Pühapäeva õhtust

Kurvaks tegi, kui pühapäevaõhtune Aeg luubis tõi televaatajani uue Vene propagandafilmi tutvustuse. Moskvas toodetud linateos jutustab 1940 aastate sündmustest baltimaades ning loomulikult Nõukogude Liitu ja stalinismi õigustavas võtmes. Film on suunatud kolme Balti riigi venekeelsetele elanikele. Teleri ees filmi vaadates tekib vägisi venevastane emotsioon. Surun seda mõistusega maha, sest tean, et see pole õige. Kas mitte see polegi Vene poole eesmärk - et eestlased nimetaks kõiki venelasi okupantideks ja venelased eestlasi omakorda fasistideks?!

Samuti pahandas postkasti tulnud e-kiri, kus oli kirjas, et erakonnakaaslane leidis Tallinnast, Selveri halli raamatuletist Eesti vabariigi ajalugu moonutava ja eestlasi fasistideks nimetava propagandistliku raamatukese. Eesti vabariik on nii vaba, et laseb levitada ka riikluse vastast kirjandust, lausa toidupoes, igapäevaostude lettide kõrval...

Tuju paranes, kui mõtlesin tagasi laupäeval toimunud Järvamaa 100.-ndale Laulupeole. Toredad esinejad, head laulud. Välimäe Atsi vahelugemised ja kommentaarid sisaldasid hulgaliselt hinnanguid nõuka-aja kohta. Õiglaseid hinnanguid. Sama meeleolu oli ka laupäevase Järva Teataja laulupeo erinumbris. Suurem tähelepanu oli pööratud laulupeo algusaastatele. Meie perele meeldis nii rongkäik kui pidu. Kuigi tahaks kriitiline olla, siis võiks küsida - palju publikut jääks siis alles, kui kõik esinejatega erineval moel seotud inimesed välja arvata? Pakun, et vähem kui pool. Kahjuks. Mida teha, et Järvamaa "koorekiht" koguneks laulupeole samamoodi kui näiteks maavanema vastuvõtule veebruaris?

Huvitav oli lugeda laupäevasest lehest lugu Järvamaa tuntud lastekaitsespetsialistist Juhan Sikust. Inimlik lugu rasket tööd tegevast mehest. Arusaadav oli lugeda inimese enda hinnangut oma komparteis töötatud aastatele. Ausalt ja avameelselt. Kahjuks on meil ka teistsugune näide Järvamaalt võtta. Nimelt püüab endine Järvamaa esikommunist Arvo Sarapuu valetamise teel kompartei juhtimisest mööda hiilida, avaldades Äripäevas oma töökohtade loetelu. EKP Paide rajoonikomitee esimese sekretäri koht kadunud nagu tina tuhka.

Miks ma sest kirjutan? Sest meie seas on ka neid inimesi, kes sooviks nõukogude aega pigem rõõmsamates toonides mäletada. Nostalgiat nõuka-aja järele on eriti valus kuulata just praegusel ajal, kui värskelt on Tallinna rüüstatud, meie küberruumi rünnatud, üha uusi propagandateoseid üllitatud.

Eesti riik püsib, kui meie inimesed mäletavad, kuidas me riik (Venest tulnud) kommunistide kätte langes. Kui me mäletame, suudame järgmistele Eesti iseseisvuse kallale kippujatele vastu seista.


Tõnis Kõiv

postitatud 27.mail 2007