ESM-ist ja liikluspiirangutest

Kõige olulisem möödunud nädala otsus oli kahtlematult Riigikogu täiskogu poolne Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) eelnõu heakskiit. Märkimist väärt oli aga ka Maanteeameti uue juhi plaanide tutvustus Toompeal. Riigikogu selge enamus oli Eesti ESM-iga liitumise poolt kuigi jagus ka vastu olijaid. Kahel lugemisel kõlas saalis palju populismi, elementaarsetest asjadest mitte aru saamist ja lausa rumalustki. Seetõttu vajavad mõned lihtsad asjad ülekordamist. Euro on Eesti raha ja selle püsimine Eesti huvides. Alates krooni kasutuselevõtust oleme olnud seotud alul saksa margaga ja hiljem euroga. Kuna euro on Eesti raha siis on euroala stabiilsus oluline ja kasulik igale Eesti inimesele. Stabiilsust on väikesel riigil alati soodsam ja mõistlikum tagada koos teistega kui üksi. Me ei anna raskustes riikidele abi, mis on tavatähenduses ju tagastamatu. Raskustes riigid saavad rangetel tingimustel finantsabi ehk laenu, mis tuleb vääramatult tagasi maksta. Üksikisiku tasandil võrdlust tuues – riikidele antakse tingimuslikku saneerimislaenu muudatuste elluviimiseks, mitte tarbimislaenu senise elustiili jätkamiseks. Saneerimislaenude eesmärk on hoida stabiilsust kuni riik oma siseriiklikud reformid läbi viib ja rahanduse korda saab. ESM ei ole loodud finantskriisi lahendamiseks. Kriisi peavad lahendama siiski raskustesse sattunud riigid ise ehk siis vähendama riigieelarvelisi kulutusi, muutma maksusüsteemi ettevõtlussõbralikumaks, suurendama majandusvabadust, sh muutma paindlikumaks tööturgu jmt. Enamus riike teeb eelnimetatud reforme vabatahtlikult ja iseseisvalt. Osad riigid aga ei suuda ja seetõttu peavad nad samad muudatused ette võtma teiste riikide (ESM-i) survel, sest vastavad nõudmised on osaks rangetest tingimustest saneerimislaenu (finantsabi) saamisel.  ESM-ist saadud laen aga aitab riikidel seni stabiilselt toimida kuni reformid ellu viidud saavad ja tulemused riigieelarves kajastuvad. Mitme euroala riigi probleemid on alguse saanud ülejõu elamisest, puuduvaid tulusid on kaetud laenuga ning mitmedki olulised reformid on jäänud aastaid tegemata. Majandust kammitsevad piirangud, riigi sotsiaalkulutused on üle pea kasvanud, pensionile mineku iga on rahvastiku vanuse kasvule vastavaks tõstmata, tööseadusandlus paindlikuks muutmata jmt. Meie võime Eestis oma koduste asjade pärast muretud olla, teistelt riikidelt reformide tegemist nõuda, kogemusigi jagada.  Samas oleme mõjutatud teistes riikides toimuvast ning seetõttu ei saa Tõnissoni kombel öelda, et „ ma oleks kohe kodunt ära läind, kui oleks teand’ et sa (Toots) tuled (raha küsima).“  Seda enam, et oleme EL-i liikmena ise juba kümme aastat Euroopa maksumaksjate raha meie riigi järjeleaitamiseks vastu võtnud ning võtame järgmised kümme aastat veel. Keskerakondlased olid mures, et ESM on ühesuunaline tee. Jah tõesti, nii ESM kui ka Euroopa Liit, NATO ja muud ühendused, millega Eesti on peale nõukogude okupatsiooni lõppemist edukalt ühinenud on kantud nn „ühesuunalise tee“  loogikast. Eesti on teinud kõik, et meie sidemed Läänega oleks võimalikult tihedad ja et tagasiteed idavõimu alla ei oleks. Ilmselt on see mõne (keskerakondliku) poliitiku jaoks negatiivne areng. Mingi seltskonna arvates tuleks Eestil oodata Saksa konstitutsioonikohtu otsust enne otsustamist. Imekombel kuulub isegi kaks Riigikogu liiget selliste arvajate hulka. Ilmselt on neil meelest läinud, et Eesti Riigikohus on oma otsuse langetanud ja Eesti parlamendi liikme jaoks ei ole kohane võõrriigist otsuseid oodata. Ei idast ega läänest, ikka endal tuleb otsustada. Fotolt on näha, et 93 Riigikogu liiget said ESM-i küsimuses siiski otsustamisega hakkama. Osalesin Riigikogu majanduskomisjoni avatud istungil, kus Maanteeameti uus juht Aivo Adamson sai oma põhimõtteid ja plaane tutvustada ning küsimustele vastata. Väga lootustandev oli. Mulle meeldis, et edaspidi hakatakse rohkem arvestama liiklejate huvidega (versus ametnike, tee-ehitajate huvid) ning püütakse leida tervemõistuslikke lahendusi probleemidele. Mul on plaanis lähiajal anda Maanteeametile teada kohtadest, kus saaks rohkem liikleja peale mõeldes piiranguid leevendada. Kas näiteks Tallinn-Tartu maantee teeremont vajab ikka ööpäevaringselt kiiruspiirangut igas lõigus või piisab vähemast?