Ikka äärmusest äärmusesse

Tööandjate keskliit lõi oma manifestiga pendli kõva pauguga ühte serva ja nüüd ei ole ju midagi imestada kui Andrus Ansip pendli pea samasuguse hooga teise serva lennutab. Lihtne koolipoisi füüsika.  Eks nüüd pendel kõigub veel tükk aega väheneva amplituudiga, tekitades aegamööda võimalust asjalikuks aruteluks. Täna arutamise võimalust väga ei ole, sest mida on arutada näiteks pensionilemineku ea teemal?! Alles arutati pikalt ja põhjalikult ning otsustati pika üleminekuaja jooksul tõsta pensionilemineku iga tänaselt 63 eluaastalt 65 eluaastani. Tõus algab 2017. aastast. Kas otsustamisest möödunud aasta-pooleteise jooksul on midagi katastroofilist juhtunud, mis nõuaks kiiret reageerimist. Ei ole. Ega väga ei saagi olla, sest rahvastikku mõjutavad protsessid on pika-ajalised. Võtame teise valulise näite. Tööandjad tahavad õigust ühepoolselt töötajate palku vähendada. Tahaks küsida, et kuidas oli tänases õiguskeskkonnas võimalik keskmise palga langus ilma palku vähendamata?! Oma töötajatest lugu pidavatel tööandjatel on alati olnud võimalus töötajatega kokku leppida ja seda on praktika tõestanud. Kokkulepe on alati parem ühepoolsest õigusest, sest me areneme ju ikka kodanikuühiskonna suunas.