Täna 20 aastat tagasi

Esmaspäev, 19.august 1991 algas tavapäraselt kuni hommikuste raadiouudisteni. Kell 7 ütles raadio, et Moskvas on võimu haaranud vanameelsed... ning on oht, et kõik pöördub tagasi. Mäletan, et mu üks esimestest mõtetest oli, et siis tahavad mind ikka Nõukogude armeesse. Olin seni ajateenistusest tänu ülalpeetavate olemasolule ja ülikoolis õppimisele ära pääsenud. 1991 aasta augustiks olin Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas juba kaks aastat ära õppinud. Pere olemasolu tõttu omandasin kõrgharidust kaugõppes ning samal ajal töötasin Koeru sovhoosis autojuhina. 19.augustil 1991 järgneski tavapärane tööpäev. Sain ülesandeks viia koorem teravilja Viljandi veskisse ja tuua jõusööt tagasi. Tallinn-Tartu maanteel kohtasin pealinna poole teel olevat soomukite kolonni, nii Viljandisse sõites kui sealt tagasi tulles. Meenub jõuetu viha tunne. Näed, et siin nad kuradid sõidavad Tallinna peale ja midagi teha ei ole. Peast käis läbi ka mõte, et kui ma nüüd täislastis veoautoga (ca 10 tonni) soomukikolonnile otsa põrutaks siis võib-olla ühe saaks rajalt maha. Aga neid oli ju terve tee täis, mis see ükski oleks lugenud. Nii jäigi kamikadze stiilis rünnak tegemata, mis oli tol hetkel mõistlik otsus. Tagantjärele tarkusena oleks täna samamoodi otsustanud. Hilisematest päevadest väga teravaid mälestusi ei ole. Mäletan rõõmu ja vabanemise tunnet kui Eesti iseseisvuse taastas, paljud varem keelatud asjad olid äkki võimalikud. Järgnevatel kuudel sai käidud Poolas kaubareisil, vähem kui aasta pärast rahvatantsurühmaga Soomes esinemas jne. Eesti ümber oli maailm, kus elati tunduvalt paremini. See andis innustust õppimiseks, enese arendamiseks, muutuste läbiviimiseks. Mul on isegi hea meel, et ma olen elanud ka Nõukogude Eestis ja mäletan, mis elu tol ajal elati. Seetõttu ma hindan väga vabadust, iseotsustamist ja vastutamist. Vabadus on väga suur väärtus, hinnakem ja hoidkem seda kõik!