Keit Pentus-Rosimannus ja Väino

Ettevõtja Väino loodud ja juhitud ettevõte ei pidanud majanduskriisile vastu ja läks pankrotti. Vahetult enne põhja minekut kaasatud nõustaja juhendamisel tehti mitmeid tehinguid ja astuti samme, mis on tuttavad pea igast avalikkuse tähelepanu alla jõudnud pankrotimenetlusest... Kui oleks tegu olnud lihtsalt Väinoga siis ei oleks me sellest pankrotist midagi kuulnud nagu me ei kuule kümnetest, et mitte öelda sadadest sarnastest pankrotimenetlustest. Aga Väinol on tütar Keit ja tütrel abikaasa Rain. See on ilmselt viinud võlausaldajatelt võlgu kokku ostnud tegelased mõttele, et äkki on võimalik avaliku kampaaniaga viia tütar ja tema abikaasa niikaugele, et nad maksavad mingi osa isa/äiale kuulunud ettevõtte võlast ära. Juriidiliselt on oluline rõhutada, et ettevõtte osanik vastutab ainult osa ulatuses (tegemist oli osaühinguga ehk piiratud vastutusega ühinguga). Ettevõtte juhataja (Väino) vastutab isiklikult vaid juhul kui ta on ettevõtte pankrotti juhtimises süüdi, on pankroti tahtlikult tekitanud. Isegi teoreetilisel juhul kui kohus on juhataja süüdi tunnistanud, ei ole mingit juriidilist võimalust pöörata nõuet tema tütre või abikaasa vastu. Võlanõudjad teavad seda väga hästi. Niisamuti nad teavad, et esitades kohtusse tsiviilhagi poole miljoni euro nõudes on riigilõivu suurus 3400 eurot. Kui kohtus kaotajaks jäädakse, tuleb makstud riigilõiv kuludesse kanda, lisaks ka veel advokaadikulud. Tihtilugu püütakse analoogsetes olukordades maksku mis maksab tekitada kuriteokahtlus, et saaks esitada kuriteoavalduse.  Kriminaalasja algatamine käib Eestis väga lihtsalt ja kui kõvasti kaasa aidata (eriti keerulistes majandusasjades) siis võib asjaga ka süüdistuseni ja kohtusse jõuda. Kriminaalasja raamides esitatud kahjunõude pealt riigilõivu maksma ei pea. Aga see on köömes võrreldes sellega, millist kahju on võimalik soodsate asjaolude kokkulangemisel võimaliku võlglase lähedastele (antud juhul siis eelkõige tütrele) tekitada. Avaliku elu tegelase mainet luuakse tavaliselt aastatepikkuse tööga, poliitikute puhul tuleb sinna lisada ka kampaaniakulud. Eduka kampaaniaga on võimalik valimistulemust teatud protsendipunktide arvu võrra mõjutada. Mida kõrgemalt tasemelt alustada, seda parema tulemuse saab. Seega võib teatud tingimustel positiivse kuvandi taastamise ka rahasse arvestada, hinnates kui palju tuleb tulevases valimiskampaanias rohkem raha kulutada. Sama mõtteloogika on ka võlanõudjatel. Nad arvestavad sellega, et mingil hetkel saabub nn tasakaalupunkt, kus maine taastamine maksab rohkem kui võlanõudjate nõutud summa ja väljapressimise ohvriks langenu võibki olla valmis raha maksma. Et negatiivne kampaania ometi kord lõpeks. Just taolises olukorras on praegu Keit Pentus-Rosimannus, kelle vastu laimukampaania käib. Mingit õiguslikku seost ega sisu asjal ei ole, aga on viljakas (ajakirjanduslik) pinnas reformierakondlase maine kahjustamiseks, on võlanõudja, kes saab aru, et kohtu teel poolt miljonit nõuda on lootusetu (ette kaotatud) ettevõtmine ning mainekahjustamine võib viia olukorrani, kus äkki mingi raha siiski makstakse. Seega on Keit Pentus-Rosimannus olukorras, kus ta mitte ei saa (viitan tänases Postimehes ilmunud vastustele), vaid ei tohi väljapressimisele järele anda. On üldteada, et üks kord järele andmisel ja maksmisel jäädki maksma ning ainuke pääsetee on esimest ebaõiglasest ja alusetust maksest hoidumine. Toetan Keitu ning kutsun ka avalikkust üles väljapressimist hukka mõistma. Olgu keskkonnaminister selles võitluses meile kõigile eeskujuks, väljapressimisele mitte järele andes.