitushüvitise kui ka vanemahüvitise skeemis sisalduvad stiimulid motiveerivad naisi suurendama oma tööpanust rasedusperioodil.
Positiivne on seegi, et pärast vanemahüvitise lõppemist tullakse tööturule tagasi sama kiiresti kui vanemahüvitise kehtestamisele eelnenud aastail.
Kõige rohkem valmistab rõõmu Eesti tempokas liikumine positiivse iibe suunas. Kui 2003 aastal oli positiivsest puudu 5116 inimest siis 2008 aastaks oli puudu vaid 647 inimest ning 2009 a 9 kuu seisuga ainult 17 inimest. Me oleme kohe-kohe jõudmas oma iibega plussi ja selles on märkimisväärne osa olnud VH-l, loomulikult on ka muid põhjuseid. Me ju tahame jätkuvalt, et meie rahvas taastoodaks end, et lapsi sünniks üha rohkem. Et me jääks siia maamuna peale püsima.
Vanemahüvitis on end näidanud töötava süsteemina, sündimuskäitumise muutjana. Oleme tänu VH-le jõudnud Euroopas iibe osas esimeste hulka. Euroopas, kus üldiselt ollakse hädas elanikkonna pideva vananemisega.
Ei ole vaja parandada ega ammugi lõhkuda töötavat süsteemi. Vanemahüvitis töötab või nagu ütlevad rahvastikuteadlased – Vanemahüvitis on mõjus.
Hoiame ja kaitseme Vanemahüvitist, püüame jätkuvalt saavutada Eesti rahva positiivset iivet ja võitleme rahva püsimajäämise eest!