Füüsiliselt Järvamaal, mõtetes Norras
Tõnis Kõiv • July 25, 2011
Füüsiliselt Järvamaal, mõtetes Norras
Laupäevase päeva veetsime perega Joodi suvilas, sõitsime jalgratastega Türile ja tegime muud meeldivat, aga mõtetes püsis ikka Norras toimunu...
Vaarikad, mustad sõstrad, karusmarjad, valge klaar hakkab juba söödavaks muutuma, kasvuhoones on küllaga tomateid (praegu kahjuks veel rohelised) ja kurgid on samuti valmimas. Mis saab paremat olla omakasvatatud marjadest ja köögiviljadest? Ei mingeid väetisi ega muid mürke, puhas looduslik kraam. Suve keskpaigast alates ongi üks suvemõnudest põõsa või puu küljest vilja noppimine ja oma peenral kasvatatu maitsmine.
On ka teine võimalus, omada tuttavat talumeest. Meist on aastatega saanud Kirnas asuva Jõeääre talu kliendid. Sealt saab alati värskeid köögivilju, kartulit, maasikaid ja mõnikord värsket lihagi. Talupere on meie jaoks usaldusväärne tootja ja hinnadki sobivad. Käisime tänagi Paide-Türi jalgrattamatkal Kirnast läbi ja võtsime kaasa värsket kraami. Taluperemees kurtis, et tööjõudu pole võtta. Kui on põllutöödele abitööjõudu vaja ega siis kedagi võtta ei ole. Pigem on töötud edasi ja ajavad läbi riigi makstava piskuga. Juba kolmas inimene viimase kolme päeva jooksul, kes kurdab tööd teha tahtva inimese puudumise üle.
Täna sai ära tehtud kaua plaanis olnud rattaretk Paidest Türile ja tagasi. Kokku tuli 27 kilomeetrit, meile abikaasaga lühike distants, aga poja arvates oli liiga pikk. Kergliiklustee kahe linna vahel on rattasõiduks ideaalne. Lai, puhas ja turvaline. Türile jõudes keerasime kohe vasakule Kungla tänavale, sealt jõudsime kiriku juurde ning otsejoones Kultuurimaja kohvikusse. Terassil on jalgratturite jaoks ideaalne kehakinnitamise ja puhkamise koht.
Abikaasa Marge Kõiv pildistas ja poeg jättis kiivri pildile:)
Hoolimata soojast suveilmast, maitsvatest suvila aiasaadustest ja parajast jalgrattasõidust püsivad kogu aeg meeles eile Norras toimunud terroriaktid. Pommiplahvatus Oslo südalinnas ja mis eriti koletuslik – noorukite massiline tapmine pealinna lähedal asuval saarel. Mis on küll inimese mõttes, mis teda nii kurjadele tegudele ajab? Informatsioon toimunu kohta täieneb pidevalt. Juba on teada ja vahi allagi võetud peamine kahtlusalune – Norra kodanikust noor mees. Siinkohal on mul ettepanek meediale – ärme heroiseerime arvatavat kurjategijat! Korraliku klantspildi nägemine Delfigi portaalis tekitas minus vastikust. Arvatavalt üle kaheksakümne noore inimese tapnud mehe fotot ei peaks avaldama või kui avaldada siis vähemalt paneme talle punase joone näo peale või trellid ette. Üks taolisi kuritegusid toime panevate inimeste motivaatoreid ongi teoga kaasnev avalik tähelepanu, pildid lehtedes ja internetiportaalides. See omakorda toidab järgijaid.
Sellise tapatöö läbiviija kasvab ja areneb ühiskonnas, inimeste keskel. Eks siingi ole suur küsimus kogukonnale – kuidas märgata äärmuslikkust, mis võib ühel hetkel ohtlikuks muutuda? Kuidas õhutada kodanikke mitte ainult märkama vaid ka oma märgatut jagama, rääkima naabritega, äärmuslase endaga, lõpuks ka jõustruktuuridega. Kodanikuühiskond on tugev siis, kui keegi ei jää sealt välja.
Juba on arvatava kurjategija kohta teada, milliseid sõjamänge ta arvutis mängis. Arvutis on ju kõik nii lihtne, „game over“-le ei järgne matuseid vaid lihtsalt „new game“. Olen varem pojaga arutanud, et näiteks autorallit arvutis sõites võiks olemas olla tõesti reaalsed mängud. Et kui ikka avarii teed siis ootad näiteks pool tundi kiirabi või päästjaid, kes su autost välja aitavad. Enne lihtsalt mäng edasi ei lähe. Või kui väiksema autolõhkumisega tegu siis kulub vähemalt 48 tundi auto remondiks enne kui järgmise sõidu ette võtta saad. Kahtlen muidugi kas sellised mängud populaarsed oleks. Ja nii kasvab ja saab ühel hetkel täiskasvanuks üha rohkem noori inimesi, kelle jaoks on üha raskem vahet teha arvutimängu ja päriselu vahel. Aga päriselus ju „restardi“ nuppu ei ole. Inimesed Norras said päriselt surma, nad ei ärka enam üles.
Sügav kaastunne hukkunute lähedastele.
