Lõpetame stalinismi!

Kui järvakas läheb pealinna tööle või Hiiumaale puhkama siis mida ta vastab kohalikule, kes pärib - kes sa oled? Ta ei ütle ju, et ta on eestlane, sest see on ise-enesest mõistetav... Ta ütleb, et ta tuli Järvamaalt, ta on järvakas. Igapäevaliselt me isegi ei mõtle sellele, aga tegemist on meie sisemise mina jaoks nii olulise identiteeditundega. Kellena me end tunneme ja kelleks end peame.  Brüsselis või Washingtonis end tutvustades nimetame end eestlasteks, aga Eestis identifitseerime end ajalooliste maakondade või linnade järgi. Eestit okupeerinud punavõimu jaoks ei olnud eestlaste identiteet mingi argument. Nii otsustaski stalinistlik punavõim 1949. aasta veebruaris Eestis haldusjaotust muuta. Virumaa idaosast moodustati Jõhvi maakond ning et Virumaa liiga väikseks ei jääks, suurendati seda meelevaldselt maakonna läänepiiril asuvate Harju ja Järva maakonna osadega.  Harjumaast liideti Kolga ja Kõnnu vald ning Loksa alev. Järvamaast liideti Tapa linn ning Lehtse valla Saksi ja Tapa külanõukogud, mis arvati vastavalt Assamalla ja Undla valda. On üldisemaltki okupatsioonivõimudele iseloomulik, et aastasadadega väljakujunenud haldusjaotust muudetakse valitsejate suva järgi, lõhkudes niimoodi inimestevahelisi sidemeid, nõrgendades kogukonnatunnet ja identiteeti. Tuletan meelde, et nõukogude inimese koduks pidi ju terve Nõukogude liit olema. Maakonnad, kihelkonnad, vallad jmt olid natsionalismi märk, mis pidi kaduma ja vastuvaidlejad-protestijad viidi Siberisse. Aastal 2012 on Tapa vald teinud ühinemis-ettepaneku Ambla ja Aegviidu vallale. Kuigi ettepanek ei sisalda selget seisukohta maakondliku kuuluvuse osas, on tegemist ajaloolise võimalusega staliniaegne ebaõiglus lõpetada.  Tapa vald võiks selge seisukoha kujundada, kas nende sooviks on taastada oma linna/valla elanike aastasadade jooksul välja kujunenud maakondlik identiteet ehk saada uuesti järvakateks või mitte. Ilmselt oleks Tapa vallal vaja inimeste seas eelnevalt põhjalikku selgitustööd teha. Vanematele inimestele ajalugu meelde tuletada ja noorematele õpetada. Eriti tähtis on ka muust keelekeskkonnast saabunuile Eesti ja Järvamaa ajaloo tutvustamine. Seejärel on põhjust küsida inimeste arvamust maakondliku kuuluvuse osas. Kaaluda tasub ka Virumaa uuesti ühendamist. Tänane jaotus Lääne-ja Ida Virumaaks on pragmaatilistel kaalutlustel sündinud otsus Eesti Vabariigi taastamisel. Kakskümmend aastat hiljem ongi mõistlik see teema uuesti läbi mõelda ja Virumaa ühendamise plusse/miinuseid kaaluda. Justiitsminister Kristen Michali algatatud riigireform on sellisteks aruteludeks sobiva formaadi loonud. Öeldakse, et koju võib alati tulla, isegi ilma kutsumata. Kuid sellegipoolest võiks Järva maavanem ja omavalitsuste liidu esimees siiski kaaluda Tapa vallale kutse esitamist, ettepaneku tegemist "koju tulekuks".  Et põlised Järvamaa aladel elavad inimesed teaks, et neid on kutsutud ja nad on oodatud uuesti kodumaakonnaga liituma. Ka Tapa vallal on siis lihtsam teemat oma inimeste ees n ö "lauale tõsta" kui järvakate ettepanek juba laual ees  ootamas. On kõlanud arvamusi, et kuna maakondlikku jaotust otsustab Vabariigi Valitsus siis ei ole vaja valdade elanikel ega juhtidel sel teemal üldse arvamust omada ega avaldada. See ei ole õige. Kinnitan, et Andrus Ansipi juhitav valitsus arvestab kindlasti inimeste arvamusega, on seni arvestanud ja arvestab ka edaspidi. Eriti veel halduskorralduslikes küsimustes. Hoopis vastupidi. Tapa valla esitatud ühinemisettepaneku valguses on äärmiselt oluline juba varases staadiumis selgeks teha, millisesse maakonda peaks rahva arvates tulevane ühine omavalitsus kuuluma. Ambla valla inimeste identiteedikaotuse hirm on suurem argument kui mõne euro kokkuhoidmine.