Haisumure eitamine haiseb

Minu teadmised ja töö keskkonnakomisjoni liikmena on loonud mulle selge veendumuse, et mitmete Eesti linnade elanike jaoks on reoveepuhastite setteväljakutelt leviv hais tõsine probleem. Meediakajastust jälgides jääb suisa vastupidine mulje... Meediast paistavad aga vastu põhiliselt  ASi Tallinna Vesi huvid ja nende tellitud advokaadibüroo Sorainen ning PR-firma Powerhouse sõnumid, mis neid huvisid kannavad.  Aga Viljandi ja Rakvere, Pärnu ja Kohtla-Järve inimesi jätavad hästimakstud esindajate seisukohad külmaks, sest nemad sellest vastutöötamisest oma elukvaliteeti halvendava haisu tõrjumisel abi ei näe. Ka mõni Tallinnast valitud poliitik on võtnud omaks hoiaku, et ega väljaspool pealinna ehk maal niikuinii elu ei ole ja kui ongi, siis maal ju ikka haiseb sõnniku järele.  Õnneks on seesuguseid poliitikuid vaid mõni üksik, kuigi nende hääl kostab mitme eest. Kõigepealt tuleb ära õiendada see, et mitte ükski eelnõu algatajatest ei ole Paljassaare kompostimisväljaku kõrval asuvate kinnistuomanikega eelnõud ega selle teematki arutanud. Küll on aga eelmainitud linnade haisuprobleemist aastaid avalikult kõneldud (linna nimele klikkides avaneb artikkel maakonnalehest). Teiseks ei ole mingit seost IRL-ile tehtud annetuse ja eelnõu üleandmise vahel. Eelnõu allkirjastati juba enne jaanipäeva kuid otsustasin mitte anda suve hakul eelnõud üle vaid ikka sügisel. Siis on kõigil tähelepanu teravam uute teemadega tegelemiseks. Sügisel aga venis eelnõu üleandmine mõne päeva võrra, sest tahtsin Reformierakonna fraktsioonis teemat veel kord tutvustada ja selleks vaba hetke leidmine võttis aega. Ainult Pihkva reovee-muda "hoidlaga" võrreldes on aunkompostimine edumeelne tehnoloogia Aga lähme tagasi päris algusse. Reoveesette käitlemisest leviv paha hais häirib inimesi lisaks eelnimetatud linnadele ka pealinnas ja Tartus ning teisteski kohtades. Enamus Eesti reoveepuhastitest kasutab reoveesette stabiliseerimisel aeroobset aunkompostimist. Lihtsalt selgitatuna tähendab see avatud platsil sette kuhjamist vaaludesse, segamist tugiainega ning seejärel perioodilist vaalu segamist õhuga. Vaalus peab temperatuur tõusma vähemalt 60 soojakraadini ja püsima sel tasemel kolm päeva, et haigustekitajad häviks ja toodetav kompost oleks ohutu uuesti keskkonda viimiseks. Kompostimisel on haisu tekkimine vältimatu, sest kompostimisprotsessi vaheproduktideks on lenduvad väävli-ja lämmastiku-ühendid ning samuti lenduvad rasvhapped, mis haisevadki. Haisuprobleemi tekitavadki settevaalu pinnalt või selle segamisel lenduvad molekulid. Eesti reoveepuhastitest üle 90 protsendi kasutavad aunkompostimist, sest see on odavaim lahendus. Negatiivse kaasmõjuna häirib hais inimesi ja kompost ei ole ühtlase, paljudel juhtudel ka mitte piisava, kvaliteediga. Ringvaade näitas 2011. aasta septembris lugu Viljandist, kus folgi ajaks hais “kinni keeratakse”, et külalised saaksid puhta õhu käes festivalimelu nautida. Pärast külaliste lahkumist aga peavad viljandlased eriti vänget haisu kannatama. Kolleegidega küsimust arutades leidsin koalitsioonipartnerist liitlase Liisa Pakosta näol, kellele Põhja-Tallinna elanikud olid analoogseid haisumuresid kurtnud. Ühiselt esitasime 2011 a lõpus Jäätmeseaduse muudatuse, et sätestada reoveesettetahenduse või kompostimisväljaku asukoha piirang tiheasustusega alal. Peale arutelu keskkonnakomisjonis oli selge, et ärakeelamine ei ole lahendus ja võtsime ettepaneku tagasi. Järgmisena koostasin Keskkonnakomisjonile haisuraporti, mis andis mulle hea võimaluse ennast reovee käitlemise küsimustega sügavamalt kurssi viia. 2012 a lõpuks sai haisuraport valmis ning keskkonnakomisjon kiitis selle heaks selle aasta jaanuari lõpus. Proovisime koos Pakostaga uuesti probleemi lahendada muudatusettepanekutega. Põrkusime soovile teemat eraldi eelnõuna arutada ning seega võtsime veelkord oma ettepanekud tagasi, et esitada nad eraldi eelnõuks vormistatult uuesti.  Eelnõu sai valmis 2013 a kevadsuvel ja allkirjad alla enne jaanipäeva. Riigikogule üle anda aga otsustasin sügisel, sest nii parlamendi kui avalikkuse tähelepanu uute algatuste suhtes on siis teravam kui enne suvepuhkust. Kuna lihtne ärakeelamine ei oleks olnud paindlik lahendus siis jõudsimegi kuja vähendamiseni. Mõte liikus järgmiselt. Kõigepealt anname vee-ettevõtjatele selged kriteeriumid ja üleminekuaja, mille lõpuks ei tohi reoveesette käitlemise mõju enam üle kuja piiride ulatuda. Üleminekuaja jooksul viivad vee-ettevõtjad ellu vajalikud muudatused, mille tulemusel ei ole enam vajadust tänaste laiaulatuslike kujade järele. Seejärel väheneb ka seadusega nõutud kuja.  Võimalus on asendada aunkompostimine kaasaegse tehnoloogiaga, rakendada olemasolev tehnoloogia paremini tööle või loota füüsilistele tõketele, mis siis peaksid haisu levimist inimesteni takistama. Settekäitluse tehnoloogia uuendused on vajalikud ka komposti kvaliteedi ja sellest tulenevalt tulemusliku taaskasutuse tagamiseks. Täna koguneb kompost lattu ehk probleemid kuhjuvad. Nii nagu investeeringud puhtasse joogivette ja reovee puhastamisse on tehtud EL-i abiga, tuleb ka settekäitlus korda saada ühiselt, mitte üleliia koormates tarbija rahakotti. Aga samas on selge, et arenenud riikide eeskujul tuleb meilgi tariifist kinni maksta kõik veemajanduse tegevuskulud, sh haisuvabadus ja loodusesse tagasi viidav keskkonnale ohutu kompost. Aga ega see kümmekond senti, mis arvutuste kohaselt võib lisanduda meile ülejõu ei käi. Loodan, et ka AS Tallinna Vesi on ikka kogukonnast hooliv ettevõte ning hindab uuesti oma metaantankide töötamist ja leiab võimalusi parendusteks. Kompost vajab Paljassaarelt äravedamist niikuinii, varem või hiljem. Inimestest hoolivale ettevõttele ei tohiks olla liiga suur pingutus ka lihtsa muldvalli rajamine kompostplatside ümber, mis haisu üles suunab ning visuaalseltki parem välja näeb. Väiksemate linnade jaoks valmistab keskkonnaministeerium ette regionaalsete reoveesette käitlusjaamade võrgustiku sotsiaalmajanduslikku analüüsi, mis tugineb Eesti Keskkonnauuringute  Keskuse varasemale samateemalisele uuringule. Vähemalt 60 000 eestimaalast kannatab igal suvel reoveesette käitlemisest tuleneva haisu käes. Tuleb pingutada, et tagada neile haisuvaba ehk väärikas elu ja ega sellele ei saagi hinnasilti külge riputada.