Euroliidu sidususpoliitika tulevik

Tõnis Kõiv • April 30, 2003

Euroopa liidus käib arutelu selle üle, milline peaks olema regionaalpoliitika peale aastat 2006. Meie oleme selleks ajaks samuti liidu liikmed ning seetõttu tuleb juba täna Eestis mõelda sellele, mis hakkab toimuma kolme aasta pärast. 2003 a mai alguses toimus EL nõuandva staatusega organi, Regioonide Komitee korraldatud konverents tuleviku ühtekuuluvuspoliitika teemal. Tuntud messilinna Leipzigisse oli kokku kogunenud üle 500 esindaja nii liikmes- kui peatselt astuvatest riikidest. Arutelu toimus nii töötubades kui mitteametlikes vestlustes kogu konverentsi ajal. Konverentsi lõppdeklaratsioonis leidsid kajastamist küll vähesed kohapeal arutatud mõtted ja ettepanekud, kuid mõttevahetus oli siiski oluline.

Millest siis räägiti?

Uute riikide lisandumine sunnib mitmeid seniseid seisukohti ümber vaatama. Laienemise tulemusel lõhed Euroopa sees suurenevad, sest praegu kõige vaesem riik ei ole seda enam peale liitumist. See on küll mehaaniline muutus, kuid seda enam seab see ootusi uuele ühtekuuluvuspoliitikale.

Üks oluline tähis uue regionaalpoliitika loomisel oli Leipzigi konverents, kus vastu võetud põhimõtteid alljärgnevalt tutvustan. Konverentsil osalesid lisaks liikmesriikidele ka kandidaatriikide esindajad.

Konverentsi tulemusel vastu võetud lõppdeklaratsioon sisaldab kuut põhiprintsiipi, millest peaks lähtuma ühtekuuluvus-ja regionaalpoliitika reformimisel.

Esimene neist väljendab soovi püüelda ühenduse kui terviku tõelise regionaalarengu ja sidususpoliitika poole.

Teisena rõhutatakse, et arvesse tuleb võtta laienenud Euroopa arengusituatsiooni ning teha seda koostöös regionaalsete ja kohalike valitsustega lihtsalt, võrreldavalt ja läbipaistvalt.

Kolmandaks märgitakse, et regioonid ja kohalikud omavalitsused on väga sobivad tasemed regionaal-ja sidususpoliitika otsuste vastuvõtmiseks kui eelnimetatud poliitikate elluviimiseks. Regionaal-ja kohalikud valitsused peavad saama veelgi rohkem kaasatud, nende häält kuulatud ja vastutust suurendatud.

Lisada territoriaalne dimensioon majandusliku ja sotsiaalse sidususe kõrvale. Ainult selliselt saab arvestada liitumise järel ilmnevaid erinevusi territooriumide sees ja vahel. Siinjuures peab regionaalpoliitika olema koordineeritud ka teiste sektoraalpoliitikatega.

Viiendaks ei tohi koordinatsiooni käigus ära unustada territooriumide jätkusuutliku arengu ja tasakaalustatud konkurentsivõime printsiipe.

Kuuendaks märgitakse, et summad Ühenduse eelarvest regionaalpoliitikale võivad peale 2006.a. vajada lisa tulenevalt laienemisest ning globaliseerumise ebavõrdsest territoriaalsest mõjust.

Lisaks sellele rõhutatakse, et tuleviku regionaal-ja sidususpoliitika väljatöötamisel on olulised neli järgmist elementi:

regioonid, kes on tihedas koostöös oma linnadega peavad olema väga otseselt seotud eesmärkide seadmisega, Ühenduse raha manageerimise ja tulemuste jälgimisega. Selleks tuleks sõlmida vastav kolmepoolne lepe Euroopa Komisjoni, liikmesriigi ja regiooni vahel.
Regioonide positsioon peab olema selles leppes kui võrdne teistega, omades kasvavat rolli Ühenduse poliitika täideviimisel ning mõjuvõimu regionaalarengus.
on vaja ühtlustada olemasolevate struktuurifondide reeglid, lüües ühe ühtse reeglistiku või lausa üheainsa fondi programmi tarbeks.
struktuurifondide reeglistikke tuleb lihtsustada tarbetute kontrollimiste ärahoidmiseks, samuti tuleb paindlikumaks muuta maksete liikumise protseduure.

Tõnis Kõivu märkmed EL-i Regioonide Komitee Leipzigi konverentsilt mais, 2003.