Julgeolekuolukord nõuab parlamendilt tihedat suhtlust

Olin juba mõtetega uute väljakutsete mail, suheldes erinevate inimestega ja rääkides uutest projektidest kui sain teada, et tuleb veel kord Eesti riiki ja Riigikogu esindada... Julgeolekuolukord maailmas on keeruline ja kahjuks peab tunnistama, et erinevalt varasematest pingekolletest (Lähis-Ida, Aafrika) on seekord mured Euroopas. Krimmi annekteerimine ja Ida-Ukrainas toimuv väljendab Venemaa üha kasvavat agressiivsust, mida samas üha vähem varjatakse valede taha. Olen mitmetele oma kolleegidele Euroopas ja Ameerikas ning mujalgi jaganud mõni nädal tagasi eetris olnud Vene propagandafilmi Krimm, Tagasi koju muljeid. Eriti olen soovitanud vaadata filmist lõiku, mis algab 1.29.12 ja lõpeb 1.31.19, kus tuumarelva omava riigi president otse ütleb, et ta oli valmis tuumarelva kasutama Krimmi kriisi käigus. Külma sõja aegne suur vastasseis on tagasi?! Tähelepanuväärne on seegi, et film on üles võetud eelmise aasta suvel. Mäletame ju kõik, et siis rääkis Venemaa, et nn "rohelised mehikesed" Krimmis ei ole nende sõjaväelased, et neil ei ole üldse sõjategevusega Ukrainas mingit seost. Filmis aga räägib Putin otse ja varjamata, kuidas ta kõike Krimmis toimuvat korraldas, et rohelised mehikesed olid tema sõjaväeluure eriüksuslased jne. Võiks ju öelda, et maskid on langenud. Tegelikult aga on nad langetatud meelega, näidates välja rõhutatult hoolimatut suhtumist rahvusvahelistesse lepingutesse ja õigusesse. Kuidas edasi? Drastiliselt muutunud julgeolekuolukord Euroopas nõuab teist tüüpi pingutusi ka parlamendi liikmetelt. Kõige olulisem on mõista, et rahuliku arengu aeg on läbi ja 2008 a Georgia sõja järel kasutusele võetud meetmed ei toimi. Mäletatavasti suudeti siis peatada Vene vägede edasine pealetung Tbilisile, kuid Lõuna-Osseetia ja Abhaasia äravõtmist Georgialt mitte. Lubadused olid 2008 a suured, aga nad vajusid õige pea unustustehõlma ning aegamööda jätkus tavapärane suhtlus. Süües aga kasvab isu. Nüüd on väga oluline meelekindlalt säilitada positsioon, et Krimmi annekteerimist ei tunnustata nii nagu mitmed riigid ei tunnustanud aastakümnete jooksul Balti riikide okupeerimist. Vastu tuleb astuda propagandale ja valedele  jne. Märtsi lõpus toimub järjekordne Maailma Parlamentide liidu (IPU) assamblee, kus on võimalik julgeolekuga seotud teemasid arutada, liitlasi leida. Olukorras, kus Venemaa rikub üht rahvusvahelist kokkulepet teise järel, on annekteerinud Krimmi, ähvardab Taanit tuumalöögiga ning kõike seda katab massilise propagandaga, on parlamendiliikmete vaheline otsesuhtlus väga oluline. Vestlemine silmast-silma annab muuseas ka head tagasisidet, kui palju üldse Euroopa muredega kursis ollakse ja mida arvatakse. IPU 132. assamblee põhiteemaks on "Jätkusuutlik  areng -  sõnadelt tegudele" . Ühe olulise teemana on arutluse all kübersõda ja temaga seonduvad ohud rahule ja ülemaailmsele julgeolekule. Eestil on oma sõna sekka öelda nii ühel kui teisel teemal, oleme ju 2007 a küberründe üle elanud ja sellest õppinud ning ilma julgeolekuta ei saa olla jätkusuutlikku arengut. Ettevalmistused  eesootavaks IPU assambleeks. Foto: Marge Kõiv Kahjuks on maailmas veel mitmeid pingekoldeid ning seega on oluline hoida jätkuvalt tähelepanu Ukrainas toimuval, et rahvusvahelise üldsuse tauniv hoiak Venemaa suhtes ei muutuks leebeks osavõtmatuseks, mis annab vaid jõudu juurde järgmisteks rahvusvaheliste kokkulepete rikkumisteks. Uus Riigikogu jõuab mõne nädala pärast ka IPU uue delegatsiooni valimiseni. Loodan, et uude delegatsiooni saavad kuuluma head suhtlejad, kel teadmised välispoliitikast ning soov midagi korda saata. Viimast korda sõidab IPU pea-assambleelel delegatsioon koosseisus Erki Nool, Jaan Õunapuu ja Tõnis Kõiv. Meil on ees kohtumised kolleegidega Põhja-ja Baltimaadest ning  Ungarist, samuti arutelu eelmine kord meie toetusel IPU presidendiks valitud Saber Hossain Chowdhury'ga ning veel mitmete teistegi  riikide saadikutega. Veel viimast korda saan uhkusega jagada nimekaarte, kus peal Eesti Teeme ära liikumisest välja kasvanud Maailmakoristuse reklaam.