Tallinnast, Paidest ja haridusest
Tõnis Kõiv • November 20, 2011
Tallinnast, Paidest ja haridusest
Savisaare juhitavas Tallinnas on elu üha hullem, puitarhitektuuri konverentsil tekkis idee Paide linna edasiarendamiseks ja lõpetuseks mõned hariduskonverentsijärgsed mõtted.
Edgar Savisaare juhitav Tallinn on pankrotis. Hiljuti Lasnamäe lasteaias juhtunu on selle ilmekas näide. Oli ilmselge, et linnavõimu poolt lasteaedadelt raha äravõtmine toob varem või hiljem kaasa tagajärjed. Loomulikult ei oodanud keegi nii traagilist juhtumit. Linnavõimu moraalne pankrot paistab välja sellestki, et lastetud klaköörid on asunud kaitsema linnavõimu ja süüdistama riiki. Samal ajal kui isegi Keskerakonna endi liikmed on avaldanud arvamust, et kuluka Tallinna televisiooni asemel võiks teha kordades odavamat raadiot ja kokkuhoitud raha kulutada linlaste elu paremaks muutmiseks. Lasteaia mänguväljaku ohvriks langenud laps teeb südamest kurvaks, aga siht peab olema selge nii lapse vanematel kui kõigil teistel lasnamäelastel – 2013 a valimistel tuleb Savisaare asemel toetada kedagi teist, mõnest teisest erakonnast ja siis asjad muutuvad. Tallinna TV asemel saate turvalised lasteaiad, vähem kui kaks aastat tuleb oodata ja valimistel oma otsus teha.
Neljapäeval toimus KUMU-s Eesti Metsatööstuse Liidu korraldatud rahvusvaheline Puitarhitektuuri konverents. Paljud Põhjamaade linnad on teatanud, et võimaluse korral tuleb nende tellitud ehitustes kasutada põhimaterjalina puitu.
Üks ettekandjatest oli Växjo (Rootsi) linnavalitsuse projektijuht Hans Andren, kes kõneles puidu kasutamise rohketest võimalustest kaasaegsetes ehitistes. Växjo linn on liitunud Põhjala puitlinnade organisatsiooniga ning nad on valmis vastu võtma uusi liikmeid Eestist. Mõtlesin kohe Paide peale. Paide ajaloolisest puitlinnast ei ole just palju järele jäänud, seda enam on vaja sihikindlat tegevust puitlinna säilitamiseks, taastamiseks, uuesti ehitamiseks. Konverentsi vaheajal jagasin oma ideed paidelase Koit Ojaliiviga (värskelt kommunismiohvrite mälestusmärgi ideevõistluse võitnud Paidest pärit kunstnik). Temagi arvates oleks see hea võimalus Paide jaoks, uus võimalus linna arendamiseks, täiendav põhjus külastajatele jne. Mõte läks kohe lendama, et lahe oleks Rüütli tänava tsiviilkaitse lao asemel ehitada paar ilusat puitmaja… Põhjamaade parimat praktikat arvesse võttes. Põhjala puitlinnade organisatsiooni kohta pikemalt saab lugeda siit.
Reedene kõrghariduskonverents Toompea lossi konverentsisaalis tekitas erinevaid mõtteid. Imelik oli kuulata õpilaste soovi, et konkurentsi võiks ikka vähem olla?! Aga see on ju utoopia. Konkurents muutub üha karmimaks. Noortel tuleb hiljemalt 9 klassi lõpuks otsustada, kas nad konkureerivad gümnaasiumisse või kutsekooli. Konkurents on meie elu vältimatu osa. Natukenegi globaalsemalt mõeldes – maailmas elab 7 miljardit inimest. Nad kõik vajavad elamiseks ruumi ja pingutavad (loe:konkureerivad) parema tuleviku nimel. Konkurentsivaba maailma ei ole olemas.
Tudengite esindaja jutt sotsiaaltoetuste vajadusest ja soovist tasuta ehk maksumaksja kulul õppida ning õppelaenu tagasi maksta vaid piisava sissetuleku olemasolu korral tundus samasuguse utoopiana. Ma ei saa aru, kuidas suudab sotsiaaltoetuste abil maksumaksja kulul kõrghariduse omandanud noor reaalses elus hakkama saada?! Üleminek reaalsesse ellu saab väga ränk olema. Tööturul ei ole mingit vajaduspõhist palka ja iga laen tuleb tagasi maksta, igal juhul. Reaalne maailm toimib siiski teiste reeglite järgi.
Kõrghariduskonverentsil väljendas analoogseid mõtteid Mainori kõrgkooli nõukogu esimees Ülo Pärnits. Reaalne elu tähendab konkurentsi, püüdlemist paremaks saamise poole ja pingutust edukuse nimel. Eraülikoolis saab iga inimene aru, et raha tuleb tudengi käest ja selle nimel tuleb igal, absoluutselt igal ülikooli töötajal pingutada. Iga päev. Avalikus ülikoolis aga unistavad tudengid „tasuta“ kõrgharidusest, millele lisandub vajaduspõhine sotsiaaltoetus, kusjuures veel eraldiseisvalt vanematest. Unustatakse ära põhiline - haridus on üks kindlamatest investeeringutest, mis tagab korraliku sissetuleku tulevikus. Ajast aega on perekond investeerinud oma lapse tulevikku, et laps saaks võimalikult hea hariduse ja selle põhjal hea töökoha. Nii on see aastasadu toiminud. Maksumaksja tasutud kõrgharidus parimatele õppuritele ei muuda ega saagi muuta aastasadu kehtinud põhimõtet – hea haridus tagab hea elu. Ja selle nimel tuleb pingutada igal tudengil ja ka tema vanematel, valida sobiv eriala, võtta ülisoodsat õppelaenu ja õppida. Muuhulgas õppida ka konkurentsis toimetulekut, sest reaalses elus on konkurents absoluutselt igal pool. Igal pool.
Üks ettekandjatest oli Växjo (Rootsi) linnavalitsuse projektijuht Hans Andren, kes kõneles puidu kasutamise rohketest võimalustest kaasaegsetes ehitistes. Växjo linn on liitunud Põhjala puitlinnade organisatsiooniga ning nad on valmis vastu võtma uusi liikmeid Eestist. Mõtlesin kohe Paide peale. Paide ajaloolisest puitlinnast ei ole just palju järele jäänud, seda enam on vaja sihikindlat tegevust puitlinna säilitamiseks, taastamiseks, uuesti ehitamiseks. Konverentsi vaheajal jagasin oma ideed paidelase Koit Ojaliiviga (värskelt kommunismiohvrite mälestusmärgi ideevõistluse võitnud Paidest pärit kunstnik). Temagi arvates oleks see hea võimalus Paide jaoks, uus võimalus linna arendamiseks, täiendav põhjus külastajatele jne. Mõte läks kohe lendama, et lahe oleks Rüütli tänava tsiviilkaitse lao asemel ehitada paar ilusat puitmaja… Põhjamaade parimat praktikat arvesse võttes. Põhjala puitlinnade organisatsiooni kohta pikemalt saab lugeda siit.
Reedene kõrghariduskonverents Toompea lossi konverentsisaalis tekitas erinevaid mõtteid. Imelik oli kuulata õpilaste soovi, et konkurentsi võiks ikka vähem olla?! Aga see on ju utoopia. Konkurents muutub üha karmimaks. Noortel tuleb hiljemalt 9 klassi lõpuks otsustada, kas nad konkureerivad gümnaasiumisse või kutsekooli. Konkurents on meie elu vältimatu osa. Natukenegi globaalsemalt mõeldes – maailmas elab 7 miljardit inimest. Nad kõik vajavad elamiseks ruumi ja pingutavad (loe:konkureerivad) parema tuleviku nimel. Konkurentsivaba maailma ei ole olemas.
Tudengite esindaja jutt sotsiaaltoetuste vajadusest ja soovist tasuta ehk maksumaksja kulul õppida ning õppelaenu tagasi maksta vaid piisava sissetuleku olemasolu korral tundus samasuguse utoopiana. Ma ei saa aru, kuidas suudab sotsiaaltoetuste abil maksumaksja kulul kõrghariduse omandanud noor reaalses elus hakkama saada?! Üleminek reaalsesse ellu saab väga ränk olema. Tööturul ei ole mingit vajaduspõhist palka ja iga laen tuleb tagasi maksta, igal juhul. Reaalne maailm toimib siiski teiste reeglite järgi.
Kõrghariduskonverentsil väljendas analoogseid mõtteid Mainori kõrgkooli nõukogu esimees Ülo Pärnits. Reaalne elu tähendab konkurentsi, püüdlemist paremaks saamise poole ja pingutust edukuse nimel. Eraülikoolis saab iga inimene aru, et raha tuleb tudengi käest ja selle nimel tuleb igal, absoluutselt igal ülikooli töötajal pingutada. Iga päev. Avalikus ülikoolis aga unistavad tudengid „tasuta“ kõrgharidusest, millele lisandub vajaduspõhine sotsiaaltoetus, kusjuures veel eraldiseisvalt vanematest. Unustatakse ära põhiline - haridus on üks kindlamatest investeeringutest, mis tagab korraliku sissetuleku tulevikus. Ajast aega on perekond investeerinud oma lapse tulevikku, et laps saaks võimalikult hea hariduse ja selle põhjal hea töökoha. Nii on see aastasadu toiminud. Maksumaksja tasutud kõrgharidus parimatele õppuritele ei muuda ega saagi muuta aastasadu kehtinud põhimõtet – hea haridus tagab hea elu. Ja selle nimel tuleb pingutada igal tudengil ja ka tema vanematel, valida sobiv eriala, võtta ülisoodsat õppelaenu ja õppida. Muuhulgas õppida ka konkurentsis toimetulekut, sest reaalses elus on konkurents absoluutselt igal pool. Igal pool.