Mis asi on IPU ja milleks seda vaja on?

Kui pealkirja küsimust minna tänavale inimestelt küsima siis võin kindel olla, et kümme kümnest ei oska vastata. Kui proovida küsida Riigikogus siis äkki võib isegi tulemuseni 50:50 jõuda. Olgu järgnev selgitus abiks neile, kel huvi on ja rohkem teada tahaks…IPU ehk Inter-Parliamentary Union (Parlamentidevaheline Liit) on rahvusvaheline, maailma parlamente ühendav organisatsioon, loodud 1889 aastal kahe parlamendi liikme William Randal Cremer (UK) ja Frederic Passy (Prantsusmaa) poolt. Juba esimesel foorumil otsustati muuta see alaliseks. Levitades rahu ja rahvusvahelise arbitraaži põhimõtteid võib öelda, et IPU-st on välja kasvanud valitsustevaheline Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja Alaline Vahekohus Haagis. Märkimisväärne seegi, et kolm esimest Nobeli rahupreemia laureaati olid IPU juhtivad tegelased. 1901 – Frederic Passy, 1902 – Albert Gobat (IPU peasekretär), 1903 – William Randal Cremer. Elagu Jäätmevaba maailm! Foto: Lucia Romero 2015 a oktoobri seisuga ühendab IPU 166 riiki ja loomulikult on Eesti nende hulgas. Meie liitusime IPU-ga 1921-l aastal ning meie liikmelisus katkes 1940. Uuesti taastasime oma liikmelisuse 1991-l aastal. Formaalselt on IPU liikmeks kõik parlamendi liikmed, aga Riigikogu valib neljaliikmelise delegatsiooni, kes siis organisatsiooni töös osaleb ja Eestit esindab. Mul oli au juhtida IPU delegatsiooni perioodil 2011-2015. Praeguses koosseisus on IPU delegatsiooni juhiks valitud Helmen Kütt ja liikmeteks Marika Tuus-Laul ja Aivar Kokk. Neljas liige oli Ivi Eenmaa, aga tema volituste lõppemise järel ei ole parlament neljandat liiget valinud. Mul on siinkohal üks ettepanek, aga selle juurde tulen hiljem tagasi. Põhiliselt kasutatavateks IPU tööorganiteks on pea-assamblee ja geopoliitiliste gruppide koosolekud. Eesti kuulub 12+ ehk siis demokraatlike riikide gruppi. Kokku on 12+-s vaid 47 liikmesriiki (kokku riike mäletatavasti 166). Geopoliitilistes gruppides arutatakse ja kujundatakse ühiseid seisukohti, pea-assambleel peetakse valdavalt kõnesid. Tõnis Kõiv, IPU president Saber H. Chowdhury, Soome kolleeg Pertti Hemmilä ja Erki Nool. Eesti on väike riik ja seega tuleb igat rahvusvahelise koostöö võimalust maksimaalselt kasutada. IPU-s juba erinevusi sallimata läbi ei saa, sest seal on kogu maailm koos. Kriis Ukrainas tõi ilmekalt esile, et kombinatsioon märkimisväärsest ameerikavastasusest (USA ei ole IPU liige), Aafrika ning Aasia riikide huvipuudusest ja Venemaa aktiivsest vastutegutsemisest tõi tulemuseks, et Ukraina teemaline Venemaad hukka mõistev resolutsioon ei saanud hääli kokku. Aga teema on vähemalt olnud päevakorras lausa mitmel korral. Küberjulgeoleku teemaline arutelu tähendab, et Euroopa riikide esindajad räägivad e-identiteedist ja küberrünnetest, aga Kesk-Ameerika riikide esindajad põhiliselt võitlusest USA suurfirmade vastu.Kui teemaks on rahvusvahelised abiorganisatioonid nagu IMF ja Maailmapank siis peavad arenenud riigid neid kasulikeks “targa raha” andjaks probleemsetele arengumaadele. Needsamad arengumaad aga peavad seda hoopis halvaks rahaks, mis võtab ära nende iseseisvuse ja loodusressursid?! Analoogseid näiteid on veel. Eestil on IPU-s oma asi ajada. Meil on vaja suhelda nii naabritega põhjast kui lõunast, pikema sihiga saavutada Eesti mentaalne asumine Põhjalas. Niisamuti on eestlastel vajalik hoida suhteid poolakate ja sakslastega, rääkimata inglastest. Siis veel soome-ugri dimensioon. Meil on vaja lahti rääkida omi seisukohti ja kuulata teiste omi. Vaid suheldes on võimalik oma eesmärke saavutada. Et Eesti riik kestaks, tuleb ümbritsevat maailma mõista ja end mõistetavaks teha. Tuleb rääkida ja rääkida ja veelkord rääkida. Isegi Ukraina kriisist kõneldes saad paar lõiku lisada ka Maailmakoristusest. Foto: Taavo Lumiste Mina kasutasin oma nelja-aastasel perioodil veel lisaks Eestist, Teeme ära kampaaniast alguse saanud Maailmakoristuse kampaaniat (World Cleanup), millel on väga oluline keskkonnateadlik sõnum ja mis põhineb inimeste vabal tahtel. Rääkisin sellest igal võimalikul ja võimatul juhul ja püüdsin positiivse kampaania abil luua positiivset kuvandit ka Eesti riigile. Praeguseks toimub Maailmakoristus 112-s riigis üle kogu maailma. Riike esindavad IPU-s väärikad poliitikud. Soome delegatsiooni juhist Maria Lohelast sai peale viimatisi parlamendivalimisi Soome parlamendi spiiker. Leedu delegatsiooni liige on peaministrikogemusega Gediminas Kirkilas, praegu Seimi asespiiker. Läti delegatsioonis aga saadik, kes oli enne valimisi parlamendi spiikri rollis – Solvita Aboltina ja kelle nimega praegu spekuleeritakse kui järgmise Läti peaministri omaga. Saksamaa delegatsiooni juhib parlamendi spiiker Norbert Lammert. Rootsi delegatsiooni juhib Eesti päritolu Anti Avsan, kes tänaseni eesti keelt rääkida mõistab. Eeltoodule mõeldes olengi mitmel korral soovitanud endisele välisministrile Keit Pentus-Rosimannusele tõsiselt mõelda IPU neljanda esindaja kohale kandideerimisest Riigikogus. Sellest oleks suur kasu Eestile kui kogenud poliitikud rahvusvahelisel tasandil riiki esindavad. Keidul on veel lisaks ka Riigikogu ase-esimehe kogemus. Lõunalauavestlus Maria Lohela'ga Solvita Aboltina, Tõnis Kõiv ja Vytautas Gapsys. Tõnis Kõiv, Anti Avsan, Erki Nool. IPU-t on Eestile vaja ning Eesti vajab esindamist. Soovitus ajakirjanikele, selle asemel, et hurjutada Riigikogu liikmeid IPU toimumispaikadesse sõitmise pärast, nõudke parem plaane või aruandeid selle kohta kui mitmete teiste riikide poliitikutega kohtutud, mis teemadel arutatud ning kas ka kõnesid peetud? IPU 133-s peaassamblee toimub Genfis 17-21. Oktoobril 2015.aastal.