Kas minna eramaale või mitte?

1.augustist 2014 on muutunud võõral maatükil viibimise tingimused ning paslik on neid teada, et mitte asjatusse konflikti sattuda. Augusti alul meedias kajastatust võis jääda mulje nagu nüüd võib täitsa vabalt võõral maal toimetada siis seaduses tegelikult nii kirjas ei ole ja ei saagi olla. Eesti on siiski omanike riik ja nii on ka võõral maatükil viibimisel põhilised omaniku antud suunised ja korraldused. Mida seadus tegelikult ütleb Muutumatuna püsib üldreegel, et võõral maatükil võib viibida üksnes omaniku loal ehk siis oluline on maaomaniku tahe. Arvestades Eesti olusid, suure hulga väikeomanike olemasolu ning harjumust looduses liikuda, eeldatakse maaomaniku nõusolekut, kui maaomanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, milles ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil. Praktikas on Eestimaal päris palju erineva kujundusega silte üles pandud, kus maaomanikud on oma tahet selgelt väljendanud, et võõrad ei tuleks. Sildid on küll erinevad, aga nende mõte on üks – võõras, ära tule! Isegi kui sildil on kirjas lihtsalt ja lakooniliselt „Eramaa“, on see ühemõtteline tähis võõrale, sa ei ole oodatud, ära edasi mine! Lihtne ja lakooniline märk, pildistatud Jõelähtme vallas Kui ühtegi silti ega aeda ei ole ja ei ole ka muul moel võimalik aru saada, et tegemist on eramaaga siis võib seal vabalt liikuda ja ööseks jääda. Kas siin on reeglid täpsustunud. Nimelt tuleb võõral maatükil viibides võimalikult suures ulatuses vältida keskkonnahäiringute teket. Keskkonnahäiring on igasugune jälg, mis inimese liikumisest keskkonda maha jääb, sh jalajäljed, murtud oksad, rääkimata jäätmetest ja müra tekitamisest. Looduses tuleb olla vaikselt ja liikuda säästlikult. Maaomaniku tahe on täitmiseks Kaks kuud on kehtida saanud uus kord, mille kohaselt on maaomaniku tahe tähtsam kui päikese liikumine taevakaarel. Ehk siis võõrale maale võib ka ööseks jääda kui maaomanik seda keelanud ei ole. Kahjuks tuleb tunnistada, et on mitmeid inimesi, kelle jaoks maaomaniku tahte jälgimine ülejõu käib. Nii on mitmed maaomanikud mulle kurtnud, et igaüheõiguse kasutaja esmane „töö“ on eramaad tähistava sildi lõhkumine, sest seejärel saab väita: ta ei teadnud, et eramaal viibib. Sellistele kasutajatele on muidugi üsna lootusetu seletada keskkonnahäiringute vähendamise vajadust ja maaomaniku tahte austamist. Sama väärastunud mõtteviis toob kaasa, et lahkudes hommikul võõralt maalt, jäetakse maha nii pudelid, toidujäätmed kui pakendid ja sama loomulikult ka põõsa taga kasutatud tualettpaber, isegi kasutatud mähkmeid on maha jäetud. Maaomanikule jääb koristamise ja jäätmekäitluse eest maksmise „rõõm“. Eraomaniku poolt antud täpsem juhis on samuti täitmiseks. Rae vald Kui maaomanik juhtub sellisele seltskonnale peale sattuma siis ei võeta tema korraldusi kuulda, kuigi neil on seaduse jõud. Nimelt sätestab seadus, et võõral maal viibides on maaomaniku suuliselt väljendatud tahe seaduseks ehk siis täitmiseks. Kui maaomanik tuleb ja palub teil vaikselt olla, praht kokku korjata või üldse oma laager kokku pakkida ning tema maalt lahkuda siis on nendel nõuetel seaduslik jõud. Mittekuuletuja osutub õigusrikkujaks, kes on karistuse ära teeninud ja temaga peaks edasi tegelema politsei. Igaüheõiguse kasutajal on kõige kindlam kasutada RMK poolt rajatud matkaradu ja ööbimispaiku. Need on hästi varustatud ja inimestele on seal mõeldud. On olemas prügikastid ja välikäimla, lõkkease koos puudega ning lauad-pingid. Seal on kõige kindlam matkaselli moel ööbida, sest elementaarsed võimalused on loodud. Samas tuleb ka RMK matkarajal viibides võimalikult suures osas hoiduda keskkonnahäiringu tekitamisest. RMK piknikukoht ei ole valju muusika kuulamiseks õige koht, eriti kui seal on veel teisi inimesi, kes soovivad vaikust nautida. Mine metsa ja karju seal! Maaomaniku selge sõnum on  üles pildistatud Rae vallas Vanasti ikka öeldi kõva hääle tegijale, et mine metsa ja karju seal. Tänapäeval tuleb metsa karjuma minnes silmas pidada, et teisi inimesi kaasa ei tuleks ja et mets ikka piisavalt paks oleks. Seadus ei luba teisi inimesi asjata häirida, ka karjumisega mitte. Tähistamata võõrale maatükile ööseks jäädes tuleb elumajadest kaugemale hoida,  kaugemale nähtavast nägemus-ja kuuldekaugusest. Avatud maastikul on see vähemalt 150 meetrit. Maaomanikud on mulle öelnud, et neid meetreid tuleks vähemalt kahekordistada. Miks mitte, kui praktika näitab, et maaomanike privaatsust ja kodurahu rikutakse. Inimese jaoks, kes soovib õiguskuulekalt ja teistest inimestest hoolides loodust nautida, soovitan jälgida märke, liikuda säästlikult ehk endast võimalikult vähe jälgi maha jättes. Võõrale maatükile sattudes aga käituda nagu teise inimese juures külas olles, pererahva kehtestatud reegleid austades ja teades, et nii oled sa ka järgmine kord külla oodatud. Ja vastupidi. Lugu avaldatud 9.oktoobri Õhtulehes.