Kodualune maamaks kaob

Reformierakond ja IRL on kokku leppinud, et kodualune maa vabastatakse maksust. Selles võib kindel olla! Sama kindel on seegi, et Jürgen Ligit ei ohusta see kokkulepe mitte kuidagi Riigikogus menetletav Kodualuse maamaksu kaotamise eelnõu on esimese lugemise järel märkimisväärselt muutunud. Sisu on teine ja loomulikult ka seletuskiri. Ei saa välistada, et pealkirigi saab muudetud, aga muutunud ei ole kahe erakonna poliitiline tahe kodualune maa maksust vabastada. Juba 2009. aasta suvel võtsime (RE ja IRL) Riigikogus vastu maamaksuseaduse muudatused, mis võimaldavad kohalikel omavalitsustel koduomanikud maamaksust vabastada. Paraku on selliseid maamaksuvabastusi kehtestatud vaid üksikute omavalitsuste poolt. Samas tuuakse ikka ja jälle näitena Tallinna linna, kus koduomanikelt lausa röövelikku maksu nõutakse. 2008 a tõstis pealinn maamaksu 2,5 korda. Õiguskantsler Teder on rõhutanud, et omandimaksude (milleks on ka maamaks) puhul tuleb silmas pidada, et maksu tasumise kohustus ei sunniks maksumaksjat omandist loobuma ega ohustaks maksumaksja võimet elada inimväärselt - tänase kõrge maamaksuga on osades omavalitsustes seda põhimõtet rikutud. Reformierakonna ja IRL-i valitsuskoalitsioon on andnud Riigikogu menetlusse eelnõu, mille kohaselt vabastatakse kõik Eesti koduomanikud alates 2013 maamaksust linnas kuni 1500 m2 või vallas kuni 2,0 ha ulatuses tingimusel, et sellel maal asuvas elamus on maksumaksja elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele. Kohalikele omavalitsustele kompenseeritakse nende eelarvetest hinnanguliselt puudujääv 17 miljonit eurot, konkreetne mehhanism on väljatöötamisel. Kui valmis saab siis saab hakata selle üle vaidlema. Reformierakond on aastast 2005 seisnud kodualuse maamaksu kaotamise eest, et koduomanikud ebamõistlikust koormisest vabastada. 2009. a KOV valimistel oli see üks põhilisi lubadusi Tallinnas. Eelmise nädala Postimees ja tänane Eesti Päevaleht püüavad Reformierakonna demokraatlikust ja erinevaid arvamusi austavast sisearutelust tüli näha. Aga ei ole võimalik näha seda, mida ei ole. Seda on võimalik vaid ette kujutada. Mõlemad mainitud artiklid lähtuvadki autorite ettekujutusest, kuidas nende arvates võiks olla – et eriarvamusi ei tohi olla ja kui on siis saavad karistatud. Õnneks on see vaid ajakirjanike ettekujutus, mis ei vasta tegelikkusele. Reformierakonna juhatuse liikmena võin südamerahuga öelda, et erinevaid arvamusi on varem olnud ja kindlasti on ka edaspidi. Diskussiooni käigus tõusebki otsuste kvaliteet, saavad läbi arutatud nii ohud kui võimalused ning lõpuks lepitakse kokku enamuse jaoks sobiv seisukoht, mida siis ühtse meeskonnana ellu viiakse. Mina ei kujutaks teistmoodi erakonna toimimist ettegi.