Kuidas raha jagada?

Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka. Midagi kutsub ja hüüab ja huikab... Nõnda kirjutas Villem Grünthal-Ridala pisut rohkem kui sada aastat tagasi, kui 1905.aasta revolutsioon oli just nurjunud... Neid kevadeootusele pühendatud ridu on sobiv meenutada ka 2012 aasta märtsis, streiginädalal. Inimeste igikestev lootus ja pingutus parema homse nimel on tegelikult edasiviiv jõud.  Eks seda ootust kannab endas ka pedagoogide kavandatav tööseisak. Reformierakonna kõige tähtsam eesmärk on olnud asutamisest saadik: parem elu kõigile inimestele, kes Eestis elavad. Lahendusviisina aga oleme rohkem kui viisteist aastat pidanud tähtsaks juhtmõtet: vaid tugev majandus tagab parema tuleviku. Oleme riiki juhtides püüdnud otsuseid teha tormamata, liigseid lootusi üles kütmata, tuleviku arvelt laenu võtmata. See on kandnud vilja. Eesti on arenenud jõudsalt ja tasakaalukalt ning elu on paremaks läinud. Keskmine brutopalk aastal 2001 oli 5510 krooni, 2008. aastal, vahetult enne üleilmset kriisi aga juba  12 912 krooni. Majanduskriis tõi kaasa vajaduse valusate kärbete ja kokkuhoiu järele, kuid see ei olnud asjata. Euroalaga liitumine ning jätkuvalt sobiv investeerimiskeskkond meelitab Eestisse uusi ettevõtjaid, investoreid ning annab meie inimestele tööd. Eelmisel aastal hakkas keskmine palk taas kasvama ja eriti teeb rõõmu ostujõu kasv. Reaalpalk, milles tarbijahinnaindeksi muutuse mõju on arvesse võetud ja mis näitab palga ostujõudu, tõusis 2011. aasta neljandas kvartalis 2,1%. Reaalpalk, mis oli mitu kvartalit languses olnud, tõusis nüüd teist kvartalit järjest. Erasektori palgakasv toob riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse märkimisväärset lisatulu, mida saab kasutada õpetajate palga tõstmiseks. Inimeste elujärge parandavaid otsuseid on viimasel kümnendil olnud teisigi. Üksikisiku tulumaksu on aastatel 2004-2010 langetatud 26-lt protsendilt 21-le. Rahandusministeerium kinnitab, et keskmise palga saaja on nende kuue aasta jooksul võitnud umbes 26 000 krooni – 1668 eurot. Iga aastaga võit üha kasvab. Keskmine vanaduspension on viimastel aastatel kasvanud enam kui kaks korda ja see kasv on ületanud keskmise palga kasvu. Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt on keskmist pensioni saav pensionär võrreldes 2005. aasta pensioniga viie aasta jooksul juurde saanud 105 500 krooni ehk  6740 eurot. Perepoliitika esiletõus on viimastel aastatel toonud meile reaalse sündide arvu tõusu. Praxise uuringust nähtub, et tänu vanemahüvitisele võis rääkida umbes 1000 uuest väikesest eestlasest aastas. Peredes, kuhu on sündinud laps, on kindlustunne ja majanduslik toimetulek kasvanud, sest lapsevanemad ei kaota lapsega kodus ehk töölt eemal oldud ajal senist sissetulekut. Loomulikult on teha veel palju. Ümberkorraldamist vajavad peretoetused ja abivajajate toetamine. Pensionitõus peab olema jätkusuutlik. Elluviimist ootab haridusreform, elukestev õpe peab saama normiks ja vajaduseks kõigile. Eesti riik areneb koos inimestega pidevalt edasi, ta ei saa kunagi valmis. Jagan peaministri arvamust, et Eesti riigile oleks hukatuslik palkade maksmiseks laenu võtma hakata. Euroopas on mitmeid riike, kus on tulevaste põlvede arvelt üles ehitatud näiline heaolu, millest nüüd loobuda tuleb. Rahvastik vananeb, lapsi sünnib vähem ja töökäsi jääb vähemaks. Neid mõjusid on mõned püüdnud laenuraha abil ignoreerida, aga see tee on hukatuslik. Meenutan ka presidendi aastapäevakõnet: ”Kui kodus on jahe, ei tõmba ju kaaslaselt tekki ära, et endal oleks soojem. Samamoodi ei saa ka riigis lahendada ühe valdkonna probleeme teise arvelt.” Eestil ei ole põhjust häbeneda meie hariduskulutusi võrrelduna rahvuslikust rikkusest, oleme teiste Euroopa riikidega võrdlususes esirinnas. Ma mõistan õpetajate soovi rohkem palka saada. Aga ma mõistan ka haridus- ja teadusministeeriumi, kes on seisukohal, et kui õpilaste arv on viimase kümne aasta jooksul vähenenud kümnete tuhandete võrra siis peab vähenema ka õpetajate ja koolide arv. Sedagi mõistan, et kolm streigipäeva rahvuslikku rikkust meile nüüd küll juurde ei tooda. Haridusminister on kinnitanud: õpetajate palk kasvab aastast 2013 ning palgatõusuga kaasneb koolivõrgu ümberkorraldamine. Kohalikud omavalitsused ja riik peavad töö korraldama nii, et õpetajad saaksid koolis oma tööd teha ehk õpilasi õpetada. On ju selge, et kui eesootavaks õppeaastaks 2012/2013 on gümnaasiumiastmes õpilaste arv võrreldes viie aasta taguse ajaga langenud vähemalt 8800 õpilase võrra siis ei ole ümberkorraldustest pääsu. Õpetajale on vaja tööd, sest palka makstakse ju töö eest ja ilma õpilasteta õpetajal tööd ei ole. Õpetajatest rääkides ei tohi ära unustada, et ka lasteaedades töötavad õpetajad, nemad on täielikult kohaliku omavalitsuse pädevuses. Lasteaiaõpetajate palk tuleb kohalikust eelarvest volikogu otsuse alusel. Kuidas on kohalikus volikogus prioriteedid seatud, kes või mis on tähtis ja miks? Võib-olla tuleks halduspiiride muutmise nõudmise asemel hoopis rohkem rääkida omavalitsuse prioriteetidest. Kasvõi näiteks streikijatele takkaõhutava pealinna näitel. Ametistlahkuv Soome president Tarja Halonen ennustab Eestile sellist rahvusvahelist edu, mis soomlased peatselt kadedaks võib teha. Eelmise laupäeva Postimehe nädalalõpu lisas kirjutas hollandi ajakirjanik, kuidas Eesti edu lugu on üldiselt ignorantses Euroopas levima hakanud. Aga alati on neid, kes ei jõua enam oodata... Peame olema arukad, peame oma riiki ja rahvast kõik üheskoos hoidma, olema nõudlikud ja koos pingutama. Teame, et Eestis on langetatud mõistlikke otsuseid ning nende otsuste viljad juba küpsevad. Seega sel ajal paljud Euroopa riigid on silmitsi eelarvekärbetest tuleneva elatustaseme languse ning laenude ja intresside tagasimaksetega, on Eesti mureks kuidas õiglaselt jagada kogunevaid majanduskasvu vilju. Kindel on üks: punaste lippude lehvides ei ole neid vilju kogutud ja ei sobi jagada ka. PS! Avaldatud erinevate pealkirjade all maakonnalehtedes Meie Maa, 6. märts 2012, lk. 2 ; Järva Teataja, 6. märts, lk. 2 ; Koit, 8. märts, lk. 6 ; Võrumaa Teataja, 10. märts, lk. 2 ; Põhjarannik, 10. märts, lk. 4.