Kanapõtrade aeg Eesti poliitikas jätkub

Kaks parteiliitu vaevlevad identiteedikriisis

Kui kaks parteid moodustavad omavahel mingit sorti püsivama liidu, siis enamasti ikka seetõttu, et üksi ja omaette jääb neil jõudu väheseks. Koostöövõime voorusi võib liitumise juures kiita kui kõrgele tahes, tegelikult tähendab see tõsiasja tunnistamist, et erakond üksi on mingi asja ajamiseks liiga nõrk.

Eestis on lähenevate valimiste eel seda tunnistanud tervelt neli parlamendierakonda kuuest.

Algul lõid leivad ühte kappi Isamaaliit ja Res Publica. Pole kahtlustki, et Res Publica „äraostmatute” jaoks – alates Partsist ja lõpetades Veskimäega oli see napp pääsemine kindlast poliitilisest surmast. Aga ka Isamaaliidu masinavärk on erinevalt äraostmatute omast üsna ajast ja arust ning vajaks moodsamaks kujundamist. Ilmselt  ei kannatanud nooremad ja ambitsioonikamad isamaaliitlased seda saamatust enam pealt vaadata. Täna ongi võim ühenderakonna sees üsna kiiresti libisemas Res Publica tõhusama aparaadi kätte. Isamaaliidu peasekretärist on tehtud tühipaljas kontori haldusdirektor.

Oma nõrkust parlamendivalimiste eel on tunnistanud ka Keskerakond ja Rahvaliit. KERA nime ja Keskerakonna programmi kandva dokumendi sünni põhjuseks oli kummagi erakonna hirm jääda pärast kevadisi valimisi valitsusest välja ja võimust ilma. Hirm, et üks võetakse koalitsiooni ja teine jäetakse välja. Häbistav kaotus presidendivalimistel näitab, et isegi sellisest liidust ei pruugi piisata kui programm (seekord Arnold Rüütel) on nõrk ja rahvas seda ei toeta. KERA leppes toodud tagurliku majandus- ja välispoliitilise programmi propageerimise puhul võib kevadel korduda sügisene tulemus ehk siis kaotus ja opositsiooni jäämine. 

Ehkki vormiliselt on pilt justkui lihtsamaks muutunud, ei ole parteimaastik nende liitumiste tulemusena tänaseks sugugi selgem. Sisuliselt on lavale jäänud neli erakonda – Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakonna liit Rahvaliiduga.

Sisulisest selgusest ehk selgest programmist võib sealjuures rääkida vaid Reformierakonna puhul ja mööndustega ka Keskerakonna/Rahvaliidu moodustise puhul. Need kaks jõudu on oma valimisprogramme otsast avalikuks teinud. Reformierakond on välja käinud esialgsed teesid nii majandus-, pere-, haridus- kui ka eesti keele kaitse poliitika vallas (igaüks võib nendega tutvuda reformierakonna kodulehel www.reform.ee). Keskerakonna liidu teesid on kirjas KERA leppes. Sotsiaaldemokraatidelt ega Isamaa ja Res Publica Liidult pole aga seni mingeid sisulisi lubadusi kuulda olnud.

Mida on Reformierakonnal neist liitudest oodata? Aus vastus on, et me ei tea veel. Ega keegi ei tea veel.

Nelja peaga lohe

Eriti veidraks on asjad läinud Isamaa ja Res Publica Liidus. Kui liitumise ajal tekkis moodustis, millel oli kaks pead (Veskimägi ja Lukas) ja mida ma selle segase olemuse tõttu kanapõdraks nimetasin ( http://www.toniskoiv.ee/veb/?id=38), siis nüüdseks on päid juurdegi kasvamas. Lisandumas on kahe peaministri kandidaadi pead, nende kõrval jäävad märtsini kõrvuti pukki ka kaks esimeest. Neli erinevat meest ühte erakonda juhtimas, see on nagu nelja peaga lohe. Kas saab veel segasemaks minna?

Me ei tea siiani, mis loom see Isamaa ja Res Publica Liit siis õieti on? Kui ta on Aaviksoo nägu, siis on ta rohkem Partsi esimese tulemise ja Res Publica nägu. Aaviksoo jutt on üsna sarnane sellele, mida Parts rääkis kolm aastat tagasi. Ajalugu kordub enamasti farsina, aga küllap leidub neidki, kes ka nüüd neid lubadusi puhta kullana võtavad.

Kui Laari nägu, siis Eesti rahvas teab kahte sorti Laari. Üks oli majandusasjadest eemale hoidev „las-minna”-stiilis peaminister, kes laskis oma ministritel rahulikult toimetada. Rahandusminister Kranich sai  teha Eestile ühetaolise tulumaksu, Reformierakond kaotada ettevõtte tulumaksu ning Kallas ja Nestor läbi viia eduka pensionireformi. Teine Laar on see rahvasuus Lapsiku Luiskajana tuntud Laar, kes jäi vahele piinliku vassimisega nii rublamüügi ja Iisraeli relvatehingu asjaolude selgitamisel kui ka ühe kolleegi pildi pihta tulistamisega.

Kumb Laar asub Isamaa ja Res Publica etteotsa ja mis sest parteist saab, pole praegu teada. Natuke murelikuks teeb, et tema suurimateks toetajateks ja lähimateks nõuandjateks on saanud Res Publica langenud liidrid Parts, Vaher ja Raudne, kes olid omal ajal ka selle Res Publica liini eestvedajad, kes eelistas Tallinnas Savisaart Reformierakonnale.  

Kaua KERA kestab?

Segane on seis ka KERA liiduga. Pole nimelt teada, kui kaua see vähemalt neljaks ja pooleks aastaks pühalikult sõlmitud liit tegelikult püsib. Kui Keskerakond tahaks Rahvaliitu pehmes surmaembuses hoida ilmselt igavesti, siis Rahvaliidu poolelt kostub järjest rohkem soovi minna leppe reetmise teed. Reiljan pingutab kõvasti, et Savisaart Rüütli kaotuses süüdlaseks teha ja leppest lahti saada. Talle on ilmselt selgeks saamas, et leping oli viga. Reiljan langetas Rahvaliidu teisejärguliste erakondade rivvi, kel iseseisvad ambitsioonid puuduvad. Sealt uuesti esiritta trügida on väga raske. Savisaar aga ei taha leppega seoses midagi teha, sest talle leping sobib. Kui aga Reiljan leppest lahti ei saa, lähevad tema erakonnas lood keeruliseks. Need rahvaliitlased, kes keskerakonnaga liituda ei taha, võivad lihtsalt laiali joosta.

Ega Rahvaliidu valikud kiita ole, aga nagu ütleb Eesti filmiklassikas terve talupojamõistus aluspükse üles riputavale Johnile: „seep see on kui omal õigel ajal aru peas ei ole”.

Uuel poliitikasügisel igavuse üle kurta ei saa. Õnneks või kahjuks ei ole selles maailmas peale Reformierakonna midagi kindlat.

 

Tõnis Kõiv
Reformierakond

 

Postitatud 3.oktoobril 2006

Avaldatud erinevate pealkirjade all: Põhjarannik, 7.oktoober 2006; Severnoje Poberezje, 7. oktoober 2006; Harjumaa, 7.oktoober 2006; Vali Uudised, 11.oktoober 2006; Pärnu Postimees, 13.oktoober 2006. ; Koit, 14.oktoober 2006; Hiiu Leht, 17.oktoober 2006.