Vabariigi kodanikud

Vaadates teisipäeva õhtust telesaadet Vabariigi kodanikud ei saa kuidagi tekkinud emotsioone enda teada jätta. Kuidas Riigikogu töö ikkagi käib või käima peaks? Kõigepealt tuleb ära õiendada üks levinud valeväide Andrus Ansipi väljaütlemise kohta 2007 aastal Riigikogu saalis. Tavapäraselt oli peaminister eelnevalt Reformierakonna fraktsiooni nõupidamisel ja toimus elav mõttevahetus. Muuhulgas viskas Andrus nalja, et „ärge siis saalis liiga palju küsige, jätke aega ka opositsiooni jaoks“. Kes naeris, kes muigas, kõik said naljast aru. Kui aga Ansip saalis Keit Pentuse küsimuse peale naerusuiselt kostis, et „leppisime ju kokku, et me ise ei küsi“ siis reformierakondlaste jaoks oli tegemist juba kuuldud naljaga. Teised saadikud aga naljast aru ei saanud või tahtnudki saada. Nüüd on aga sellest ebaõnnestunud naljast tekkinud suur müüt keelust oma ministrite käest küsida või lausa hirmust erakonna juhi ees. Tegelikkuses juhtus peale seda just vastupidi, Riigikogu liikmed ütlesid peaministrile, et ära enam selliseid nalju tee, sest inimesed valdavalt ei saa neist aru. Parlamendis suudetakse kokku leppida ja otsustada – osa inimestest arvab, et see on halb. Parlamendis ei suudeta kokku leppida, vaidluse on lõputud ja otsustamine venib – sama osa inimestest arvab , et seegi on halb. Huvitav, mida see parlament siis tegema peaks?! Minu arvates on praegu parlamendis olukord, kus mõni kuu tagasi toimunud valimiste järgselt viib koalitsioon ellu valijatele lubatut. Valitsusliidu leping on värskelt sõlmitud ja koalitsiooni liikmed täis tegutsemistahet. Sama arusaadavalt opositsioonierakondadel oma poliitika elluviimise võimalus puudub. Tegemist ju erinevate poliitiliste valikutega, korraga ei saa ju maksu tõsta ja langetada. Ei ole kuskil parlamentaarses demokraatias teistmoodi ja ei saagi olla. Arutelu ja diskussioon toimub paljuski fraktsioonides ja komisjonides. Mul oli au sel suvel paaril korral osaleda Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil. Opositsiooni esindajad ei olnud just tihedad kohalkäijad. Eriti ilmekas oli möödunud nädala neljapäevane koosolek, kus osalesid ainult koalitsioonierakondade liikmed. Mitte ainumaski opositsioonierakonna liige ei olnud pidanud vajalikuks tulla kuulama kolme ministeeriumi esindajate ülevaadet eurorahade kasutamise kohta. Aga kustkohast opositsioon teema kohta infot saab kui mitte komisjonist. Eks võimult eemal olek teeb mugavaks, vastutama ja seega ka teadma ei pea. Imelik on vaadata tõsiseltvõetavast arutlussaatest, mida arvab Reformierakonna asjadest Aivar Riisalu?! Isegi keskerakonna fraktsioonis peetakse head kolleegi Aivarit pigem naljameheks kui arvamusliidriks, veel vähem tõsiseltvõetav on tema arvamus teiste erakondade kohta. Sellegipoolest levitame kõvahäälse arvaja sõnumit. Kas siis sisu ei olegi oluline? Minu arvates on esimeses järjekorras Riigikogu arvamusliidrid komisjonide ja fraktsioonide esimehed, neid on teised usaldanud, andnud neile õiguse ja pannud seega ka vastutuse kas ühe valdkonna või kogu fraktsiooni töö eest. See tähendab ka suuremat töökoormust. Näiteks Reformierakonna fraktsioonis kujuneb üldine seisukoht arvamuste paljususes ja kaalukam sõna on neil, kes rohkem teavad, mitte kes kõvemini karjuvad. Kusjuures iga Riigikogu liige on vaba tegema tõsiselt tööd ja saama rohkem teadjaks. Riigikogu ei alustanud sügist puhtalt lehelt. Alles märtsis olid valimised ja valimislubaduste täitmisega on alles alustatud. Reformierakonna ja IRL-i valimislubadused on koondatud koalitsioonileppesse ja seda tuleb täita. Mitte sellepärast, et erakondade esimehed käsivad vaid seetõttu, et seda on valijatele lubatud. Mitte Riigikogust kostev kõvahäälne karjumine ja tüli ei ole parlamendi töö kvaliteedi või sisukuse näitaja vaid ikka sisuline töö. Nagu ütles eilses saates kolleeg Urve Tiidus: „ ma ei ole veel nii palju lugema, materjalidega tutvuma pidanud kui nüüd parlamendi liikmena“.Otsustamine eeldabki teadmisi. Hinnakem Riigikogu tööd valimislubaduste täitmise ehk sisu järgi, nii tõstame kvaliteeti nii parlamendis kui terves ühiskonnas.