Savisaare kolm "poega"

Värske arvamusküsitlus näitas sotside toetuse kasvu ja keskpartei langust. Toetuse liikumise algseks põhjuseks tuleb pidada Keskerakonna esimeest, kes Venemaalt valimiskampaaniaks raha küsis. Uudist lugedes meenus mulle aga vene muinasjutt mehest, kellel olnud kolm poega... Sven Mikserit peeti Savisaare truuks õpilaseks, kes värskelt ülikooli lõpetanuna kohe parteitööle suundus. Ajakirjanikud armastavad sellisel puhul väsimatult kasutada halvustava alatooniga sõna „poliitbroiler“, mis tähendab inimest, kes pole päevagi teinud muud kui poliitikat, aga see selleks. Igal juhul sai Mikser Savisaarelt hea poliitkooli, kuid läks „ülekäte“ ja lahkus 2003. aastal erakonnast. Protestiks selle vastu, et Savisaare juhitud erakond otsustas konjunktuursetel kaalutlustel Euroopa Liiduga ühinemist eitada. Nüüd veab Mikser sotse ja tundub vasakpoolse maailmavaate toetajate jaoks kindlam variant kui Keskerakond. Kuigi, ja see ei ole minu, vaid viimasel nädalal esinenud poliitikavaatlejate arvamus: põhiliselt on sotsid sellel suvel silma paistnud mittemidagitegemisega. Eraldi arutlemist vääriks ka kui palju vasakpoolsusel Eestis saab üldse kandepinda olla, ent seegi teema tuleb ruumipuudusel pikemalt avamata jätta. Jüri Ratast on samuti peetud Savisaare „poliitiliseks“ pojaks, seda lausa nii pealetükkivalt, et lihane isa Rein on pidanud meediale enda olemasolu meelde tuletama. Jüri Ratase roll on praegu olla erakonna teisitimõtlejate eesliinil, kandideerida Edgar Savisaare vastu. Jüri enese väljaütlemiste kohaselt ta muidugi ei kandideeri Edgari vastu vaid tema kõrval?! Pole midagi koomilisemat kahe kandidaadiga valimistest, kus võitja on juba ette teada ja vastaskandidaatki möönab, et ta toetab tegelikult konkurenti. Staazikamad keskerakondlased on juba mõistnud, et ilma Savisaare tahteta Keskerakond uut juhti ei saa ning seetõttu nad sildu väga ei põleta. Lisaks tundub tõenäoline, et peamiselt mitte-eestlastest valijatele orienteeritud Keskerakond kaotaks „batja“ kuju omandanud erakonna esimehe taandumisel toetajaid veelgi. Nii jagavad kaks Savisaare kasvandikku omavahel elektoraadi toetust ümber. Üks neist (Mikser) paistab sotside eesotsas tarmuka vasakpoolsena, lubades kõrgemaid makse ja suuremat ümberjagamist. Teine (Ratas) kandideerib Keskerakonna esimeheks ehk ajab autoritaarselt juhitud erakonda lõhki. Inimesed tavaliselt hoiavad tülidest eemale, toetavad parem kedagi teist, praegusel juhul siis sotse. Mõneti paratamatu, et kõige selle juurde käib valitsuserakondade süüdistamine tegevusetuses. Aga vasak-parempoolsel skaalal ei ole Eesti ühiskonna poliitiline meelsus märkimisväärselt muutunud. Ikka toetab enamus parempoolseid erakondi ja vähemus vasakpoolseid. Ja see on mõistlik valik. Augusti viimasel laupäeval tuleb Keskerakonna liikmetel otsustada, kas Savisaar on ennast ammendanud või mitte? Kas on käes aeg „isalt“ võim võtta ja „pojale“ anda? Kusjuures paradoks on selles, et kui ühele pojale (Ratas) mitte anda, siis on oht, et teine (Mikser) võimu ikka võtab. Või vähemalt selle hulga valijate soosingu, kes soovivad riigi ja parteijuhi isalikku kätt oma elu korraldama. Ajal kui erakonnas sees võitlus käib, ei ole töötegemiseks aega ja inimesed panevad seda tähele. Vene muinasjutus, millele alguses viitasin, oli isal kolm poega. Kaks olid toimekad, kolmas pikutas põhiliselt ahju peal. Nii tundub olevat praegugi. Ajal, mil kaks eelpoolnimetatut „isa“ poliitilist kapitali ümber jagavad, piidleb kolmas Brüsselist Kadrioru lossi, päikeseprillid laubale tõstetud. Tema oma toetuse pärast muret ei tunne. Valijad on korra juba oma sõna ütelnud ja kinnitanud, et hindavad teda suurema poliitilise „pullimehe“ ja kombinaatorina kui Edgarit ennast. Tema on presidendikandidaat, tema ei peagi midagi tegema (a´la ühisdeklaratsiooniga tegelegu Keskerakond). Siinkohal võib sarnasus muinasjutuga muidugi lõppeda… Augusti lõpp tõotab tulla huvitav.