Eesti Vabariigi aastapäevakõne 2019
Tõnis Kõiv • February 24, 2019
Eesti Vabariigi aastapäevakõne 2019
EV 101 tähistamine algas Rae vallas hommikuse piduliku lipuheiskamisega, jätkus mõne tunni pärast Jüri kirikuaias ja kalmistul Rae valla teenekaid mälestades, pärja panekuga Vabadussõjas langenuile, ühise jalutuskäiguga koos kaitseliitlaste, kodutütarde ja noorkotkastega kultuurimajja ja seal toimunud aktusega. Järgnevalt Rae vallavolikogu esimehe kõne...
Austatud sünnipäevalised,
Lugupeetud daamid ja härrad!
Täna on Eesti Vabariigi 101-e sünnipäev. Mööda on saanud sündmuste ja tähistamiste rohke juubeliaasta ning nüüd peaks järgnema argipäev. Eesti riik vajab hoidmist igal päeval ja aastal, nii juubeliaastal kui 101-sel aastal.
EV 101 aktus 24.veebruaril Jüri kultuurimajas. Foto: Ott Kattel
Ma olen uhke nende inimeste üle, kes aastal 1991, kui mina oli 21-aastane Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tudeng, Riigikogus (Ülemnõukogus küll täpsemalt) Eesti iseseisvaks kuulutasid. See oli väga tähtis otsus ja austus ja lugupidamine nende saadikute ees, kes otsuse langetasid, teadmata ilmselt liiga täpselt, mida see otsus detailides tähendab, aga nad olid kindlad põhimõttes, et Eesti Vabariigi iseseisvus tuleb taastada, mitte uus riik luua. See on üks põhjustest, et me just 101-st sünnipäeva tähistame.
Taasiseseisvumise järel on nagu kivi kivi järel müüri ladudes ehitatud iseseisvat Eesti riiki ja väga hästi on ehitatud. Meie kõik oleme ehitanud. Kui me võrdleme endid nendega, kellega samal ajal alustasime, siis oleme konkurentsitult kõige paremini ehitanud. Kui me aga võrdleme endid Põhjala riikidega (Soome, Rootsi, Norra) siis tundub, et ikka väga palju on veel teha. Mõnikord lausa tundub, et me ei tahagi kõike seda jõukust ja heaolu mis sealt poolt vastu vaatab. Et tahame kogu maailmale oma lahendusi müüa, aga ei taha, et seesama maailm meie juurde tuleb. Tahame, et meid aidataks, aga ise aidata nagu ei väga tahaks. Ei ole võimalik tahta ja saada ainult mündi ühte külge, sest ei ole olemas münte ainult ühe küljega.
Needsamad Põhjala riigid on maailma tipus heaolu poolest ja see põhineb väärtussüsteemil, mis austab iga indiviidi vabadust ja tolerantsust teise, ka erineva suhtes, on maailmale avatud ja hästi haritud, sh mitmeid keeli oskav.
Kas Põhjala riikide väärtussüsteem on kõigi meie jaoks sama ihaldusväärne kui nende majanduslik heaolu? Või ihaldavad osad meist rohkem idamaadele omast ühiskonda, kus on vähem väärtuspõhisust ja rohkem jõu kummardamist, sealhulgas võimu kummardamist. Põhjamaade ühiskonnas teenib võim rahvast, mitte ei vaja, ega oota, et tema ees keegi kummardab.
Minule Põhjamaade väärtussüsteem sobib, ma tahan, et inimesed oleksid vabad ja elaks igaüks oma elu ning ma loodan, et mõne päeva pärast valitav Riigikogu ei hakka meid mujale suunama.
Meie iseseisvus ja vabadus vajavad igapäevast hoolt
Me elame kasvava rahvastikuga maailmas, kus 1,3 miljoni elanikuga riik on üha suurem väärtus. Eesti rahval on oma riik, oma keel ja kultuur, maailmatasemel kvaliteediga üldharidus ja head eestikeelsed ülikoolid. Meil on mitmeid tublisid ettevõtjad, kelle ideed on ellu rakendunud ja maailma paremaks muutnud. Meil on unikaalsed riiklikud laulu ja tantsupeod ning lisaks veel maakondlikud, nende seas uhkelt Jüri Klunker, mis möödunud aastal 25-ndat juubelit tähistas. Eesti on maailma jõukaima liidu EL-i liige ning kuulub maailma tugevaimasse kaitseorganisatsiooni – NATO-sse. Me elame paremini kui kunagi varem ja oleme kaitstumad kui kunagi varem.
Kõik see tundub nii tavapärane, et tahaks eestlaslikult öelda – “normaalne”. Jah, aga maailmas on sadakond rahvast, kellel puudub oma riik, enamus maailma riikide rahvaist elab kehvemini kui meie elame nii absoluutses kui suhtelises arvestuses, väga paljudele ei ole kättesaadav kvaliteetne haridus, puhas joogivesi, internet, jne, jne. Maailmas on üle 7 miljardi inimese ja meie oleme nende seas, kellel läheb tõeliselt hästi.
Maailm meie ümber muutub
Kuid muutuv maailma püstitab meie ette uusi väljakutseid, millega tuleb hakkama saada, et vabadust kaitsta ja iseotsustamise õigust säilitada. Ma toon ühe näite.
Kui aastakümneid tagasi tahtis keegi midagi öelda siis ta pani oma mõtted kirja ning saatis ajalehele avaldamiseks. Toimetaja luges läbi ja kui hindas lugemisvääriliseks, avaldatigi.
Seejärel tuli anonüümse kommenteerimise võimalus. Nüüd on tulnud Twitteri lühisõnumid ja Facebooki pikemad jutud. Ja seal ei ole enam mingeid toimetajaid, ise oled enda toimetaja.
Ühest küljest suur vabaduse kasv, mida tuleb ju tervitada. Teisalt on sellega kaasnenud ka kuritarvitused, valekontode loomised ja sõna otseses mõttes lolluse levik. Toimetajaid ju ei ole.
Kuna inimesed otsivad üha rohkem infot Facebookist siis tähendab see meie kõigi jaoks vajadust ise enda sisse toimetaja filter ehitada. Et me hindame kriitiliselt, mida me loeme ja usume, mida me edasi jagame ja loomulikult, mida me ise kirjutame.
Näen siin kohta, kus meie lapsed, noored saavad abistada oma vanemaid ja vanavanemaid. Nad võib-olla ei ole parimad allikakriitilisuse seisukohalt, aga ettevaatlikkuses oma digitaalse jalajälje loomisel küll. Me võiksime oma lastelt õppida seda, kuidas oma privaatsust internetis kaitsta, kuidas mitte levitada andmeid, fotosid, elusündmuste jäädvustusi, teades, et internetti info lisamine on ühesuunaline tee. Sealt tagasiteed ei ole. Sinna pandud albumit juba ära ei kustuta.
Kutsun üles suuremale ettevaatlikkusele digitaalses maailmas, kus kõik ei ole kaugeltki kuld, mis hiilgab. Ikka ja alati kehtib Tarbijakaitseameti levitatav hüüdlause, et kui miski on liiga hea, et olla tõsi siis see tavaliselt ei olegi tõsi. Niisamuti on kindel, et tasuta asju ei ole olemas, ka internetis mitte.
Riigikogust Rae vallani ja tagasi
Eesti Vabariik saab täna 101.aastaseks. Number 101 seostub minu jaoks esmajoones Riigikogu liikmete arvuga ja Riigikogu valimised on praegugi käimas, valimispäev 3.märtsil. Riigikogu on iseseisva Eesti Vabariigi seadusandlik organ ja seetõttu on Riigikogu valimised väga olulised. Kutsun üles kõiki valimistel osalema ja oma valitud poliitikule häält andma! Üks tark mees on öelnud, et me võime kiruda mõnda oma riigi poliitikut, aga kui me kirume kõiki oma poliitikuid siis leiame end üsna varsti olukorrast, kus meie elu üle otsustavad teise riigi poliitikud. Aga kogu meie iseseisvuspüüd, Vabadussõda, kannatamine okupatsioonide all, taasiseseisvumine - kõik on kantud ikkagi iseotsustamise soovist.
Vabadusega kaasneb alati vastutus. Ka oma isiklikus elus valikute tegemine toob kaasa vastutuse nendesamade valikute eest. Hoolimata sellest elementaarsest tõest kuuleb ikka siit või sealt, et keegi teine on süüdi. Tihtipeale peetakse süüdlaseks riiki ehk siis meid kõiki. Kas siis tõesti on vabadus individuaalne, aga vastutus muutub äkki kollegiaalseks?! Ei muutu. Mul tuleb selle peale meelde meie armastatud kirjaniku Anton Hansen Tammsaare ütlus, et inimene on ju nii imelikult loodud, et kõige enam heidab ta teistele ette just oma patte.
Volikogu esimees Tõnis Kõiv kõnelemas aktusel, foto Ott Kattel
On üks teema, mis on Rae vallas püsinud esirinnas juba algusest peale. Nimelt kui Rae valla territooriumil aastal 1891 loodi Lagedi, Rae, Aruküla, Vaida, Arovalla, Kautjala ja Jüri kirikuvalla alusel üks omavalitsus, mille juhiks valiti Jüri Põldmäe Limu külast siis oli üheks omavalitsuse prioriteediks hariduse andmine. Ehitati koolimaju, kuigi maksumaksjaid oli hingekirjas vaid 1105.
Aastal 2019 on Rae vallas elanikke üle 19 000 ja haridus on jätkuvalt prioriteediks. Nii alusharidus (uued lasteaiad), põhiharidus (uus Järveküla kool, uuendatud Vaida ja uus kool Peetri kanti) kui gümnaasiumiharidus (kvaliteetne Jüri gümnaasium ja vallavanema pingutused riigigümnaasiumi Jürisse saamise nimel).
Ehk siis kokkuvõttes, ajad muutuvad, aga teadmine, et hea haridus tagab ka keskmisest parema elujärje, ei ole muutunud. Ega tohikski muutuda.
Infot on palju ja nii kipuvad meelde jääma sümbolid. Eestit teatakse maailmas kui e-riiki, tuntakse mõnda meie digilahendust ja teatakse mõnda eestlast. Nii näiteks on hiljuti Harjumaa aukodanikuks nimetatud helilooja Arvo Pärt inimene, kes on osale maailmast kui eestlase sümbol, kes toimetab vaikselt ja omaette, aga hästi toimetab, lausa väga hästi. Õnneks on meil mõned maailmanimed veel..
Ma soovin, et vabas Eestis õpiks, kasvaks ja areneks igaüks meist nii eriliseks inimeseks, et osad meist lööks läbi ka rahvusvahelises konkurentsis ja kasvaks maailmanimeks.
Vabadusrist on vabaduse sümbol
Meie vabaduse sümboliks võib pidada Tallinnas Vabaduse platsi serval asuvat Vabadusristi. Klaasist, tuhandete LED-lampidega, läks päris palju maksma ja nõuab tihti hoolt ning aeg-ajalt lausa remonti. On kõlanud palju kriitikat selle samba kohta, aga mõtleme nüüd korraks.
Eesti vabadus ongi ju õrn nagu klaas, mida tuleb õrnalt hoida ja pidevalt kaitsta;
Eestit iseloomustabki ju kaasaegsus ja modernsuse ning LED valgustid sümboliseerivad seda hästi. Loomulikul tuleb neid hooldada ja osasid vahetada.
Eesti vabadus ongi kallis ehk selle ülalpidamiseks ja tervena hoidmiseks kulub raha.
Eesti Vabadusrist ja Eesti vabadus vajavad mõlemad pidevat hoolt ja hoolitsust, et püsida, särada ja pimeduses valgustki näidata.
Eesti vabadusrist on just täpselt selline kui Eesti vabadus. Väga sümboolne ausammas.
Hoiame teda just sellisena, sest ta sümboliseerib väga täpselt meie vabadust ses rahutus maailmas.
Ma soovin, et meie valikud oleksid nii vabad kui nad saavad olla ja me tunnetaks oma vabadustega kaasnevaid kohustusi ja ei prooviks vastutust lükata kellegi teise kaela.
Ma soovin, et Eesti Vabariigi esimene sada aastat ei jääks viimaseks vaid, et me pingutaksime oma riigi nimel ka järgmised aastakümned, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid tähistada kahesaja aastast Eestit.
Palju õnne Eesti Vabariik ja palju õnne meile kõigile!
Elagu Eesti!
PS! Rae vallavolikogu esimehe Tõnis Kõivu kõne 24.veebruaril 2019 Jüri kultuurimajas toimunud aastapäeva aktusel.
PPS! Peale kõnet esinesid rahvatantsijad ja laulis Jaan Sööt.
Peale kõnet esinesid Jüri rahvatantsijad ning laulis Jaan Sööt. Foto: Mart Võrklaev
EV 101 aktus 24.veebruaril Jüri kultuurimajas. Foto: Ott Kattel
Ma olen uhke nende inimeste üle, kes aastal 1991, kui mina oli 21-aastane Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tudeng, Riigikogus (Ülemnõukogus küll täpsemalt) Eesti iseseisvaks kuulutasid. See oli väga tähtis otsus ja austus ja lugupidamine nende saadikute ees, kes otsuse langetasid, teadmata ilmselt liiga täpselt, mida see otsus detailides tähendab, aga nad olid kindlad põhimõttes, et Eesti Vabariigi iseseisvus tuleb taastada, mitte uus riik luua. See on üks põhjustest, et me just 101-st sünnipäeva tähistame.
Taasiseseisvumise järel on nagu kivi kivi järel müüri ladudes ehitatud iseseisvat Eesti riiki ja väga hästi on ehitatud. Meie kõik oleme ehitanud. Kui me võrdleme endid nendega, kellega samal ajal alustasime, siis oleme konkurentsitult kõige paremini ehitanud. Kui me aga võrdleme endid Põhjala riikidega (Soome, Rootsi, Norra) siis tundub, et ikka väga palju on veel teha. Mõnikord lausa tundub, et me ei tahagi kõike seda jõukust ja heaolu mis sealt poolt vastu vaatab. Et tahame kogu maailmale oma lahendusi müüa, aga ei taha, et seesama maailm meie juurde tuleb. Tahame, et meid aidataks, aga ise aidata nagu ei väga tahaks. Ei ole võimalik tahta ja saada ainult mündi ühte külge, sest ei ole olemas münte ainult ühe küljega.
Needsamad Põhjala riigid on maailma tipus heaolu poolest ja see põhineb väärtussüsteemil, mis austab iga indiviidi vabadust ja tolerantsust teise, ka erineva suhtes, on maailmale avatud ja hästi haritud, sh mitmeid keeli oskav.
Kas Põhjala riikide väärtussüsteem on kõigi meie jaoks sama ihaldusväärne kui nende majanduslik heaolu? Või ihaldavad osad meist rohkem idamaadele omast ühiskonda, kus on vähem väärtuspõhisust ja rohkem jõu kummardamist, sealhulgas võimu kummardamist. Põhjamaade ühiskonnas teenib võim rahvast, mitte ei vaja, ega oota, et tema ees keegi kummardab.
Minule Põhjamaade väärtussüsteem sobib, ma tahan, et inimesed oleksid vabad ja elaks igaüks oma elu ning ma loodan, et mõne päeva pärast valitav Riigikogu ei hakka meid mujale suunama.
Meie iseseisvus ja vabadus vajavad igapäevast hoolt
Me elame kasvava rahvastikuga maailmas, kus 1,3 miljoni elanikuga riik on üha suurem väärtus. Eesti rahval on oma riik, oma keel ja kultuur, maailmatasemel kvaliteediga üldharidus ja head eestikeelsed ülikoolid. Meil on mitmeid tublisid ettevõtjad, kelle ideed on ellu rakendunud ja maailma paremaks muutnud. Meil on unikaalsed riiklikud laulu ja tantsupeod ning lisaks veel maakondlikud, nende seas uhkelt Jüri Klunker, mis möödunud aastal 25-ndat juubelit tähistas. Eesti on maailma jõukaima liidu EL-i liige ning kuulub maailma tugevaimasse kaitseorganisatsiooni – NATO-sse. Me elame paremini kui kunagi varem ja oleme kaitstumad kui kunagi varem.
Kõik see tundub nii tavapärane, et tahaks eestlaslikult öelda – “normaalne”. Jah, aga maailmas on sadakond rahvast, kellel puudub oma riik, enamus maailma riikide rahvaist elab kehvemini kui meie elame nii absoluutses kui suhtelises arvestuses, väga paljudele ei ole kättesaadav kvaliteetne haridus, puhas joogivesi, internet, jne, jne. Maailmas on üle 7 miljardi inimese ja meie oleme nende seas, kellel läheb tõeliselt hästi.
Maailm meie ümber muutub
Kuid muutuv maailma püstitab meie ette uusi väljakutseid, millega tuleb hakkama saada, et vabadust kaitsta ja iseotsustamise õigust säilitada. Ma toon ühe näite.
Kui aastakümneid tagasi tahtis keegi midagi öelda siis ta pani oma mõtted kirja ning saatis ajalehele avaldamiseks. Toimetaja luges läbi ja kui hindas lugemisvääriliseks, avaldatigi.
Seejärel tuli anonüümse kommenteerimise võimalus. Nüüd on tulnud Twitteri lühisõnumid ja Facebooki pikemad jutud. Ja seal ei ole enam mingeid toimetajaid, ise oled enda toimetaja.
Ühest küljest suur vabaduse kasv, mida tuleb ju tervitada. Teisalt on sellega kaasnenud ka kuritarvitused, valekontode loomised ja sõna otseses mõttes lolluse levik. Toimetajaid ju ei ole.
Kuna inimesed otsivad üha rohkem infot Facebookist siis tähendab see meie kõigi jaoks vajadust ise enda sisse toimetaja filter ehitada. Et me hindame kriitiliselt, mida me loeme ja usume, mida me edasi jagame ja loomulikult, mida me ise kirjutame.
Näen siin kohta, kus meie lapsed, noored saavad abistada oma vanemaid ja vanavanemaid. Nad võib-olla ei ole parimad allikakriitilisuse seisukohalt, aga ettevaatlikkuses oma digitaalse jalajälje loomisel küll. Me võiksime oma lastelt õppida seda, kuidas oma privaatsust internetis kaitsta, kuidas mitte levitada andmeid, fotosid, elusündmuste jäädvustusi, teades, et internetti info lisamine on ühesuunaline tee. Sealt tagasiteed ei ole. Sinna pandud albumit juba ära ei kustuta.
Kutsun üles suuremale ettevaatlikkusele digitaalses maailmas, kus kõik ei ole kaugeltki kuld, mis hiilgab. Ikka ja alati kehtib Tarbijakaitseameti levitatav hüüdlause, et kui miski on liiga hea, et olla tõsi siis see tavaliselt ei olegi tõsi. Niisamuti on kindel, et tasuta asju ei ole olemas, ka internetis mitte.
Riigikogust Rae vallani ja tagasi
Eesti Vabariik saab täna 101.aastaseks. Number 101 seostub minu jaoks esmajoones Riigikogu liikmete arvuga ja Riigikogu valimised on praegugi käimas, valimispäev 3.märtsil. Riigikogu on iseseisva Eesti Vabariigi seadusandlik organ ja seetõttu on Riigikogu valimised väga olulised. Kutsun üles kõiki valimistel osalema ja oma valitud poliitikule häält andma! Üks tark mees on öelnud, et me võime kiruda mõnda oma riigi poliitikut, aga kui me kirume kõiki oma poliitikuid siis leiame end üsna varsti olukorrast, kus meie elu üle otsustavad teise riigi poliitikud. Aga kogu meie iseseisvuspüüd, Vabadussõda, kannatamine okupatsioonide all, taasiseseisvumine - kõik on kantud ikkagi iseotsustamise soovist.
Vabadusega kaasneb alati vastutus. Ka oma isiklikus elus valikute tegemine toob kaasa vastutuse nendesamade valikute eest. Hoolimata sellest elementaarsest tõest kuuleb ikka siit või sealt, et keegi teine on süüdi. Tihtipeale peetakse süüdlaseks riiki ehk siis meid kõiki. Kas siis tõesti on vabadus individuaalne, aga vastutus muutub äkki kollegiaalseks?! Ei muutu. Mul tuleb selle peale meelde meie armastatud kirjaniku Anton Hansen Tammsaare ütlus, et inimene on ju nii imelikult loodud, et kõige enam heidab ta teistele ette just oma patte.
Volikogu esimees Tõnis Kõiv kõnelemas aktusel, foto Ott Kattel
On üks teema, mis on Rae vallas püsinud esirinnas juba algusest peale. Nimelt kui Rae valla territooriumil aastal 1891 loodi Lagedi, Rae, Aruküla, Vaida, Arovalla, Kautjala ja Jüri kirikuvalla alusel üks omavalitsus, mille juhiks valiti Jüri Põldmäe Limu külast siis oli üheks omavalitsuse prioriteediks hariduse andmine. Ehitati koolimaju, kuigi maksumaksjaid oli hingekirjas vaid 1105.
Aastal 2019 on Rae vallas elanikke üle 19 000 ja haridus on jätkuvalt prioriteediks. Nii alusharidus (uued lasteaiad), põhiharidus (uus Järveküla kool, uuendatud Vaida ja uus kool Peetri kanti) kui gümnaasiumiharidus (kvaliteetne Jüri gümnaasium ja vallavanema pingutused riigigümnaasiumi Jürisse saamise nimel).
Ehk siis kokkuvõttes, ajad muutuvad, aga teadmine, et hea haridus tagab ka keskmisest parema elujärje, ei ole muutunud. Ega tohikski muutuda.
Infot on palju ja nii kipuvad meelde jääma sümbolid. Eestit teatakse maailmas kui e-riiki, tuntakse mõnda meie digilahendust ja teatakse mõnda eestlast. Nii näiteks on hiljuti Harjumaa aukodanikuks nimetatud helilooja Arvo Pärt inimene, kes on osale maailmast kui eestlase sümbol, kes toimetab vaikselt ja omaette, aga hästi toimetab, lausa väga hästi. Õnneks on meil mõned maailmanimed veel..
Ma soovin, et vabas Eestis õpiks, kasvaks ja areneks igaüks meist nii eriliseks inimeseks, et osad meist lööks läbi ka rahvusvahelises konkurentsis ja kasvaks maailmanimeks.
Vabadusrist on vabaduse sümbol
Meie vabaduse sümboliks võib pidada Tallinnas Vabaduse platsi serval asuvat Vabadusristi. Klaasist, tuhandete LED-lampidega, läks päris palju maksma ja nõuab tihti hoolt ning aeg-ajalt lausa remonti. On kõlanud palju kriitikat selle samba kohta, aga mõtleme nüüd korraks.
Eesti vabadus ongi ju õrn nagu klaas, mida tuleb õrnalt hoida ja pidevalt kaitsta;
Eestit iseloomustabki ju kaasaegsus ja modernsuse ning LED valgustid sümboliseerivad seda hästi. Loomulikul tuleb neid hooldada ja osasid vahetada.
Eesti vabadus ongi kallis ehk selle ülalpidamiseks ja tervena hoidmiseks kulub raha.
Eesti Vabadusrist ja Eesti vabadus vajavad mõlemad pidevat hoolt ja hoolitsust, et püsida, särada ja pimeduses valgustki näidata.
Eesti vabadusrist on just täpselt selline kui Eesti vabadus. Väga sümboolne ausammas.
Hoiame teda just sellisena, sest ta sümboliseerib väga täpselt meie vabadust ses rahutus maailmas.
Ma soovin, et meie valikud oleksid nii vabad kui nad saavad olla ja me tunnetaks oma vabadustega kaasnevaid kohustusi ja ei prooviks vastutust lükata kellegi teise kaela.
Ma soovin, et Eesti Vabariigi esimene sada aastat ei jääks viimaseks vaid, et me pingutaksime oma riigi nimel ka järgmised aastakümned, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid tähistada kahesaja aastast Eestit.
Palju õnne Eesti Vabariik ja palju õnne meile kõigile!
Elagu Eesti!
PS! Rae vallavolikogu esimehe Tõnis Kõivu kõne 24.veebruaril 2019 Jüri kultuurimajas toimunud aastapäeva aktusel.
PPS! Peale kõnet esinesid rahvatantsijad ja laulis Jaan Sööt.
Peale kõnet esinesid Jüri rahvatantsijad ning laulis Jaan Sööt. Foto: Mart Võrklaev