Kaevukaane puudumine

Lisaks Rumeenia pealinnas kohatud "uudsele" puuduva kaevukaane probleemi lahendusele veel inimõigustest, häirijate vastasest võitlusest ja loomulikult ka kodusest põhiteemast...Nädala alguses möödus paar päeva Rumeenia pealinnas Bucharestis inimõiguste teemalisel seminaril. Rahvusvahelise parlamentide liidu (IPU) abil korraldatud ürituse eesmärgiks oli jagada parlamentide vahel kogemusi inimõiguste olukorra parandamisel. Minu sõnum oli, et inimõiguste, eriti soolise võrdõiguslikkuse alane võitlus ei tohiks liialt kaugeneda avalikkuse teadlikkusest. Eestis 2012 a läbi viidud uuringu kohaselt arvas 54 % vastajatest, et meil on kõik korras, aga 29 protsendi arvates mitte ning 17 % ei osanud midagi arvata. Tervelt 23 protsendi vastajate arvates aga on ka madal palk ja parendamist vajavad elutingimused samuti inimõiguste küsimused, mida nad muidugi ei ole. Ehk siis teavitustööd inimõigustest tuleb teha. Samal ajal aga ei tasu ka hulluks minna. Kooliõpikutes või muinasjuttudes leiduvate sooliste stereotüüpidega ei ole mõtet võidelda, see muudab võitlejad naeruväärseks, ei muud. Ka erinevad kvoodid toodavad kunstlikke, aga mitte ühiskonna arengutasemest tulenevaid lahendusi. Maailma suuruselt teine hoone Pentagoni järel Seminar toimus sotsialistliku Rumeenia juhi Nicolae Ceausescu ajal rajatud hiiglaslikus palees, kus täna paiknevad Rumeenia kahekojalise parlamendi mõlemad kojad ning veel hulk erinevaid institutsioone. 1979 a alustatud ehitus lõpetati juba demokraatliku Rumeenia võimude poolt, sest mahalõhkumine oleks lõpuni ehitamisest tunduvalt kallimaks läinud. Pealegi oli palee ja selle juurde viiva puistee rajamiseks Bucharesti kesklinnas maha lõhutud juba isegi palju maju. Vaata lisatud fotosid. Rumeenia ühiskonna arengutasemest andsid märku mõned nüansid. Parlamendihoone naabruses asuval tänaval jalutades märkasin hämaras auku keset kõnniteed. Lähemale jõudes selgus, et tegu on ilma kaaneta kaevuga. Et see vähegi märgatav oleks, oli kaevu torgatud puuoksake ning sisse kukkudes oleks ilmselt võimalik olnud redeli abil jälle välja ronida. Uskumatu vaatepilt keset pealinna. Parlamendi ja valitsushoone vahel asuval kõnniteel on auk, redeliga:) Natuke vähem uskumatu oli, et Bucharesti vanalinnas ei ole võimalik leida söögikohta, kus saaks ilma passiivseks suitsetajaks olemata einestada. Igal pool suitsetatakse, isegi 10 a tagasi ei olnud Eestis olukord nii hull. Säh sulle SmokeFree Europe?! Lennujaamast linna ja tagasi sõidutanud auto juht turvavööd ei kasutanud ja vähemalt pooltel juhtudel ei viitsinud ka suunda näidata.  Ka linna vahel jalutades paistis silma, et turvavöö kasutamine ei ole väga levinud.  Need kolm nüanssi tõestasid järjekordselt  Eesti kõrgemat elukvaliteeti ja arengutaset. Kolmapäeval võttis Riigikogu vastu väga olulise seaduse nimega Korrakaitseseaduse rakendamise seadus. Tänu sellele jõustub lähikuudel 2011 a parlamendi poolt vastu võetud Korrakaitseseadus, mille menetlemine algas 2007 aastal. Seega on kulunud pea et seitse aastat, et saaks jõustuda uusi lähenemisi sisaldav Korrakaitseseadus. Mina näen eelkõige uues seaduses lahendust neile inimestele, keda erinevad tegevused häirivad. Olgu tegu müra või suitsuga, haisu või valgusega, nüüd on inimestel olemas tööriist, mille abil oma õiguste eest võidelda. On lihtne põhimõte  - igal inimesel on õigus kasutada oma õigusi piirini, kus ta rikub teise inimese samasuguseid õigusi. Ehk siis kõik kortermajas muusika kuulajad, elurajoonis peo pidajad, tootmisega haisu levitajad jne - hoidke alt. Nüüd on inimestel, keda te häirite, võimalus enda õiguste kaitseks samme astuda. Nii liigume kogu ühiskonnana edasi Hooliva Eesti  suunas. Sisepoliitiliselt aga ootavad paljud (õigusega muidugi) peaminister Andrus Ansipi 23.veebruaril Tartus peetavat kõnet.  Reformierakonna juhatus on ettevalmistused teinud ehk nimetanud Siim Kallase järgmiseks peaministrikandidaadiks. Aga ootame kõne ära:) PS! Enn Soosaar kirjutas 23.veebruaril aastal 2000 essee pealkirjaga Kolmkümmend aastat oma riiki. Seal ta kirjutab muuhulgas iseseisvusega kohanemisest, mille esimene samm on riigi omaksvõtmine. Sellega ei olnud juba tollal probleeme. Teine samm - kohustused ja vastutus oma riigi käekäigu eest, tekitas ja tekitab jätkuvalt kõhklusi. Ikka on levinum arvamus, et Eesti riik on ju ikka selleks, et ta meile midagi annaks. Aga mida on riigil sellist anda, mida eelnevalt kodanik ise ei ole riigile andnud? Kahetsusega tuleb tunnistada, et 14 aastat on möödunud, aga probleemid samad. Kõik need "tasuta asjad" (bussisõit, kodualune maa, kõrgharidus jne) vaid võimendavad probleemi, raskendavad tegelikku riigi omaksvõttu. PPS! Head Eesti Vabariigi aastapäeva! Meie oma riigi aastapäeva! Kõnniteel asuv auk pimedas Vasakul valitsushoone müür, ees hotellid ja paremal parlament Puiestee, purskkaevud ja palee Vaade palee rõdult puiesteele   Palee sisemus Seminari avamine väliskomisjoni esimehe ja IPU peasekretäri poolt