Muljeid ja ideid soome-ugri maailmakongressilt

Üks maailmakongressil vastuvõetud resolutsiooni järeldustest on pööre e-maailma suunas, kohe alguses võitles Toomas H Ilves välja eestikeelse tõlke ning eestlastel oli üldse märkimisväärne roll Ungari linnas Siofokis toimunud kogunemisel. Balatoni järve ääres asuvas hotellis Azur toimunud maailmakongress tõi kokku ca 700 delegaati. Parlamendidelegatsioonid olid saatnud lisaks Eestile veel Soome ja Venemaa ning võõrustajatena olid kohal loomulikult Ungari parlamendi esindajad. Esimene nelja riigi parlamendidelegatsioonide kohtumine toimus Ungari parlamendis. Rõhutasin seal lühikeses sõnavõtus, et oma soome, ungari ja eesti on kõige edukamad soome-ugri rahvad. Meil on oma rahvusriik, me saame vabalt oma kultuuri arendada ja meie keeled on 500 miljonit inimest ühendavad Euroopa Liidu ametlikeks keelteks. Arusaadavalt ei olnud just kõikide riikide esindajad selle arvamusega päri, ungarlased aga küll. Fotol nelja riigi parlamendidelegatsioonide juhid (vasakult Tõnis Kõiv, Jouko Skinnari Soomest, Janos Horvath Ungarist ja Valentina Pivnenko Venemaalt). Ilves võitles eesti keele eest Kongressi avakõnesid olid tulnud pidama Ungari, Soome ja Eesti president ning Venemaa kultuuriminister. Toomas H Ilvese kõne oli hea, soovitan lugeda täispikkuses siit. Saali aplaus talle oli vaieldamatult pikim teiste esinejatega võrreldes. Ilmselt mängis oma osa seegi, et president oli sunnitud mõned minutid lihtsalt niisama puldis seisma ja ootama, millal korraldajad tagavad tõlke eesti keelest teistesse keeltesse. Väidetavalt oli isegi päev enne tõlkidele ette saadetud kõne tekst kaduma läinud. Hoolimata ootamatult tekkinud probleemist seisis Toomas H Ilves kui kalju eesti keele eest ja keeldus mõnes muus keeles rääkimast. Visadus viib sihile ja nii ka seekord. Mõne minuti jooksul ilmus tõlkeseadmetesse seni sealt puudunud kanal nr 5 eestikeelse tõlkega (vene, inglise, soome ja ungari kõrvale) ja president sai jätkata. Õigemini alustada oma kõnet. Rohkem inglise keelt! Kui soomlased, eestlased ja ungarlased välja arvata, siis kogu ülejäänud seltskonna jaoks oli ainukeseks arusaadavaks võõrkeeleks vene keel. Kongressi puldis peeti kõnesid siiski soome-ugri keeltes ja minu jaoks oli täitsa üllatus kui paljudest neist ma tähelepanelikumalt kuulates suures osas aru sain. Aga Vene riik surub vene keelt peale ja sunnib seal elavaid rahvaid kõike üha rohkem selles keeles tegema. Aga kas keegi kujutab ette näiteks eesti keele arendamist vene keeles? Mõeldamatu. Väikestel rahvastel ei ole muud valikut kui võõrkeeli õppida. Eestis on raske edukalt hakkama saada  kui lisaks eesti keelele inglise ja vene keelt ei oska. Sama loogika kohaselt peaksid ka teised soome-ugri rahvad rõhuma kolmandale keele (emakeele ja vene keele kõrval). Inglise keel sobib selleks hästi, sest eestlaste, soomlaste ja ungarlastega (rääkimata paljudest teistest) saab ses keeles suheldud. Mina nimetaks inglise keelt soome-ugri rahvaste jaoks vabaduse ja iseseisvuse keeleks, vaba maailma omavahelise suhtlemise keeleks, mille oskamine annab väga palju juurde. Noorema põlvkonna jaoks avardab inglise keel lisaks ka e-maailma võimalusi. Soome-ugri Tiigrihüpe?! Kongressi töö toimus töögruppides ning ma valisin IT ja meedia grupi. Alustuseks tegi Maarja Lõhmus Tartu Ülikoolist avaettekande soome-ugri infomaailmast ning enne kui Rein Sikk Eesti Päevalehest jõudis tutvustada ideed soome-ugri maailma omast lipust oli veel mitmeid ettekandeid. Lipu kavandi on kujundanud Szymon Pawlas Poolast, kes on kasutanud erinevate soome-ugri rahvaste rahvusvärve. Kuluaarides tekkis veel teisigi lipuversioone, sh ka kolleeg Juku-Kalle Raidilt, kuid kongressi ette jõudis töörühma ettepanekuna siiski Rein Siku esitatu. Töögrupi esimesed kuus ettepanekut kongressile olid luua soome-ugri rahvaste ühine inforuum, vahetada omavahel TV-saateid, arendada ajakirjandust (õpetuse ja seadmetega), taotleda igale soome-ugri keelele digimaailmas nii vajalikku koodi (Unicode), korraldada suur-üritusi ja arendada rahvuslikke märke.  Täiesti kindlasti on digimaailm vältimatu samm soome-ugri rahvaste jaoks ja teoreetiline baas selleks on paljuski juba loodud. Nüüd on vaja asuda praktilise tegevuse kallale. On ju lihtne tõde – kui sa ei ole internetist leitav, ei ole sind olemaski (väheke liialdatud küll). Veel mõned ideed Soome-ugri rahvaste muinasjutud vajaksid kogumikuna välja andmist, esmajoones Eestis, Soomes ja Ungaris ja seejärel ka teistes soome-ugri keeltes. Sugulasrahvaste lood on alati teadmist väärt. Ilmselt on eelnimetatud riikidel suutlikkust mingit osa muinasjutukogumikust tõlkida ja trükkida ka teistele soome-ugri rahvastele (lähematest alustades) jagamiseks. Sealt võiks edasi mõelda kultuuriturismi arendamisele alustuseks saamide, karjalaste, vepside, liivlaste juures. Tähistada tänapäevasel moel vaatamisväärsused, sh GPSiga leitavalt, vajalikud teenused välja arendada jne, jne. Mida oled oma silmaga näinud, see jääb paremini meelde. Eestit kongressil esindanud delegatsiooni liikmetega arutades tekkis veel mitmeid ideid. Rõõmu valmistas meie inimeste suur panus soome-ugri maailma arendamisse. Kongressil toimus erinevatel tasanditel ja erineval moel märkimisväärne töö, mis ilmselt jätkub ka kongressidevahelisel ajal. Soome parlamendi spiiker Eero Heinäluoma esitas kongressi viimasel päeval ametliku kutse järjekorras seitsmenda kogunemise pidamiseks Lahtis, Sibeliuse kontserdihallis aastal 2016. Lahtisse võiks riikidena kutsuda ka Rootsi ja Norra (sest saamid elavad ka seal) ja Läti kui liivlaste kodumaa. Nii saaks kongressi osalised kuulda erinevate soome-ugri rahvaste kodumaaks olevate riikide esindajate seisukohti ja arvamusi. PS! Kui läbilugemise järel tekkis küsimus, et millised siis ikkagi täpselt need soome-ugri rahvad on, siis Wikipedia lehekülg koos kaardiga avaneb siit. PPS! Sellest, mida tegi Siofokis kultuuriminister Rein Lang, kirjutan järgmises postituses. Lisaks fotodele on lisada ka üks videolõik, millest võib küll raske aru saada olla, aga eks otsustage ise.